Banner photo for the post

Lavastus “Mick Jaggeri huuled”
Lavastaja: Ivan Strelkin.
Kunstnik: Jekaterina Malinina (Peterburi).
Valguskunstnik: Igor Kapustin.
Fotode autor: Jelena Vilt.
Esietendus Vene Teatri väikeses saalis 15. aprillil 2014.

Kolm meest sõidavad Rolling Stonesi kontserdile. Poeg, isa ja vanaisa. Neid ühendab peale perekonnanime veel armastus Rollingute vastu. Vanaisa on alati olnud hooletu maailmarändur ja eluarmastaja, tal on mõni kunagine armastus alati uues külas ootamas. Isa oli kunagi vanaisa moodi, kuid nüüd on kohusetundlik pangas töötav pintsaklipslane. Poeg on värskelt ülikooli astunud ja veel otsib oma kohta maailmas. Kõlab nagu komöödia? Pigem nagu tavaelu.

Lisame siia lähedalolevas külas asuva vanaisa noorpõlvearmastuse ja tema tütre, tulevikuennustuse, rohked valgus-, heli- ja tossumängud, värvilise ja mängulise lavakujunduse ja butafooria. On juba potentsiaali, kuid veel naerma ei aja.

Alustan tavapärasele vastupidiselt ja teen loost kõrvalepõike. Eelistan pigem kiita, kuid sel korral alustan laitusega. Märksõna – sünkroontõlge. See etendus oli teine sünkroontõlkega lavastus, mida olen Vene Teatris näinud. Reaktsioon on sama negatiivne. Tõlkija loeb teksti emotsioonitumalt, kui seebikate omi loetakse. Vahele on kosta köhatusi, tooli kriuksumist, krabistamist. Võib ka juhtuda, et mõnel korral jääb tekst üldse tõlkimata või on nihkes – mõnikord ajaliselt ees, teinekord taga. Võrdlemisi väsitav. Üllatav, et kõrvaklappidega inimesi oli veel, kuigi marginaalselt väike hulk. Mind on see sama asi juba korra Vene Teatrist eemale peletanud. Mõtlemiskoht.

Jätkan lavastuse lainel. Minu jaoks on tuntav vahe vene ja eesti komöödial. Erinev kultuuritaust, erinev huumorimeel. See etendus on ehtne vene komöödia – naljakas, kuid alati on tunda väikest traagika- ja melanhoolsusenooti. Kohati muutub asi juba väga tõsiseks, kuid keeratakse kiiresti kas mõne väikese detaili või kiire stseenivahetusega taas naljaks. Mõjub vahelduseks päris mõnusalt.

Selle lavastuse puhul olid kõige huvitavamad ja kaasakiskuvamad kunstilised lahendused. Kotlettide asemel olid taldrikul väiksed õhupallid, mis söömisel lõhkesid, viinapudelitest kallati välja sädelevat puru, mida ei joodud, vaid puhuti laiali nii, et endal ja kaasnäitlejal nägu sädelust täis. Põhiliseks dekoratsiooniks olid popkunsti piltidega kaetud kastid, mis liigendas väikest saali väga hästi. Samuti toetas see sürrealistlikke kunstilisi lahendusi, kui mõni tegelane teatas, et läheb välja jalutama, aga puges hoopiski kasti. Kogu selle butafooria keskel oli ka lihtsaid, minimalistlikke hetki, kus perekond istus koos tossava kasti ümber ja mängis selle lõkkeks.

Korduvalt oli ka lõhutud publiku ja näitlejate vahel olevat n-ö neljandat seina. Etenduse alguses tuli vanaisa kunagine armastus publiku seast välja. Korduvalt istus ka isa publikus, kust ta vahepeal püsti tõusis ja laval toimuvat kommenteeris, vahel kui ise seda lugu jutustades. Samas, eks ma midagi sellist juba kahtlustasin etenduse alguses, kui mõlemal saalipoolel oli üks tool sinist värvi, sildiga „Reserveeritud“, ning valgustusega esile tõstetud. Tavaliselt see nõks mõjub värskendavalt, kuid sel korral ei olnud see laval toimuva kirjususe ja kaose taustal just midagi erakordset ega andnud lisaväärtust.

„Mick Jaggri huultes“ oli ka palju panustatud tehnilistele lahendustele. Ega kaasaegset lavastust enam ilma projektorita ei tehtagi. Kas aga projektor on ka põhjendatud, kui see näitab vaatuste alguses ja lõpus seinale eksistentsiaalseid küsimusi ning ühe korra funktsioneerib ka kellana? Pigem tekitas see publikus tennisemänguefekti, kus jälgid seinale näidatavat projektsiooni ja teisel pool saali proovivad näitlejad sellega konkureerida. Usun, et nii kihvtide kunstiliste lahenduste kõrval oleks saanud neid ka kuidagi teistmoodi välja mängida ning näitlejate professionaalsus trumpas selle iga kell üle.

Siinkohal tahan kiita lavastajat ja näitlejaid, kes on võtnud rollidest maksimumi, kuid ei ole midagi üle mänginud. Tihti mõjuvad noorukeid etendavad täiskasvanud võõristavalt, kuid sel korral oli tabamus naelapea pihta. Suurepärase rolli tegi ka vanaisa oma igaveses nooruses ning mitmekihiliselt läbimõeldud rollid olid ka vanaisa armastatu ja isa.

Lõpetan siis lühidalt sellega, mis etenduses edasi saab: vanaisa suhted nooruspõlve armastusega, poja ja vanaisa armastatu tütre armumismängud, paljud vanad tõed saavad uueks pööratud, ennustuse täitumine ja saladuskatte all ütlen (spoiler!), et kontserdile jääb küll sel korral minemata. Rohkem ei saagi öelda, muidu pole mõtet vaatama minna.

Kokkuvõtteks palju tegevust, vaimukat teksti, kuid loost teevad pärli suurepärased näitlejatööd ning kujundus, mis igal hetkel üllatab.