On saanud traditsiooniks, et iga aasta alguses kuulutatakse välja 25 kaunimat möödunud aastal ilmunud raamatut. Konkurss on üles kutsutud Kujundusgraafikute Liidu, Eesti Kirjastuste Liidu ja Eesti Rahvusraamatukogu poolt ning on toimunud juba 1987. aastast alates. Selle konkursi raames valitakse eraldi kategooriana välja ka 5 kaunimat lasteraamatut. Paralleelselt, kuid mitte nii pika aja vältel, on toimunud Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt algatatud Nukitsa konkurss, mis on mõeldud selleks, et lapsed saaksid oma eelistuste koha pealt sõna sekka öelda, valides oma lemmikkirjaniku ja -illustraatori. See leiab aset iga kahe aasta tagant ning tänavused lemmikud kuulutatakse välja 2.aprillil. Aastate jooksul on ilmnenud, et laste arvamus kipub ekspertide omast mõnevõrra erinema. Eks siis ole näha kuidas sel aastal läheb ja kuidas arvamused kattuvad. Üks on kindel, et lasteraamatute hetkeolukorra üle saab ainult rõõmu tunda.
Tulles tagasi kauneimate raamatute juurde, siis tuleb öelda, et kaunidust sellel konkursil ei hinnatud pelgalt esteetilise kriteeriumina, vaid suurem rõhuasetus oli teose terviklikkusel, sellel kuidas raamatu kujunduslik pool ning illustratsioon või pildimaterjal teineteist toetavad. Hinnati teoseid, milles avaldus loojate isikupära.
Lasteraamat, mis sai ära märgitud 25 kauneima raamatu kategoorias, on Kätlin Vainola ja Ulla Saare „Poiss, kes joonistas kaarte.“ See on silmiköitev ja südant soojendav teos, mille esikaanel olev koll, kes pööninguukse tagant piilub ei ole oma muheda oleku tõttu pea, et üldse hirmutav, vaid pigem lugema meelitav. Pole kahtlustki, et Ulla Saare andekus on piiritu. Seda raamatutki on ta leidlikult veelgi atraktiivsemaks muutnud, paigutades sinna vanu maakaarte või neid ammuseid kuhugile unustuste hõlma vajunud arhailiseid perfokaarte. Isegi minus taaselustus ähmane mälestus sellest, kuidas mulle meeldis neid kartongist kaarte nende värviliste jubinatega ääristada. Selliste kaartide kasutamine illustraatori poolt on igati loogiline väljendades teose peategelase Margi armastust igasuguste kaartide ja kaardistamise vastu. Ulla Saare karakterid on alati omanäolised ja mõnusad. Varem pole seda juhtunud, kuid seekord tahaks küsida, kas tal oli Margi tegelaskujule mõni prototüüp, sest ta on ära vahetamiseni sarnane ühele poisile, keda ma tunnen. Ma üldsegi ei imestaks, kui ta Margile sarnaselt kaarte koguks ja kõike samamoodi kaardistada armastaks. Kätlin Vainola on pannud kirja vaimustava loo hirmudest ja nende ületamisest ning see Ulla Saare illustratsioonidega raamat peaks kuuluma kõikide raamatusõprade riiulisse. Lisaks on see õpetlik lugu ka kõigile täiskasvanutele, kes ei tea kuidas oma hirmudega hakkama saada või ei tea mida teha siis, kui kaarti tuleb lugeda pimedas. Ei, pealamp ei ole õige probleemi lahendus.
Kauneimate raamatute üldkategoorias toodi esile ka Kadri Hindrikuse raamat „Kateriina ja Herned“, mille illustreeris Anne Pikkov. Pikkovile mõeldes kangestuvad silme ette tema Andrus Kivirähki Oskari raamatu illustratsioonid, mis puudutasid hinge oma lihtsuse ja maheda koloriidi poolest. Katariina ja herneste loos domineerivad hoopis kirkamad toonid ja laiem värvispekter, ent Pikkovi käekiri on siiski äratuntav. Rõõsade põsksetel lastel tuleb selles raamatus silmitsi seista eluliste raskustega, millega võivad tõenäoliselt end samastada mitmed tänapäeva lapsed. Perekonna lagunemine, vanemate ajanappus ning uues peremudelis kohanemine on teemad, millel raamatus peatutakse. Samas ei puudu laste elust seiklused, mis pakuvad rõõmu ning lastel tekivad uued sõprussuhted, mis aitavad selle kurva olukorraga hakkama saada. Hindrikuse liigutav lugu, mida saadavad Pikkovi erinäolised lakoonilises stiilis ja täpselt paigas oleva koloriidiga teostatud illustratsioonid on kohustuslik lugemine kõigile, kes arvavad, et lasteraamatutes tõsiste teemadega ei tegeleta.
Kaunimate raamatute üldkategoorias oli lasteraamatutest veel välja toodud Reeli Reinause teos „Maarius, maagia ja libahunt Liisi“, mille kujundas ja illustreeris Marja-Liisa Plats. Selle teose puhul on üllatav illustraatori kahe värvitooni, kollase ja rohelise ,vastandus. Põnevust annab teosele veel seegi, et Plats on otsustanud tüpograafias kasutada rohelist värvitooni. Mina isiklikult ei julgeks panna illustratsioonis vastanduma selliseid värvitoone, ent selle raamatu puhul see kõik toimib ja justkui lisab teosele sellist müstilisuse essentsi. Raamatu lugu ise on väga kaasahaarav, olgu te hoiatatud, et võite selle lugemise käigus kaotada aja- ja ruumitaju ning igaöistesse unenägudesse võib ühtäkki lisanduda igasuguseid kummalisi olevusi ja und pikendavaid seiklusi.
5 kauneima lasteraamatu kategoorias toodi välja Joel Sangi luulekogu „Tulge eile meile“ Anne Pikkovi kummaliste ja vähem kummaliste tegelaskujudega, Reeli Reinausi „Suusi ja kadunud uni“, mille illustreeris ja kujundas Marge Nelk, Anti Saare õunamaitseline „Külaskäik“, mille kujundas ja illustreeris Anna Ring, Paul-Erik Rummo absurdihõnguline luulekogu „Tihane tõstab tiibu“, mille kujundas Andres Tali ja illustreeris Kaido Ole, uus trükk Ellen Niidu teosest „ Onu Ööbik Öösorri tänavalt“ Priit Pärna illustratsioonidega, Cathrine Zaripi illustreeritud ja kujundatud Aafrika muinasjutt „Kuidas loomad endale sabad said“ ning Jaanus Vaiksoo luulekogu „Kolm sügist“, mille kujundas Anne Linnamäe ja illustreeris Kadi Kurema. Silmailu ja põnevat vaatamist on palju, polegi muud järele jäänud öeldagi kui et head tutvumist ja nautimist!
