EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna varjualune „Lugeja”.
Ehkki traditsiooniliselt kerkivad arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna I kursuse lõputööna teostatud varjualused Põhja-Eestis Lahemaa rahvuspargis Pedaspea külas, on sel aastal teisiti. Varjualune „Lugeja” kuulub tänavu septembris toimunud arhitektuuri suurürituse TAB-i satelliitprogrammi ning inimtegevusest võrdlemisi eraldatud looduskeskkond on asendunud avaliku ruumiga, linna kergliikluse tuiksoone, Harju tänava äärde jääva haljasalaga. Varjualuse „Lugeja” idee autoriks on Liisa Peri ning projekti koostamise juures osalesid Ann Kristiin Entson, Keiti Lige ning Jarmo Vaik. „Lugeja” leidis kajastamist ka maailma enimkülastataval arhitektuurialasel internetilehel ArchDaily.
Varjualune on osa arhitektuuritudengite õpiprotsessist, mille üheks eesmärgiks on otsida innovaatilisi lahendusi taastuvate ja kestvate materjalide kasutamisel. See aspekt seob „Lugeja” TAB-i laiema kontseptsiooniga, mis vaatleb ja uurib tehnoloogiate arengute mõju ning seotust arhitektuuri ja linnaplaneerimise tuleviku perspektiividega. Utopistlik tulevik, mis justkui asetuks meist silmapiiri taha, ei ole teadupärast enam kaugel. 3D-prinditud majad ei kõla enam futuristliku luuluna, vaid paigutuvad tänasesse päeva. Varjualune „Lugeja”, olles innovaatiline oma vormi poolest, katsetab niisamuti puidumaterjali võimalikke piire arhitektuuris. Kuigi varjualuse ehitamist on juhendaja Jaan Tiideman nimetanud võimatuks missiooniks, tõestab vastvalminud varjualune vastupidist. Leidlike mõttekonstrukstsioonide ja tehniliste vahendite omavaheline oskuslik kombineerimine ei õigusta millegi võimatuks tituleerimist.
Varjualuse „Lugeja” funktsiooniks, nagu nimetusest võib tuletada, on pakkuda meile pelgupaika. Sinna võib pageda, et eemalduda hetkekski kaootilisest linnarütmist või et vabaneda muredest, mis saadava linnakogemuse kaudu teisenevad või ununevad sootuks. „Lugeja” on ka hea koht, kuhu sõbraga varjatumalt mõttevahetust pidama minna.
Oma vormilt meenutab „Lugeja” kuubikut või raamatut, kus justkui bioloogilise tegevuse järel oleks raamatulehtedesse uuristatud käigud, mis paljastuvad meile spiraalse vormina. Selline eksklusiivne vorm ei köida ainuüksi arhitektuuriteadlikuma publiku tähelepanu, vaid mõjutab nii mõnegi Vabaduse väljaku ja Raekoja platsi vahel liikuva inimese liikumismustrit. Oma erilise vormi tõttu laieneb ka varjualuse esialgse funktsiooni mastaap. Nii ei ole „Lugeja” ainuüksi koht, kus istuda ja linnavaateid nautida, vaid isegi suurema kaalu on omandanud selle meelelahutuslik külg. Tihtipeale võib „Lugeja” juures kohata palju väikelapsi, kes ehitist mänguväljaku atraktsioonina kasutavad. Entusiastlike laste mõjul saab nii mõnigi lapsevanem, kes harjumuspäraselt turnimist ega ronimist ei harrasta, käike läbides uue kogemuse ning tema argipäevane rutiin on murtud.
„Lugeja” funktsioonide laienev ja muutuv ring kõneleb selle kasutamisest avalikkuse poolt. Ühe avalikku ruumi paigutuva objekti peamiseks eesmärgiks on olla märgatud ning mõjutada meie tajumist ja liikumist linnakeskkonnas. Samuti on „Lugeja” muutunud funktsioon märgiline – kas „Lugeja” kasutamine laste mänguväljakuna kõneleb avalikkuse vajadusest Harju tänava mänguväljaku järele? Kuigi „Lugejas” on üha vähem võimalik üksi intiimselt varju leida, köidab see pilku ning suunab paljusid Vabaduse väljaku bussipeatusesse minevaid inimesi seal hetkeks peatuma või sinna sisse ronima.
