Rain Rannu „Ameerika suvi“ on tehtud väheste vahenditega, aga ei mõju halvas mõttes odava filmina. Hoogne komöödia annab raamatumüüjate elust pildi, mis võiks näida lausa dokumentalistlik, kui näitlejatöödega kohati teadlikult üle vindi poleks keeratud.
„Eesti komöödia“ on muutunud mõisteks, mis ei aja väga paljusid inimesi muigama, sest katsetes meeldida massidele on neis hakatud pahatihti jõudma maotu labasuseni, aga Rannu filmi huumor on värskendavalt eluterve. On näha, et selle tegijad naeravad oma tegelaste üle heatahtlikult, mitte õelalt. Ja nende sekeldused põhinevad ilmselt tõestisündinud lugudel. Kui järele mõelda, siis tundub, et seal ei ole isegi väga utreeritud, lihtsalt esitusviis on groteskne. Umbes selline, mida võivad kasutada noored raamatumüüjad ise, kui oma seiklustest Ameerikas hiljem kusagil heade sõprade seltskonnas räägivad.
See film ongi nagu poolteist tundi kestev sisutihe jutustus ühest suvest. Kõike selle aja jooksul muidugi ära ei räägi, aga mingi esmase ettekujutuse juba saab. On leitud ka päris tabavaid sümboleid, mille kaudu anda filmikeeles edasi inimeste endi vastuolulisust, näiteks see, et Alan (Jarmo Murumaa) rõhutab vajadust suhelda omavahel pidevalt inglise keeles, et sulanduda paremini keskkonda, aga kuulab samas Ameerikas autoga sõites kogu aeg eestikeelset muusikat. Filmi heliriba pakkus vähemalt mulle kõvasti äratundmisrõõmu, kuigi selle taga võis loomulikult olla ka lihtsalt mingi põlvkondlik kiiks.
Kõige kandvama osa teeb Einar Kuusk, kelle kehastatud Martini miimika sai nähtavasti palju juurde sellest, et Kuusk juba varem juutuuberina erinevate nägude tegemist harjutanud on: https://www.youtube.com/user/EinarKuusk/videos. Helena Pruuli tegelaskuju Anna peaks olema lätlanna, aga mõjub ikkagi nagu eesti tüdruk, see tähendab umbes sama usutavalt nagu ameeriklaste mängitud venelased Hollywoodi filmides, kuid see ei ole antud juhul häiriv. Kristo Viidingu mängitud Norris kujutab endast sisuliselt Duracelli jänest, kellel on pidevalt ees keep-smiling-face. Murumaa toetub Alanit luues samuti ilmele.
Teist sellist filmi oleks raske teha. Ühest küljest on see ilmselt küllaltki isiklik lugu, filmi režissöör ja stsenarist Rain Rannu töötas kunagi ka ise Ameerikas suvel ukselt-uksele käiva raamatumüüjana. Teisest küljest saavadki sellises askeetlikus projektis osalemist endale lubada ainult noored näitlejad, kelle jaoks 18-tunnised võttepäevad teisel pool maakera ning saadava rahalise tasu hüpoteetilisus ei ole veel ületamatud probleemid. „Ameerika suvi“ jõudis kinodesse hooandjate toetusel, riigipoolse rahastuseta, kuid kogu Eesti filmitööstuse tulevikku päris sellisele mudelile rajada ei saa.
Kes võiksid seda vaadata? Viljandis Sakala Keskuses toimunud seansil oli publik üldiselt nooremapoolne ja tegijad isegi määratlevad seda noortefilmina, aga kui „Ameerika suvi“ kunagi telesse jõuab, siis sobib see õhtuseks meelelahutuseks kindlasti ka vanematele eagruppidele.
