Mart Laari „Eesti suured armastuslood” sisaldab palju väikeseid lugusid, mis annavad kokkuvõttes omapärase ülevaate Eesti lähiajaloost, kuid võivad lemberomaanide austajatele valmistada pettumuse.
Mõtlesin alguses raamatukaant vaadates, et panen arvustuse pealkirjaks „Eesti armastus, suured lood”, aga siis ei olnud ma seda veel lugenud. Mida kaugemale jõudsin, seda enam mõistsin, et see oleks eksitav, sest raamat räägib rohkem ajaloost kui armastusest. Ja on kirjutatud ilmselt armastusest Eesti vastu.
Raamatusse on kogutud poolesaja paari elulood Eesti lähemast ajaloost. Mart Laar tunnistab sissejuhatuses avameelselt, et „esitatud valik on selgelt subjektiivne, lähtudes ka kättesaadavast materjalist. Hoidutud on lugudest, mille üks osapool on veel elus, ja üldse materjalist, mis on ajaliselt väga lähedal”.
Need lood viivad Kreutzwaldi ja Jannseni ajast Kerese ja Alliksaareni. Kõige lõppu on paigutatud lugu Ernst Jaaksonist ja tema abikaasast, mille viimane lause selgitab ühtlasi autori vaatepunkti. Mart Laar teatab, et Jaaksoni elu „võtab omal kombel kokku Eesti ajaloo 20. sajandil, aga kannab ka eestluse igiomast põhimõtet – ustavust surmani ka lootusetus olukorras”.
Autor võtab raamatus toodud lugude kaudu kokku Eesti ajaloo umbes 19. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi keskpaigani, varjamata vähimalgi määral isiklikke sümpaatiaid. Ta pajatab poisikeseliku vaimustusega küll Harald Riipalu ja Paul Maitla võitlustest, aga näiteks Carl Robert Jakobsoni üle kohati justkui lausa irvitab.
Eriti huvitav oli uurida, mida Mart Laar kirjutab või on jätnud kirjutamata kommunistidest.
„Eesti armastuslood jääksid puudulikuks, kui nende hulgas ei oleks ka kommunistide või nendega kaasa läinute lugusid,” teatab autor, kuid toob siis ära ainult Johannes Vares-Barbaruse ja tema abikaasa loo.
Kuhu jäid Johannes Lauristin, Olga Lauristin ja Hendrik Allik? Miks ei ole juttu Jaan Anveltist ja tema naistest? Need olid ju ometigi vägevad lood! Pilt ajaloost jääb sedasi veidi puudulikuks, ühekülgseks. Ka armastuse osas oleks väljajäetud lisanud raamatule vürtsi.
Tõepoolest, kui nii palju lugusid kokku kuhjata, jäävad need oma lühiduse tõttu paratamatult vaid kergeteks ülevaadeteks, kuhu kõike ei ole võimalik mahutada.
