Kannel on tuhandeid aastaid vana rahvapill, mida mängis F. R. Kreutzwaldi kohaselt juba laulujumal Vanemuine. Trio Soon/Piho/Lepasson, mille moodustavad Katrin Soon, Ann Maria Piho ja Kadri Lepasson, tegutseb aastast 2010. Tänavu ilmus nende esimene kauamängiv „Tempo di Vals“, millega seoses on antud arvukalt kontserte. Esitatakse instrumentaalset kandlemuusikat, mis on leidnud endale oma publiku nii Eestis kui ka maailmas laiemalt. Järgnevalt tuleb juttu nii trio tegemistest kui ka muust huvitavast.
Eesti folgiskenel on viimasel ajal moes panna uude helikuube regilaule ja teisi arhailisi teemasid. Teil on seevastu palju algupärast uudisloomingut, kuid esitate seda küllaltki traditsioonilises võtmes, kasutamata publiku tähelepanu võitmiseks ka mingeid eriefekte või trikke. Kas ei ole vahel kiusatust samuti vooluga kaasa minna ja teha midagi n-ö moodsat?
Moodne tundub siinkohal veider sõna, olla moodne pole ju muusikat tehes eesmärk omaette. Trio lood ja pillikäsitus on välja kasvanud väikekandlest endast ja sellest, kuidas meie seda pilli mängime. Me pole püstitanud endale eesmärki kõigile meeldida. Meie publik ongi inimesed, kes suudavad ja tahavad keskenduda ning meie muusikasse ja endasse vaikse helinivooga kontserdil süveneda. Oleme neile selle eest väga tänulikud. Valju meelelahutust on meie ümber ju niikuinii rohkem kui küllalt.
Olete andnud sel aastal juba päris palju kontserte Eestis, nüüd tuuritate Lääne-Euroopas. Kuidas on teid vastu võetud väljaspool kodumaad ning kus ja millal teid jälle Eestis kuulda saab?
Jah, oleme hetkel kontsertreisil Belgias ja vastuvõtt on olnud ülimalt soe. Siinse publiku jaoks on kannel oma lihtsuses ja vanapärasuses eksootiline ja lummav. Kui inimesed seda millegagi võrrelda oskavad, siis toovad nad võrdluseks keldi harfi, aafrika kora või jaapani koto. Peale kontserti kõlavad publiku suust ikka ja jälle sõnad: imeline, meditatiivne, lummav, maagiline.
Siinkandis (Belgias) on folgiskene peamiselt moodsamate pillide ja neofolgi stiilis tantsumuusikat viljelevate bändide päralt. Väikekandle kõla on siinsele kuulajale midagi uut.
Kui koju naaseme, mängime selle suve viimase kontserdi Võrumaal Tsiistres 12. augustil. Novembri lõpus on plaanis väike kontsertreis Lääne-Eestis ning lamamiskontsert Viljandis Pärimusmuusika aidas. Peale esimest kontserti Belgias saime ka koostööpakkumise, et korraldada seal kodukontserdi tuur. Loodetavasti toimub see millalgi kevadtalvel. Uue hooaja planeerimine on ka omaette väljakutse, sest üks meie trio liikmetest, Ann Maria Piho, läheb aastaks Norrasse elama.
Teie albumi „Tempo di Vals“ ümbrisel on toodud ära ka pillimeistrite nimed. Kas teie hinnangul on Eestis praegu piisavalt häid kandlemeistreid? Ja kui oluline on üldse pillimeistrite roll? Kõrvaltvaatajale võib ju esimese hooga tunduda, et ei ole suurt vahet, kelle tehtud kandle te kätte võtate, ühtemoodi tininat tuleb neist kõigist.
Me peame pillimeistri tööd väga oluliseks, sestap on see kuidagi loomulik, et me seda ka tihti mainime, kelle pillidel mängime.
Kindlasti on pillil ja pillil suur vahe. Eestis on palju kandlemeistreid ning loomulikult on meil omad lemmikud.
Kandlega on see lugu, et ühest küljest ongi seda lihtne valmistada ja esimesed lood selgeks õppida – vastavaid laagreidki toimub igal aastal mitu –, aga kvaliteet sünnib ikkagi süvenemisest. Enda tehtud pillil on iga inimese jaoks suur emotsionaalne väärtus ja see võibki ka suurepäraselt õnnestuda, aga kui räägime pilliehituse kui peene käsitöö nüanssidest ning traditsiooni hoidmisest ja edasiarendamisest, siis seda hobi korras ei tee. Enesele võib pilli igaüks meisterdada, müümiseks meisterdades peab aga enese sisemine vastutustunne ja meistrieetika nii kõrge olema, et tulemus oleks alati kvaliteetne ja usaldusväärne. Pill on meistri visiitkaart.
Eestis on kindlasti väga palju häid pille, aga kahjuks leidub ka näiteid pillidest, mis ei kannata kriitikat ja teadmine, et need on valmistatud müümise eesmärgil, kurvastab. Heauskne ja kogenematu kõrvaga algaja kandlehuviline võib niimoodi enesele kehva pilli soetada. Õnneks aga küsitakse ka päris palju nõu enne pilliostu ja me jagame oma kogemust ja teadmisi ses osas hea meelega.
Eks see pillimeisterdamine ole ka omamoodi koostöö meistri ja mängijate vahel. Kogenud mängijate nõuanded on pillimeistrile väärt teadmine, mille pinnalt oma pille aina täiustada ja paremaks muuta. Meiltki on mitu eesti väga head kandlemeistrit nõu küsinud – millise kujuga pill on mugavam mängida, milliseid kõlanüansse võiks püüda välja tuua jne.
Plaadil kõlavad teie lood ühel kindlal moel, aga olen märganud, et erinevates saalides toimuvatel kontsertidel iga kord isemoodi. Kus teile endale kõige rohkem esineda meeldib või millised esinemised kõige paremini meelde on jäänud?
Praegu meeldib meile kõige rohkem mängida kammerlikke, akustilisi kontserte. Oleme palju mänginud kirikutes, sealne atmosfäär kõlab meie muusikaga hästi kokku. Väikekandle kui väga rikka, kuid vaikse tämbriga pilli kvaliteetne võimendamine on helitehnikule väljakutse, aga vastastikuses koostöös saame jõuda ka suurema saalitäie inimesteni. Tahaksime saavutada kvaliteedi, kus võimendus tooks kandle heli inimestele lähedale, saaks n-ö kogeda tunnet, kuidas oleks olla heliseva pilli sees – mitte ei võtaks muusika kõlanüansse vähemaks. Ses osas saab olema ettevalmistus sügiseseks surround-heliga kontserdiks huvitav.
Aktiivselt festivalidel käies olete kindlasti ka ise palju teiste esinemisi kuulanud. Kes on teile nüüd kõige sügavama mulje jätnud või kõige positiivsemalt üllatanud?
Ann Maria: Kui rääkida viimasest Viljandi pärimusmuusika festivalist, siis jäid mulle enim meelde iiri harfimängija Laoise Kelly ning regilaulutöötluste projekt „Kummardus Veljo Tormisele“.
Kati: Mulle jättis sügava mulje Mirjam Tally ja Meelika Hainsoo koostööprojekt „Unejõgi“, see kontsert oli maiuspala regilaulugurmaanile nagu mina. Mirjami helimaastikud lõid pinna, kus lauludes jutustatavad lood said tõeliselt kandvaks. Alati rõõmustab Piret Päär oma muinasjututubadega, seal on mingi sarnasus meie trioga – olla veendunult vaikne ja luua ruum, kus inimesed tahavadki tasakesi kuulata.
Kadri: Mulle meeldib, kui tänapäevase, uues kuues või uusloomingulise rahvamuusika kõrval kuuleb aeg-ajalt festivalilaval ka midagi traditsioonilisemat ilma liigsete kaasajastamisvõteteta. Torupilli Jussi trio ja Schönbergi kvarteti ühiskontsert oli just midagi säärast: lihtne, üleseadmata ja nauditav. Mõlema koosseisu tugevus on põhjalik töö teravat kõrva nõudvate arhiivisalvestustega ning tulemuseks on stiilitundlik pilli- ja repertuaarikäsitus.
Kui mõnel noorel või ka vanal tekib teid kuulates järsku suurem huvi kandlemuusika vastu, siis keda veel kuulata soovitaksite? Kuhu võiksid pöörduda need, kes seda kunsti koguni ise õppida tahaksid?
Õppimiseks on ikka hea, kui leiad endale enese jaoks inspireeriva õpetaja ja õnneks on häid väikekandlemängijaid Eestis mitu. Aga üldse halb pole ka variant pill hankida ja algatuseks iseendale enda moodi mängida, pillist nauditavat kõla otsida ja alles siis õpetaja juurde minna.
Meie suur lemmik on läti kandlemängija Laima Jansone oma väga isikupärase pillikäsitlusega. Soome kandlemaastik on väga mitmekesine ja lai, seal on avastamist väga palju. Leedu sutartinelood 5-keelsel kandlel mõjuvad nõiduslikult. Kui on juba huvi traditsioonilisse pillimängu süveneda, võiks üles otsida Mehnetsovi salvestused Loode-Venemaa guslimängijatest – sealt jõuab meieni midagi väga vanapärast ja ägedat, mis n-ö ilusasti pilli mängides kergesti kaotsi võib minna.
