“They crack me up and kill me at the same time. Nendega on fun, kuid kõigel pöörasel on ka piir. Me ei taha tunda hirmu millegi nii inimliku vastu nagu puudutus. Kogeda seda haarangut usalduse kinnises atmosfääris, tunne nagu lämbuks. Inimkontaktide süsteem tundub kui lõputu rägastik, kogu see vahetu kohalolek ja emotsioonide värvingud, aga lõppude lõpuks tuleb lahti lasta kõigest, mida kinni hoida ei jaksa. Seega lähme, lähme koos elu unustama.” Nõnda seisis Sõltumatu Tantsu Lavale jõudnud lavastuse “All My Friends Are Ecstasy” kirjelduses. Meie blogija Kaia Otstak väljus tekstimeediumist ning sisenes lavatükki värvide kaudu. Tulemus on siin:
