Lindistasin 90ndatel aastatel väga palju muusikat raadiost kassettidele. Üks raadiost salvestamise tülikas eripära on see, et lood ei kõla tavaliselt otsast lõpuni, kuna raadiodiskor juhatab loo sisse ja välja. Kassetilinti pole aga raisata ja seetõttu läheb tavaliselt lindistusnupp kinni kohe, kui saatejuht rääkima hakkab. Seetõttu oli mu kassettidel tihti lugude alguses ja lõpus üks lause selle loo kohta. Ühel 1995. aastal Raadio 2 saatest Vibratsioon lindistatud kassetil on helipala lõpus poolik lause: „See on Out-Or, mees kelle vastu on huvi tundnud isegi selline mees nagu Aphex Twin …“

Ligi 20 aastat hiljem on Out-Or jälle kassetil. Aga sedapuhku ei ole see raadiost lindistatud, vaid ametlikult plaadifirma Lejal Globe poolt välja antud. Lood kõlavad algusest lõpuni ja diskor vahele ei lobise. Teose pealkiri on „Structures“. Lisaks kassetile ilmus album ka CD- ja digiformaadis. Olen selle materjali korduvalt üle kuulanud ja algusest peale arvamusel, et just see teos sobib kassetil avaldamiseks ideaalselt. Ilmselt arvab ka autor ise, et tema muusika just kassetilindile parajalt passib, sest see pole Out-Oril kaugeltki esimene kassett välja anda.

Ka sisu, mille Out-Or on nüüd välja andnud, kõlab nagu oleks ta loodud kasseti kuldajastul, üheksakümnendate esimeses pooles. Kui aus olla, siis mina olen hetkel kuulanud neid lugusid ainult digiformaadis, aga kõla on sellel muusikal ka digitaalselt selline, nagu kuulaksin kassetti, ja seda mitte sahina tõttu. Lihtsalt on mingi selline mõnus mahe kõla. Midagi pole parata – võib olla uuele avatud ja kuulata kõiki stiile, aga inimene on kord juba nii ehitatud, et noorpõlves kuuldud helid jäävad ikka kõige armsamaks ja mina olen sellise kergelt filtreeritud kassetiheliga harjunud. Mul on siiralt hea meel, et juba mõnda aega ei häbeneta vanaaegse kõlaga muusikat teha. Elektrooniline tantsumuusika on eksisteerinud juba nii kaua, et neil, kes selle järgi kunagi tantsisid, on lapsed juba suureks saanud. Ja selle uue põlve jaoks ei ole vana saund vana. Või kui ongi, siis vana ja huvitav. Rõivamoed tulevad ja mõne kuu pärast lähevad. Samas, õnneks on mõned asjad – teksad või pintsak näiteks –, mille elu on pikem kui üks hooaeg. Out-Or on rätsepmeister, kes õmbleb helipintsakuid. Ja ta kasutab sama kangast, millest tehti rõivaid 20 aastat tagasi. See ei ole noorte tehtud vanakooli imitatsioon. See on muusika, mis kõlab nagu vanasti, sest ta on tehtud, nagu vanasti muusikat tehti. Nende samade instrumentidega, mida siis kasutati, ja mehe poolt, kes ei ole pidanud vaatama YouTube’i videotest, kuidas teha 90ndate teknot. Ta teab, sest oli esimeste seas, kes Eestis midagi sellist tegema hakkasid.

Out-Ori ei saa kindlasti süüdistada ka selles, nagu oleks ta kuhugi ajastusse kinni jäänud või ei oskaks ta midagi moodsamat teha. Tema muusikaline spekter on läbi aegade olnud väga lai ja mitmetel perioodidel on ta välja andnud üsna kaasaegset muusikat. „Structures“ lihtsalt on kogunud kokku lood, mis kõlavad kui autori noorpõlveajastul. Stiililiselt ei ole uus teos just väga ühtlane. Seal on tehnilist minimalistlikku teknot, rahulikku ja sügavat ning vähemtrummisemat elektroonikat ja IDM-i, rütmikat tantsumuusikat, midagi päris ämbientlikku, happe-haussi ja veel mõndagi muud. Ehk laia kõrvaringiga inimestele tõeline maiuspala. Ja kõik lood on väga heal tasemel loodud. Kuigi jääb mulje, et tegemist on pigem viimasel ajal valminud Out-Ori lugude kogumikuga kui mingi kontseptuaalse albumiga, siis mulle selline lähenemine väga sobib. Kuulasin hiljuti Mr. Fingersi (Larry Heard) viimast albumit. Out-Or ei jää oma karjääri pikkuselt talle palju alla. Ka Fingersi plaat oli täis erinevaid stiile – kokkuvõtet kõigest, mida Heard läbi aastakümnete on teinud. Aga tema plaat kõlas igavalt, sest ma olin neid nõkse kõiki varem korduvalt tema varasematelt albumitelt kuulnud. „Structures“ kõlab miskipärast mulle väga värskelt ja huvitavalt. Ehk on asi lihtsalt selles, et ma ei ole tema tegemistel järjepidevalt kõrva peal hoidnud ega tema albumeid nii ohtralt kuulanud kui Larry Heardi omi.

Üks, mis kindel, Out-Or on Eesti tasandil väga omanäoline artist. On seda alati olnud. Ta teeb muusikat, millesarnast siin väga vähesed viljelevad. Küll aga tekkis mul albumit kuulates mitme looga paralleele välismaiste artistidega. Ma ei tea kahjuks, mis teema oli selle Aphex Twini mainimisega seal minu raadiokassetil, küll aga on paari loo puhul („Eeprom“, „Dertwas“, „Dunel“) tunda sarnasust Aphexiga. „Skaala 2000“ ja „Csale 2 (Edit A)“ meenutavad mulle LFO loomingut. Ja siiski, on üks sarnasus ka ühe meie oma artistiga. „Csale 2 (Edit B)“ kasutab sama või sarnast rütmimasinat, mida vahepeal pea igas loos kasutas Ajukaja, mistõttu tekib kohe mulje, et see on Raul Saaremetsa produktsioon. Ilmselt on ka nende välismaalastega sarnasused tuntavad pigem seetõttu, et kasutatud on samu instrumente või helisid.

Kokkuvõtvalt on tegemist ühe albumiga, mille kindlasti soovitan endale soetada. Mina oma pirtsu maitsega ei leia just tihti albumeid, mida tahaks korduvalt otsast lõpuni läbi kuulata. Ei leia neid laiast maailmast, veel vähem siit kohapealt. „Structures“ on lõpuks üks selline, kus peaaegu iga lugu on lemmik.