On novembrikuu madala päikesega hommik, kui sõidame linna oma talust mere kaldalt. Maastik on graafiliseks muutunud, nagu väga tabavalt võrdles hilisõhtuses muusikasaates A. Noormets novembrikuiseid maastikke… Tõesti olin ka ise imestusega avastanud, et suvise, rohelusse uppuva metsa ja võsavahelise tee ääres on nii palju talusid ja majakesi, mida lehtede varjust ei ole suvel näha.
Valgus on madal ja paistab nagu prožektor laval. Saan linnas kokku sõbranna Viiviga ja lähme Vilde majja kohvikunäitusele. Kirjaniku kodu on säilitanud oma kodu näo veel nii palju aastaid hiljem, kui siin elas Vilde perekond. Ust avades tundsin nõrka kohvilõhna, mis segunes vana puitmaja lõhnaga. Nagisevat puutreppi mööda üles, ilusate akendega verandale ja astumegi “kohvikusse” – kujuteldavasse kohvikusse, mille traadist väänatud Viini toolid on kõnekas detail sellest kadunud maailmast, mida enam ei leia. Vähemalt Eestis on järel väga vähe ehtsa hinge ja tundega kohvikuid. Tahame ju nii hirmsasti “moodsad” olla. See näitus näitabki, kui palju kohvikuid oli ja kui sügav oli nende hing.
Kõik maalid seintel ja graafika räägib sellest kui kadunud maailmast, kus kübarates daamid ja valgete kraedega härrasmehed istusid vestlusringis, vaatasid aknast välja, lugesid tänaseid uudiseid kohvitassi ääres. Minu üks lemmik on Endel Kõksi “Kohvikus” (1942), millel triibulises pluusis daam kuulab mõtlikult härra juttu, taamal loeb mees ajalehte ja sumisev seltskond taustal oleks nagu klaverimängija ümber kogunenud. Kuulda on jutusuminat, tasside ja lusikate kõlksumist ning kauget nostalgilist klaverimängu. Minu jaoks on see pisike maal nagu elav pilt, mis äratab helid ja liikumise ja viib kaasa aastasse 1942. Käimas oli sõda, kuid ometi maalis Kõks sellise maali. See kinnitab mu mõtet, et kunst ei pea olema paaniliselt sotsiaalne ja ülepolitiseeritud, nagu meie ajal kipub olema.
Teine lemmikmaal on Andrus Johani pisike pilt ettekandjast punases kleidis. Samuti 1942. aastal maalitud. Ta on valge põlle ja tanuga või peapaelaga, ei teagi, kuidas täpselt öelda, sest neid asju ei ole ettekandjatel enam olemas. Ettekandjatel on nüüd tihti mustad põlled, kui üldse on põlled, tanudest rääkimata. Tänastest kohvikutest on selline ajavaim välja kolinud, nagu sellel näitusel võib näha Endel Kõksi, Varmo Pirgi, Viktor Jõgevere, Richart Kaljo, Eduard Wiiralti jt töödes. Ajavaim käib ajaga kaasas. Meie aeg on teistsugune kui 1940ndad nendes maalides, teistsugune ka 1960ndate, 1970ndate ja 1980ndate vaimust, mida nii täpselt kirjeldavad oma tekstides Viivi Luik, Jaak Jõerüüt, Doris Kareva jt. Legendaarne Pegasus oli nende noorte kirjanikuteel määravalt oluline paik. Siin saadi kokku, kuulati teiste ja esitati omi tekste, siin sündis meie 1960ndate kirjanike põlvkond. Pegasust aga pole enam. Ma ei tea, millises kohvikus kohtuvad tänased kunstnikud ja kirjanikud aastal 2017. Kas ainult Facebookis? Aga seal pole kohvilõhna, jutusuminat, tasside kõlksumist, vaadet aknast välja… Või ei vajatagi seda enam? Või ikkagi vajame seda endiselt, põlvkondade üleselt?
Igatahes otsustasime Viiviga, et vajame, ja seadsime sammud Kadrioru pargi veerel asuvasse kohvikusse. Tellisime prantsuse õunapirukaid, rohelist teed ja vaatasime raagus puid madala, kuldse päikese säras tiigi kaldal. Oleme ühel nõul, et see oli üks tore käik, põigata kadunud kohvikumaailma ja pärast istuda 2017. aasta kohvikus novembrikuu päikeselisel päeval, mõeldes neile kübarates daamidele ja mõtlikele härradele, kes loevad lehti, vaatavad vaadet aknast ja lõhnav kohviaroom jõuab meieni üle aegade.
Tänan sisuka näituse eest! Nii vajalik on meenutada, mis oli eile ja üleeile…
Ilusat kohvikusügist ja seda eriti Vilde majas Kadriorus!
Kirjutatud Sepamaa talus Pärnumaal 10. novembril 2017.
