Märtsi eelviimasel nädalal toimus Tartus viieteistkümnendat korda dokumentaalfilmifestival „Maailmafilm”. Eelmisel kevadel kolis festival Tartu linnasüdamest ERMi uude hoonesse ja tänavune kogemus näitas, et on end ka uues kodus juba päris kenasti sisse seadnud.

Minu jaoks on tavaliselt hea festivali esimene tunnus see, et kavaga tutvuma asudes tabab mind kõigepealt ärevushoog, sest mul pole võimalik näha ja kogeda kõike, mida festivalil pakkuda on. Nõnda läheb ka tänavuse Maailmafilmiga. Teemadering on nagu ikka festivali nimele vääriliselt avar ja kirev: muusika, peresuhted, toidukultuur, inimeseksolemine tehnoloogiaajastul, linnaruum, kodu, loodus, kultuur ja selle kestmine, suurekskasvamine, vananemine ja nii edasi ja nii edasi. Põhimõtteliselt – ütle vaid, mis sind elus huvitab, ja Maailmafilm pakub suure tõenäosusega sel teemal värskeima saadaoleva doki.

Hingan rahulikult sisse ja välja, lepin oma inimliku piiratuse ja astraalkeha puudumisega ning panen kokku festivalikava, mis peaks enam-vähem järgitav olema. Mis lõpuks kirja sai, on muidugi kirjeldus sisemaailmafilmist, mis võiks igal päeval olla natuke erinev. Siin on siis tänane, inimkeskne lähenemine.

Alustuseks unustatud inimesed

Festivali avafilmiks kujuneb minu jaoks Poola režissööri Wojech Kasperski „Ikoon” (2016) – sissevaade lagunevasse Siberi psühhiaatriahaiglasse, kus on 1500 patsiendi jaoks 5 psühhiaatrit, ravivõimalused põhimõtteliselt puuduvad ja haigla direktor ise nimetab asutust „prügikastiks, kuhu ühiskond saadab need, kellega ta ei oska midagi peale hakata”. Isegi need patsiendid, kellel võiks adekvaatse ravi korral olla pea täielik paranemislootus või vähemasti võimalus iseseisvalt toime tulla, hääbuvad seal üsna kindlasse unustusse ja on ilmselge, et sellises keskkonnas kõik probleemid ainult süvenevad. Kasperski, kes on kogunud tuntust inimloomuse tumedama poole delikaatse avastajana, püstitab filmis palju keerulisi küsimusi, millele ta aga ise eriti vastama ei kipu ning jätab selle au vaatajale. Vaatajale, kellel ei jää lõppeks muud üle, kui mõista, et mõnikord on ainus, mida teha saab, võtta endale teadliku tunnistaja perspektiiv. Ja et seda ei ole tegelikult üldse mitte vähe. Tunnistada ja mäletada üldise inimkogemuse osana ka neid elusid, mis otseselt meisse ei puutu, mille kulgu me kuidagi mõjutada ei saa, on eluline tegu. Samuti annab film vaatajale võimaluse õppida eristama kaastunnet haletsusest ja harjutada oskust oludest olenemata just esimesele truuks jääda.

Unustatud inimeste teemat käsitleb ka Arianna Nacci film „Need, kes jäävad”, mis räägib 2016. aastal toimunud Itaalia maavärina ohvritest. Tänaseks on peavoolumeedia sündmuse vastu ammu huvi kaotanud ja sama näib olevat teinud ka Itaalia valitsus – paljud inimesed on piirkonnast lahkunud, viimased vaprad jääjad elavad rusude keskel, püüavad toime tulla leinaga nii kaotatud lähedaste kui ka kaotatud maailma pärast – maavärin hävitas lisaks ju ka paljud asutused ja töökohad ning suretas välja igasuguse seltsielu. Nendega koos paremale homsele lootes tõstatab Nacci film ühtlasi vastutuse küsimuse – nii valitsuste kui ka meedia puhul. Teadmist, et ajakirjandus tekkis kunagi eesmärgiga rahvast valgustada, on neil päevil muidugi nagunii äärmiselt küüniline meenutada. Õnneks jääb ka minusugustele idealistidele alati alles usk kunsti, sealhulgas mõistagi dokumentaalfilmikunsti võimesse maailmu ehitada ja parandada ja ehk panna isegi kedagi päriselt lagunenud külasid üles ehitama. Ikka suurema hea nimel.

Noppeid lühidokumentaalidest

Festivalipäevad mööduvad hoogsalt tutvusi sõlmides – jah, mõne uue tuttava leian tõesti ka siitpoolt ekraani, aga peamiselt olen orienteeritud inimestele, kes jõuavad minuni ekraani vahendusel. Seega kuuluvad uute tuttavate hulka nüüd näiteks Tansaania entusiast Atali („Atali and”, 2017), kes püüab oma ebaõnnest lahti saada, lastes end vääriliselt pühitseda oma vägeva vaarisa suguvõsasse, katoliiklik ema ja tema tütar, kes peavad intensiivseid dialooge kunstliku viljastamise teemal („Kolm vestlust elu üle”, 2016) ja Paula (Mehhiko režissöör Paula Hopf), kes oma lapsepõlve koduvideote põhjal tehtud liigutavas filmis „Lupulo maja” (2016) on lõpuks asunud läbi töötama latentset leina, mis on käinud temaga kaasas alates isa äkksurmast 1994. aastal. Paula isa oli üks neist, kelle murdis 1994. aasta majanduskriis. Kõrvutades nüüd oma lapseeatundmusi ja -mälestusi noore täiskasvanu elukogemusega, hakkavad avanema uued perspektiivid. See on väga isiklik film, mis on samas vaataja suhtes äärmiselt õrn ja taktitundeline ning võiks öelda, et tõsisest teemast hoolimata isegi helge, sest ennekõike räägib film ühe tütre ja isa siirast ja soojast armastusest ning nagu lisas režissöör ise filmi järel antud kommentaaris – ka minevikuga leppimisest, mis on alati kummardus elu ees.

Gravitatsioonist ja traditsioonist

Üheks üllatavalt vägevaks kogemuseks osutus film, millele sattusin n-ö poolkogemata – mu festivalikavas oli ju hoopis ühele teisele filmile ring ümber tõmmatud, aga impulsi ajel lähen sõpradega kaasa ja Matthieu Brouillard’i värvikas ja empaatiline „Mis puudutab gravitatsiooni” (Kanada, Šveits, 2017) saab samuti osaks mu maailmast. See on lugu sõprusest, kahest mehest – Christianist (63) ja Bruce’ist (71) –, kellel mõlemal on oma koorem kanda: Christianil geneetiline haigus, mis rikub ta nägemist ja muudab naha ülitundlikuks päikesevalgusele, ning Bruce on halva kuulmise ja bipolaarse häirega. Tervisemured mõjutavad mõlema mehe elu ja valikuid märkimisväärselt, kuid režissöör on heatahtlikult, sooja huumoriga ja peenetundeliselt andnud mõista midagi üliolulist, mis paraku väga tihti ununema kipub – ükski inimene ei võrdu diagnoosiga. Isegi mitte siis, kui tema haigus on n-ö pöördumatu. Filmi läbiv absurdihuumor, mis kohati ka meeldivalt tumedaks kisub, võimaldab Christiani ja Bruce’iga üsna lähedaseks saada ning paneb nende heitlikule suhtlusele ja lennuplaanidele südamest kaasa elama. Lisaks aitas see film mul mõista midagi, mida ma endiselt sõnadesse maandada ei oska. Ju siis nii ongi hea.

Oma tänavuste valdavalt indiviidikesksete valikute vahele satun ka vaatama neid, milles esitatakse olulisi küsimusi kultuuri kohta laiemalt. „Oskara” (Hispaania, 2017) on film tantsuetendusest, mis räägib baski kultuuri näitel küsimustest, mille ees seisab neil päevil suur osa maailmast: mil määral saab üht kultuuri rikastada, ilma et see oma essentsi kaotaks? Mis on üldse kultuuri essents? Kas ja kuidas peaks ravitsema hääbuvat kultuuri? Selgeks saab igal juhul see, et kultuur ja traditsioonid peavad püsimajäämiseks olema nõtked, elusad ja lummavad nagu tantsija. „Oskaraga” on huvitav kõrvutada Nora Fingscheidti filmi „Selle maailmata”, mis räägib Argentiina kõrbes elavast mennoniitide (Hollandi preestri Menno Simonsi järgi nime saanud protestantlik usulahk) kogukonnast, kes hoiavad au sees 17. sajandi kombeid ning leiavad oma kestvuse garantii olevat just kindlate piiride säilitamises, kõige sobimatu välistamises.

Siinkohal pean aga tunnistama, et olen paar korda sattunud vaatama reality show’d „Breaking Amish” (amišid on omakorda mennoniitide ülikonservatiivne haru), mistõttu jooksevad filmi vaadates pidevalt paralleelid stiilis „müüt ja tegelikkus” ning tekib üleüldse soov vestelda mõne asjatundjaga pikemalt antropoloogilise dokumentaalfilmi positsioonist maailmas, kus suure osa inimeste teadvuse on vallutanud just reality show’d. Põhimõtteliselt võiksin kohe pärast filmi ükskõik kellega sel teemal vestlust alustada – festivali atmosfäär on soe ning pea igaühele tundub soovi korral paslik ligi astuda ja äsja nähtud filmist juttu teha. Sellest hoolimata lükkan kõik need põnevad arutelud tulevikku ja naudin hoopis oma kookonit. Nagu ikka muljeterohketel ja rikastavatel reisidel – olen muutunud tavalisest vaiksemaks ja ühtlasi taban pärast paari festivalil veedetud päeva, et mu pilgule on tekkinud omamoodi filter – nimelt tundub pea kõik, mis mu ümber toimub, olevat dokumentaalfilm. See nihe on igal juhul päris lõbustav ja tekitab soovi seda maheda antropoloogi pilku ehk edaspidi isegi väljaspool „Maailmafilmi” festivali praktiseerida.

Vägevad naised ja veidrad muinasjutud

Kuna me kõik oleme lugudest tehtud inimesed, kes tahavad Maal võimalikult kaua elus püsida, siis tuleb kindlasti rääkida ka filmist „Donna Haraway: Lugude vestmine maiseks ellujäämiseks” (Belgia, 2016). Donna Haraway on geniaalne mõtleja, tunnustatud professor ja teadvuse ajaloo uurija, värvikas jutustaja ja südikas feminist, keda teatakse tõenäoliselt kõige paremini 1985. aastal ilmunud „Küborgide manifesti” järgi, mis on tänaseks klassikaks saanud. Tekst mängis toona hulljulge ideega tulevikumaailmast, kus inimesed ja masinad elavad sümbioosis. Haraway arvas, et selline ühiskonnakorraldus võiks aidata kaasa ka paljude teiste kunstlike piiride kaotamisele ning viiks maailma üldisele harmooniale lähemale.

Haraway elujõudu, entusiasmi ja armastust elu vastu kiirgab tõepoolest ka tervesse saali ja miks ei peakski – lennukate ideedega inimene, kes elab julgelt ja südamest, püüab veel seitsmekümnendates eluaastates särasilmselt lahendada kõikvõimalikke maailma müsteeriume ja inimkonna ees seisvaid väljakutseid, on ülimalt sütitav. Ning viis, kuidas Haraway oma lugusid jutustab, tuletas muu hulgas meelde, et meil on tegelikult iga loo kulgemise osas omad ootused – tavaliselt teadvustame neid alles siis, kui jutustaja neist mööda hiilib ja meid turvatsoonist välja viib. Sinna, kus avaneb seninägematu võimalikkuste ruum.

Tänavuse Maailmafilmi kõlav lõppakord kuulub samuti ühele vägevale naisele Julieta Salmeronile ja tema elust kõnelevale filmile „Palju lapsi, pärdik ja loss” (Hispaania, 2017). Äärmiselt humoorikas ja eluline, veidrat muinasjuttu meenutav film on saanud pealkirja selle peakangelanna Julieta kolme lapsepõlveunistuse järgi, mis kõik talle endalegi ootamatult elus täitunud on. Julieta ise on stiilipuhas matroon, minu jaoks täiesti lummav kombinatsioon kuningannast ja Kunksmoorist. Lisaks on ta äärmiselt põhimõttekindel naine, kelle põhimõtted pidevalt muutuvad. Olgu viimase näiteks kas või stseen, kus Julieta oma krutsifiksikogu vaatleb ja arutleb, kuidas ta noorena oli sügavalt katoliiklik, tahtis isegi nunnaks hakata, aga nüüd on täielik ateist. Pärast sekundilist järelemõtlemist siis aga kõlaval häälel oma kõikekuulnud abikaasale otsusekindlalt teatab, et tegelikult ta on hoopis vabamüürlane!

Julietal ja tema abikaasal on kuus nüüdseks täiskasvanud last, kellest üks on ka kõnealuse filmi autor Gustavo Salmeron, kes selle filmi tarbeks on kasutanud suuresti ka perekonna viimase 17 aasta koduvideosid. Perekond on kõigi selle liikmete jaoks väga tähtsal kohal ning unustatud pole ka surnud sugulasi – filmi läbivate teemade hulgas on ühe esiema selgroolülid, mis on kuidagi maha matmata jäänud ja mida nüüd kogumiskirega Julieta lossitäie asjade keskelt üles leida üritatakse, sest alati tegevuses (peamiselt söömisega hõivatud) Julieta muidugi juba aastakümneid ei mäleta, kuhu ta selle karbi pani.

See meeleolukas ja inimlik film pisut segasest, alatihti vaidlevast, kuid selle juures üksteiseset sügavalt hoolivast ja tingimusteta armastavast perekonnast oli lõpufilmiks igati õnnestunud valik ning
kõige muu kõrval aitas taibata, kuidas võiks toimida ka üks eluterve ühiskond. Või lausa inimkond.

*Lisatud foto Matthieu Brouillard’i filmist „Mis puudutab gravitatsiooni”.