Seekordse HÕFFi fookuses on flaami kino ja sellega seoses linastub pühapäeval, 29. aprillil 2018 Haapsalu kultuurikeskuses Jonas Govaertsi film „Kutsikas”. Režissöör, kelle värske õudussari ka praegu Netflixis jookseb, on tõeline atmosfääriarmastaja. Seega soovitame kõigil, kellele filmide puhul nende hõng sisust olulisem on, nüüd silmi teritada, kuna meie filmiasjatundja Helina Koldek võttis filmilooja intervjuuhaardesse ning uuris, kuidas filmitegu sealkandis käib ja mida režissöör veel oluliseks peab.
Räägi veidi endast ja sellest, kuidas filmide tegemiseni jõudsid.
Olen filmide vaatamist armastanud nii kaua, kui mäletan, aga alles siis, kui leidsin kohalikust videopoest „Evil Dead 2”, mõtlesin, et “ohhoo, filmide tegemine võib ka lõbus olla!”. Selle filmi maniakaalses energias on midagi väga inspireerivat.
Oled öelnud, et „Kutsika” esmane idee tekkis, kui olid 12-aastane skaut. Kui palju see film sinu enda kogemustega sarnaneb? Näha on, et vähemalt sina pääsesid eluga, aga …
Kui tahes veidrana see ka ei kõlaks, on „Kutsikas” tegelikult üsna autobiograafiline. Isegi sedavõrd, et pärast esilinastust sain kõnesid oma vana skaudirühma teistelt poistelt, kes tahtsid teada, kust ma nende nooremate minade teisikud leidsin! Mul oli tõepoolest kaks juhti, Chris ja Peter, ma olin armunud skaudirühma kokka, sattusin meie laagriplatsil kohalike noortega kaklustesse … Ja mu keskmine nimi on Sam, nagu ka peategelasel. Nii et sa ei eksi: kui verevalamine välja arvata, loob „Kutsikas” minu noorusest üsna täpse pildi.
Miks õudusžanr? Kas see on sulle kuidagi hingelähedasem kui muud žanrid?
Mulle meeldivad kõik žanrid, kuid õudus oli mu esimene armastus ning jääb selleks alati. Saan heast õudusfilmist korraliku laksu, nagu ka hea punk- või metal-loo kuulamisest. Õudus aitab mul puhastuda.
Kuidas on Belgias õudusfilmi teha? Kas tunned, et saad teostada kõike, mis pähe tuleb, ilma erilise surve ja piiranguta või on raske oma plaanide juurde jääda? Ma ei pea silmas eelarvelisi probleeme.
Viimane Belgia õudusfilm, mis enne „Kutsikat” ilmus, oli „Pimeduse tütred” („Daughters of Darkness”), mis valmis 43 aastat varem. Nii et meil ei ole Belgias erilist õudusfilmitraditsiooni, vähemalt mitte kinofilmide vallas. Seetõttu tundus mulle, et sain „Kutsika” puhul teha enam-vähem kõike, mida soovisin. Filmi rahastanud inimesed ei olnud ilmselt kursis õudusfilmi kirjutamata reeglitega, nagu nt et „lapsi ei tapeta” või et „loomadele ei tohi liiga teha”. Vaatamata filmi verisusele ja laipade arvule andis Belgia tsensuurinõukogu „Kutsikale” algselt reitingu „lubatud kõigile”, eeldades, et film, mille tegelased on lapsed, on automaatselt lastele sobilik. Lühidalt, pääsesin „Kutsika” puhul nii mõnestki asjast puhtalt.
Aga kas sul on mingeid piiranguid filmivaatajana? Näiteks kas on mingeid teemasid või lähenemisviise, mida pead tingimusteta lubamatuks?
Film tohib teha kõike, ainult mitte igav olla.
Kui saaksid valida ainult ühe, siis kumba filmi puhul eelistaksid – head lugu või head atmosfääri?
Kahtlemata atmosfääri. Minu jaoks on filmid unenäopüüdjad: need ei pea olema mõistuspärased, tahan nendega lihtsalt kaasa minna. Kui ma soovin süžeed, vaatan telekat.
Kas on mõni kindel film või režissöör, kes on sind või sinu filmikeelt mõjutanud?
Neid on palju, kuid film, mille juurde alati tagasi pöördun, on Michele Soavi „Dellamorte Dellamore”, zombikomöödia eksistentsiaalses kriisis vaevlevast hauakaevajast. See on ühtaegu naljakas ja hirmus; seksikas ja vastik; sügav ja madalalaubaline; segane ja meisterlik. See on ühtlasi minu kinemaatiline maagiline kuul: kui mul on probleem, panen „Dellamorte Dellamore” peale ja saan sealt vastuse.
Soovita lugejatele ja HÕFF-i külalistele mõnd väga head, kuid vähetuntud filmi.
On mõni film, mille puhul endiselt veidi kahtlen, kas see on tõepoolest olemas või olen selle filmi ise välja mõelnud. „The Dark Backward” stand-up-koomikust, kelle seljast kasvab välja lisakäsi. „Singapore Sling”, Kreeka verine neo-noir intsestist. „The Birthday”, Hispaania apokalüptiline komöödia, mis toimub mingil põhjusel reaalajas.
Mis sul praegu pooleli on ja millised on tulevikuplaanid? Kas on konkreetseid ideid, millega sooviksid tulevikus kindlasti tegeleda?
Lõpetasin just töö flaami õudussarjaga „Tabula Rasa”, mis jookseb praegu Netflixis. Loodetavasti õnnestub mul järgmisena veel üks film teha. Minu unistus on teha õudusfilm kõikides suuremates alamžanrites: zombifilm, kollifilm, kummitusfilm … Ja muidugi flaami apokalüptiline komöödia, mis toimub mingil põhjusel reaalajas.