Neljapäev, 26. juuli
Hommik algas rõõmsas ärevuses ning esimest korda üle pika aja olid lapsed üleval enne äratuskella. Asjad pakitud ning autosse laaditud ning tee Tallinnast Viljandisse võis alata. Selleks, et kaks tundi lõbusalt sisustada, kuulasime autos lemmikmuusikat Trad.Attack!’ilt; Zetodelt ja Naistelt Köögist. Viisime ennast mõnusalt folgilainele. Ööbimiskohta jõudnud ja end sisse seadnud, võtsime kava ette ning panime paika plaani, milliseid kontserte kuulama-vaatama minna.
Päeva plaan oli Hò-Rò Šotimaalt, Nikns Suns, Los EstAndinos, Zetod ja Debi Gogochurebi Gruusiast. Piletisabas selgus aga, et pressikaardid pole veel kohale jõudnud. Läksime siis lastega rõõmsalt Viljandi linna uurima ja aega parajaks tegema. Folgi juures on alati meeldiv see, et laadaplatsil on kohal erinevad käsitöömeistrid, kes pakuvad kodumaist toodangut. Saadaval on riideid, ehteid, mänguasju jne. Seal ring tehtud, läksime tagasi piletisappa. Selleks hetkeks olid meie kaardid kohale jõudnud ning saime ka kontserdipaikadesse sisse.
Kahjuks oli aga aega nii palju mööda läinud, et Hò-Rò kontsert oli juba läbi. Muutsime jooksvalt plaani ning läksime kuulama Gatyamadzag Zenekari Ungarist. Kontsert oli vägev ja sobilik algus folgile. Pärast kontserti suundusime Kirsimäele kuulama Nikns Sunsi. See oli kohe kindlasti väga hea sissejuhatus järgmisele bändile, kes Kirsimäel lavale astus – Zetodele. Rahvas nautis kontserti, laulis kaasa ja tantsis. Folk oli hoo käima saanud. Pärast Nikns Sunsi suundusime Jaani kirikusse kuulama Los EstAndidost – meeldiv kontsert mõnusas jaheduses. Seejärel kiirustasime tagasi Kirsimäele Zetode kontserdile. See kontsert näitas ehedalt ära, mida tähendab folk Viljandile. Rahvas tantsis, laulis ja nautis muusikat. Zetodele järgnes juba natuke vaiksem, kuid mitte vähem nauditav Debi Gogochurebi. Bänd koosneb neljast õest, kes tutvustasid Gruusia muusikat. Mina isiklikult ootaks neid ka tulevastele folkidele.
Kokkuvõttes võib öelda, et folgi esimene päev oli hoolimata viperustest nauditav ning igaüks leidis endale sobivat muusikat ja meelelahutust.
Reede, 27. juuli
Päev algas sellega, et pidasime jälle ümber laua „sõjaplaani“. Seekord sai plaani võetud Ülemakstud Rentslihärrad, Sound of Dragon Hiinast, Svjata Vatra, Estonian Voices, Curly Strings, Kalàscima Itaaliast ja Bombino Nigerist.
Ülemakstud Rentslihärrad esinesid Tuletõrjehoovis oma vanas headuses. Kontsert oli nauditav isegi lauspäikeses ja põrgukuumuses. Rahvast oli kontserdil varajasest kellaajast hoolimata palju.
Pärast söögipausi suundusime Jaani kiriku poole, et minna Sound of Dragoni kontserdile. Soovijaid oli aga nii palju, et kõik ei mahtunud ära ning seega jäime ka meie ukse taha. Kiirelt kavale pilgu heitnud, ei morjendanud see mind, kuna selgus, et nad astuvad üles ka pühapäeval. Niisiis jalutasime hoopis lossimägedes ja läksime ringiga Kaevumäele. Seadsime end seal mõnusalt sisse. Nautisime ilusat ilma ning Lekarerätteni kontserdi lõppu. Kahetsen, et varem ei jõudnud, kuna see, mida kuulsin, meeldis mulle väga. Loodan, et nad on folgile tagasi tulemas.
Jäime lossimägede servale peatuma. Kuulasime kaugusest Svjata Vatra kontserti ning ootasime Estonian Voicesi kontserdi algust. Kui kontserdi aeg hakkas lähenema, seadsime end sisse lava ees olevatel pinkidel. Me ei pidanud pettuma. Kahju, et kontsert nii lühike oli. Oleks tahtnud neid veel kuulata, kuna nad suudavad alati üllatada.
Kuna lapsed tahtsid väga kuulata ka Curly Stringsi, siis järgmisena oli kavas nende kontsert. Nemad üllatasid mind käesoleval folgil vast enim. Minu meelest oli tore see, et nad kutsusid endaga koos lavale ka autorid, kes aitasid neil lugusid kirjutada. Tihtipeale jäävad autorid tähelepanuta. Sügav kummardus neile selle tähelepanu eest!
Õhtu lõpus pakkus mõnusat meelelahutust ja tantsumuusikat Kalàscima. Kuulan neid ka praegu, kui oma muljeid kirja panen. Folgipäeva lõpetas Bombino. Seda kontserti meenutan veel kaua. Loodan, et näeme neid veel kunagi folgil.
Reedese päeva kokkuvõtteks pean ütlema, et rahvas oli jõudnud Viljandisse. Kui neljapäeval oli inimesi veel vähe ja kontsertidel ruumi, siis reedel nappis isegi õhku.
Laupäev, 28. juuli
Laupäeval võtsime plaani minna kuulama Tormis Quarteti ja Ellerheina, ansamblit Naised Köögis (kuidas siis ilma nendeta!), The East Pointersit Kanadast, RÜÜTi, Hò-Ròd (neljapäeval jäi ju kuulamata), Mari Kalkunit ja Trad.Attack!’i ning päeva lõpetuseks ka Maarja Nuuti & Ruumi.
Tormis Quarteti me kuulama ei jõudnud, kuna teel olid ummikud ja selle tõttu jäime hiljaks. Samas jõudsime nautida Naisi Köögis. Ka nemad suudavad alati üllatada ning nende kontserti ei jäta ma mitte ühelgi folgil vahele, olgu ma siis üksi või perega. Rahvas laulis kaasa ja nautis kontserti täiel rinnal.
Kui see kontsert läbi sai, suundusime Kaevumäelt Kirsimäele, et kuulata East Pointersit. Kahjuks aga selgus, et nad olid jäänud lennujaama lõksu ning olid alles Viljandi poole teel. Nende asemel astus üles Kadrievi Orkestar Makedooniast. Tegemist on puhkpilliorkestriga. Pean mainima, et ma pole väga suur puhkpillimuusikasõber, seega see kontsert oli okei, kuid ei vaimustanud mind.
Proovisime saada 13-aastasega ka Pärimusmuusika aita RÜÜTi ja Mari Kalkuni kontserdile, kuid piletite järele küsides selgus, et mõlemad on välja müüdud. See oli natuke kurb, kuid kuna oli ka teisi kontserte, siis ei lasknud me ennast sellest muserdada ja seadsime sammud Kultrahoovi suunas, kus esines Lepaseree. Lepaseree oli kontserdil uues koosseisus, kuid vanas headuses. Ei saanud hakkama kaasa laulmata ega tantsimata.
Kuna Mari Kalkuni kontserdile kohti polnud, seadsime sammud suurima heameelega Hò-Rò kontserdipaika. Mulle meeldib väga iiri ja šoti muusika ning selle tõttu oli mul väga kahju, et esimesel päeval nad erinevate viperuste tõttu nägemata jäid. Nautisin nende kontserti täiel rinnal. Uskumatu oli, et tavaliselt tagasihoidlikud eestlased tantsisid kaasa. Vapustav! Loodan kogu südamest, et näen seda bändi veel järgmiste folkide ajal. Nemad ise avaldasid küll, et ei taha lahkuda ja ootavad väga kutset tagasi. Loodame, et see soov täitub.
Järgmiseks seadsime sammud Tuletõrjehoovist tagasi lossimägedesse ning täpsemalt Kirsimäele. Seal küll kontserti polnud, kuid nautisime kõrvallaval esinenud Puuluupi ja ootasime Trad.Attack!’i. Pean mainima, et tegime targa otsuse, et varem kohale läksime, kuna see oli vist rahvarohkeim kontsert folgi ajaloos. Kirsimägi pole suur, kuid see oli paksult inimesi täis. Sandra on ikka VAPPER naine – tulla pärast sünnitust ja anda selline kontsert! Müts maha tema ees. Jah, kontsert oli võib-olla natuke rahulikum kui tavaliselt, kuid mitte millegi poolest kehvem. Kuulaks neid ikka ja jälle uuesti ja uuesti. Isegi see, kui ei jätku õhku ning tagumised selga vajuvad, ei kustuta kogu seda muljet. Õnn, et pärast kontserti hakkas sadama, kuna see jahutas mõnusalt maha ja tõi natukene värsket õhku. Inimesi oli nii palju, et õhk sai lihtsalt otsa.
Õhtu lõpetasid Maarja Nuut & Ruum oma vanas headuses. Värsked muljed Trad.Attack!’ist segasid natuke selle kontserdi nautimist, kuid kuulamist-vaatamist väärt olid nad kindlasti.
Pühapäev, 29. juuli
Pühapäeva võtsime rahulikult. Alustasime alles kella neljast The East Pointersiga Kanadast. See esinemine võttis isegi minul jala tatsuma. Nende muusika oli nagu segu kantrist ja iiri muusikast. Mulle meeldisid nad väga. Tahaksin neid veel laivis näha ja ootan väga Eestisse tagasi. Kohe kindlasti on nad leidnud tee minu playlist’i. Soovitan soojalt!
Pärast kontserti keerasime otsa ringi ja seadsime sammud Kirsimäelt Pärimusmuusika aida poole, et kuulata Sound of Dragonit. Õnneks olime seekord targad ja muretsesime piletid juba laupäeval. Kontsert oli vägev ja muljeid jätkub veel kauaks. Raske on neid sõnadesse panna.
Folgile panime punkti traditsiooniks saanud Ando ja sõprade kontserdiga. See oli hea võimalus näha ära ka need esinejad, kelle kontserdile ise ei jõudnud. Viimaks seadsime sammud viimast korda Kirsimäele, et kuulata Metsatöllu, kes esines oma vanas headuses, kuid uues kuues. Sellega saigi selleks korraks folgile joon alla tõmmatud.
Üldist
Viljandi folk on eriline, sest lisaks ametlikule kavale leiab esinejaid iga nurga pealt – noori, vanu, algajaid ja meistreid. Ainult perimeetris jalutades saad vägeva elamuse osaliseks.
Jah, on tõsi, et folgi ajal Viljandi elanike arv kahekordistub ning rahvast on meeletult. Samas, nende viie aasta jooksul, mis me nüüd lastega festivalil käinud oleme, pole me kordagi pidanud pettuma. Käesoleval aastal oli ebameeldiv üllatus see, et kontserdid olid lühemad ja seetõttu oli ka vähem aega head muusikat nautida. Positiivse poolena saab välja tuua, et kontserte oli rohkem.
Festivalialale oli lubatud kaasa võtta vaid vett – toit, karastusjoogid ning kõik muu tuli maha jätta. Seega tuli see kõik osta territooriumilt. Lapsevanematele oli see lisakulu, kuid arvestades kuumasid ilmasid, siis kuluski kõige rohkem vett. Õnneks oli joogivesi kraanist tasuta saadaval ja seda sai iga kell juurde.
Kõigest eelnevast hoolimata jäävad meid folgilt saatma meeldivad mälestused ja kustumatud elamused. Kindlasti leiavad tee minu playlist’i mitmed esinenud bändid ning osad on seda juba teinud. Meeldiv oli aga näha, kui paljud on leidnud tee folgi juurde. Laupäeval tundus, et terve Eesti on tulnud Viljandisse.
Kohtumiseni järgmisel aastal ja jäägu meid saatma lause FOLK ELAB SAJAGA!
