Kultuur.info nädalasoovitused: 18.–24.02.2019

Lõuna-Korea režissööri Bong Joon-ho mängufilm “Okja” on film suurest sõprusest noore tüdruku Mija ning imelise Okja-nimelise loomaga. Mis saab Okjast aga siis, kui ta röövitakse suurkorporatsiooni poolt, kellel on loomaga omad plaanid?

Üritus on kõigile tasuta!

“Nähtamatud Loomad kutsub” on üritustesari, mille raames toimuvad filmiõhtud, arutelud, paneeldiskussioonid, praktilised ülesanded ja igasugu muud põnevat. Üritusel arutatakse globaalsete teemade üle, mis puudutavad farmiloomade kasvatamist ja selle mõju loodusele, loomadele, ühiskonnale ja inimestele. Lisaks on olulne teema põnevad alternatiivid toidutööstuses, mis puudutavad loomse toidu asendamist maitsvate ja tervislike tulevikutehnoloogia arengutega.

Ólafur Arnaldsi näol on tegemist ühe Islandi hinnatuima ja nõutuima esineja ning produtsendiga.

Ólafur Arnalds naasis muusikaareenile, avalikustades lummava loo “re:member”, mis kannab sama nime tema suve lõpus ilmunud neljanda stuudioalbumiga. Lugu on salvestatud, kasutades uudse Stratus tarkvara “isemängivaid” klavereid. Muusik leiutas uue instrumendi pärast õnnetuse tõttu tekkinud närvikahjustust, kui ei olnud kindel, kas on võimeline enam kunagi pilli mängima. Vajaduspõhisest leiutisest kujunes välja midagi hoopis eriskummalisemat ja põnevamat. Helilooja võtab pärast kolmeaastast pausi uue kauamängiva ilmumise järel ette maailmaturnee, külastades sealhulgas ka Eestit.

Angela ‘Goo’ Ramírezi praeguseks huviks on mälu enda teadvuse ehk metamälu uurimine mäletamispüüde materialiseerumise kaudu.

“Mõnikord me mäletame [mäletatud]” on näitus, mis uurib näituse “Mõnikord me mäletame” metamälu. Taandudes minevikku, toob aeg – mäluks hädavajalik mateeria – esile loomingulise protsessi, mille kaudu me valides, unustades ning ettekujutades moonutame oma mälestusi vastavalt sellele, mis meile antud hetkes oluline on.

Angela ‘Goo’ on ruumi- ja linnaplanneerimise ning pedagoogika taustaga. Ta on töötanud uurijana Tecnologico de Monterrey ülikoolis ning kureerinud arhitektuurinäitusi Queretaro linnamuuseumis, Mehhikos. Hetkel õpib ta Kaasaegse kunsti magistriõppekaval Eesti Kunstiakadeemias.

Alates 1987. aastast näitusetegevuses aktiivse kunstnikuna on Mati Karmin üks eesti skulptuuri suurkujusid, keda on tunnustatud 1986. aastal Kunstnike Liidu noorte aastapreemiaga ja 1992. aastal Kristjan Raua nimelise aastapreemiaga.

“Mati Karmin LX” toob näitusekülastaja ette muuhulgas varasemaid teoseid Tartu Kunstimuuseumi ja Eesti Kunstimuuseumi kogudest, mis lisaks mütoloogilis-religioossetele karakteritele kujutavad kunstniku kaasaegseid kultuuritegelasi ja kunstnikke. Need toovad esile tema eksperimentaalsed vormimängud ning sügavalt tunnetusliku, põhjamaiselt monumentaalse stiili, mis on tihti vürtsitatud terava huumoriga. Lisaks muuseumide ja erakogude tippteostele on Karmin toonud näitusele keskse kontseptuaalse teose, mis on osaliselt välja kasvanud tema populaarsest näitusest “Minu Isa” (1994) Galeriis Sammas ning ühtlasi edasiarendus ta viimasest näituseprojektist “Uskusid” (2018) Tallinna Kunstihoones.

Liina Siib kaevub ohtratesse unistustesse ja ideaalidesse, mis painavad olevikku. Ta pöörab oma loomingus teravat tähelepanu väikestele narratiividele, mis jäävad tavaliselt tähelepanumajanduse või kiirenenud elutempo varju. Siibi näitus “Paradiisi poliitika”, mis hõlmab nii uusi kui ka vanemaid teoseid, vahendab põlvkondadevahelisi vestlusi üksikelude seosest privileegi ja võimu keeruka soopõhise ajalooga.

Viimasel ajal on Siib vaadelnud käimasoleva majandusrände piirkondlikku mõõdet Soomes töötavate eesti naiste pilguga. See nüüdisaegne isiklike lugude, soovide ja reaalsuste polüfoonia peegeldub uutes installatsioonides, mis keskenduvad traagilise saatusega ning normist kõrvale kalduvatele naistele siinses ajaloos. Teosed on jätk Siibi pikaajalisele kunstilisele uurimistööle ruumi, hääle ja tähenduse hõivamise poliitiliste ja harjumuslike viiside segunemisest.

Trummar Ahto Abner, kontrabassimängija Mingo Rajandi ning elektronmuusik Ekke Västrik teevad oma debüüdi triona.

Millal on vabaimprovisatsioon päriselt vaba improvisatsioon? Vabadus nõuab vastutust ja piisavalt seiklusvaimu, julgust pimedal tänaval võõraga kaasa minna (muusikasse üle kantud tähenduses, muidugi) ja praokil ustest sisse piiluda. Ahto, Mingo ja Ekke võtavad ette uurimisretke vabale, tundmatule ja võib-olla ohtlikule kõlakontinendile.

“Improtest” on kontserdisari, mis toob kuulajateni improvisatsioonilise muusika nähtusi meilt ja mujalt. Sarja kontserdid toimuvad alates 2005. aastast kord kuus.

Norrale kuuluval Teravmägede suurimal saarel asuv Longyeabyen on teadaolevalt maailma kõige põhjapoolsem asula, kus praegu elab hinnanguliselt 2000+ inimest.

Keskmine õhutemperatuur on seal keskmiselt kuni 6 plusskraadi, veebruaris langeb aga temperatuur sageli alla 40 miinuskraadi. See on külm maa, kus elanikel tuleb külg külje kõrval elada nii jääkarude kui ka teiste samasuguste “hulludega”, kes siia külmast hoolimata on soetanud endale eluaseme. Miks?

Filmi juhatab sisse ajakirjanik Rein Sikk.

Lastelavastus täiskasvanutele.

Lava on hämar ja sügav (nagu põhjatu auk), seal on kaks väikest akent, kust tuleb valgust, on üks ruupor (selline nõukaaegne) ja üks raadiosaatja teel juhitav kõlar (selline moodne), millest tuleb kohtheli, võib olla on ka lintmakk (kahtlane). Parasjagu esineva artisti väljavalgustamiseks kasutatakse jälgivat prožektorit (tsirkuse puškat). Laval on ka lapsevankri ja ikaaria puki vahepealne asi, mida vahel kussutatakse ja lükatakse või heidetakse sinna pikali, jalad taeva poole.

“Ikaaria mängud” on visuaalne, rangelt struktureeritud absurdikomöödia. Tegelikult vist ikka tragöödia, kus vastandina töötavad uus ja vana, tekst ja tants, tsirkus ja teater, hea ja halb, õige ja vale, lind ja loom.

Lavastusega tähistatakse Helle Laasi 50 aastat NUKU teatris.

Lootusest ja teotahtest pakatav Andres tuleb koos noore abikaasa Krõõdaga võlgu ostetud soisele talukohale uut elu rajama. Vargamäe Mäe talust peab saama koht, mis perekonna eest hoolitseb.

Majapidamine nõuab palju tööd ja järjekindlust – algab elukestev võitlus nii looduse ja saatuse kui ka kiusliku naabrimehe Pearu mängitavate vingerpussidega. Kui elukaar jagab Andresele enam kannatusi kui kauaoodatud tulemusi, hakkab mees üha meeleheitlikumalt otsima tõde ja õigust nii kohtust, kõrtsist kui ka Piiblist, tuues oma otsinguil ohvriks perekonna, lähikondlased ja iseenda. Unelm õitsvast ja perekonna eest hoolt kandvast Vargamäest vajub üha sügavamale reaalsuse varju.

Film valmis Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks.

Võib öelda, et Filmimuuseumis tehakse neil kahel päeval omamoodi 2018. aasta dokumentaal- ja animafilmide inventuur.

Linastuvad dokumentaalfilmid Peeter Volkonskist, Dolores Hoffmannist, Rein Maranist, Ahto Valterist, Tõnu Kõrvitsast, Vello Salost, Heldur Viiresest ja Albert Adriàst.

Näha saab Eesti Vabariik 100 filmiprogrammi raames valiminud kuue Eesti naisrežissööri Nora Säraku, Aljona Suržikova, Heilika Pikkovi, Anna Hintsi, Moonika Siimetsa ja Kersti Uibo väga isiklikke lugusid jutustavaid lühidokumentaale koondpealkirjaga “Juured”.

Samuti on Filmimuuseumi kinosaali suurelt ekraanilt taas võimalik näha sama programmi raames valminud Joosep Matjuse palju tunnustust kogunud loodusdokumentaali “Tuulte tahutud maa”.

Laupäevases filmiprogrammis on ka lastele sobivaid filme – Rein Marani “Peetrile Laanetagusel”, Sean Mulleni ja Meelis Arulepa “Talvelugu” ning Sergei Kibuse “Teofrastus”.

Eesti Joonisfilmilt jõuavad vaatajateni Mattias Mälgu “Maasikaõgijad”, Morten Tšinakovi ja Lucija Mrzljaki “Briljantsuse demonstratsioon neljas vaatuses” ning Francesco Rosso “Hukule määratud”.