Filmis “Lõputu küünlapäev” ja teleseriaalis “Russian Doll” ärkavad peategelased üha jälle ja jälle samasse hetke. Edasi ei saa enne, kui oled midagi (paremaks) muutnud. Elu võib vaadata nagu arvutimängu, kus igal valesammul võivad olla tagajärjed ning oma vigade eest tuleb maksta. Kui mitte eluajal, siis pärast surma. Näidend “Kinnine kohus” viib vaataja põrgusse, aga me ei näe podisevaid katlaid ega kuradite piinamisvahendeid. Kolm inimest satuvad lõksu, millest väljasaamine on küsitav, kui mitte võimatu.
Meie tegemiste üle peetakse arvestust
Näidend algab võimsalt Matrixi stiilis – üle lavakardina liiguvad elektroonilised ruudukesed, justkui masin loeks mingit koodi. Lavale ilmunud Teener (Tiina Mälberg) juhatab sisse Garcini (Peeter Rästas) ning nendevaheline dialoog kuvatakse lava katvale läbipaistvale kardinale. Jääb mulje, et kõik on näha ja kontrolli all ning Garcini käitumine muudetakse mingiks koodiks, mida hiigelsuur arvuti kuskil tõlgendama hakkab. Isegi kui Teener ruumist lahkub, jääb tunne, et sinu üle peetakse valvet. Garcin ei jää kauaks üksi, talle tuuakse lisaks kaks naist – kibestunud meestevihkajast manipulatiivne Inès (Anneli Rahkema) ning nõrk ja edev suurilmadaam Estelle (Jaune Kimmel). Nad pole eluajal kunagi kohtunud. Miks on nad siis pärast surma ühte ruumi sattunud? Tegelaste vahel hakkab hargnema hüsteeriline dialoog ning tekivad konfliktid. Lesbiline Inès jälestab Garcini, keda Estelle alguses kardab, kuid hiljem ahastuses tema külge klammerdub.
Me loome end läbi oma valikute ning Sartre’i näidend osutab, kui oluline on teha eetilisi valikud. Alati ei saa ette näha mingi otsuse tagajärgi ning inimesed proovivad end tihti petta – ei oska või ei taha mõelda sellele, mis võib juhtuda.
Inimest ei saa päästa tema enese käest
Me loome end läbi oma valikute ning Sartre’i näidend osutab, kui oluline on teha eetilisi valikud. Alati ei saa ette näha mingi otsuse tagajärgi ning inimesed proovivad end tihti petta – ei oska või ei taha mõelda sellele, mis võib juhtuda. Kõik kolm tegelast on oma tegevuse või tegemata jätmiste eest nüüd liistule tõmmatud, kuid Inès on ainuke, kes juba alguses oma süüd tunnistab. Kõigile kangastuvad aeg-ajalt situatsioonid elust – see paneb neid vähehaaval aru saama oma tegude tagajärgedest. Kas nad pääsevad sellest ruumist, kui tehtut kahetsevad või on kahetsus tulnud liiga hilja?
Õigeid valikuid tehes jääme kestma
Laval õnnestus minimaalsete vahenditega luua võimas mõtteimpulss. Hea ja veenev näitlejatöö ning probleemikujutus ennustavad tükile lavalist edu. Põrgut võib uskuda või mitte uskuda, tänapäeva jumalakauges ühiskonnas ei ole inimesi distsiplineerivat ühtset hooba. Kuidas suunata neid (meid) järgima eetilisi põhimõtteid? Mõelda võib näiteks nii, et õigeid valikuid tehes ja lähikondlastele rõõmu tuues jääme alles oma maiste teekaaslaste südametesse ja mõtetesse. Näidendi paljudest sõnumitest üks on ka see, et sa oled olemas niikaua, kuni keegi sind veel mäletab.
Jean-Paul Sartre’i näidend “Kinnine kohus” esietendus Rakvere Teatri väikeses saalis 15. veebruaril 2019.
