Istun Tartu Sisevete Saatkonna juures oleval punasel pingil Emajõe ääres. Kõigutan aeglaselt kiikuvat pinki. Kaunikesti madalaveelisel jõel ujub voolu trotsides üks sinikael-part. Aga ta on emaslind, nii et ta on üleni pruunikaskirju. Tartu on vaikselt suvest sügisesse sulandumas. Aga ometi on täna veel üks ütlemata soe päev – vähemalt 24 ℃. Ning algab Eesti Teatri Festival “Draama 2019”.
Festivali jooksul sain maitsta mitmeid erinevaid teatriampse. Enda valiku olin kokku koondanud eelkõige vaatajat kaasavate lavastuste järgi, kuigi kavas võis leida ka palju klassikalisemaid, neljanda seinaga ja draamateksti ümber koondatud teoseid. Kava kokku pannes lähtusin eelkõige sellest, mis mind kui vaatajat kõige enam proovile paneks, mis mind võimalikult palju kõnetaks. Ja tuleb tõdeda, et sedaviisi käitudes oli võimalik kõigega suuremas osas rahule jääda.
Järgnevalt toon iga kogemuse kohta välja olulisemad märksõnad ja põhjused, miks neid võiks külastada.
“Mobiilsed definitsioonid” – kaasav teater, külalislahkus, abstraktsed kujundid, lustlikkus, vabadus, taaskasutus, mäng
Kadri Noormetsa (Tartu Uus Teater) lavastus defineerib mänguliselt ja näiliselt hõlpsalt elu olemust. Vaataja võib tunda end justkui kodus. Publikut kutsutakse osa saama sümbolite lahtimõtestamisest, oma elukogemuste meelde tuletamisest ning nende ja etenduses nähtu vahel seoste leidmisest. Võib kogeda nii muiet suule toovat äratundmist, vaba liikumist kui ootamatut (aga üldse mitte ebameeldivat) rambivalgust.
“Leek” – klassikaline tükk, loomingulisus, kuulsus, armastus, pettumus, igatsus, üksindus
Karl Laumetsa ja Liisa Saaremäeli (Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum) lavastuse sisu hiilib tähelepandamatult järjest lähemale kuni etenduse lõppedes on endalegi ootamatult tekkinud kaunikesti suur eksistentsiaalne nukrus. Vaikselt aga kindlalt liigutakse järjest lähemale tantsija Ella Ilbaku hinges toimuvale elu ja loomingu lahtimõtestamisele. Etendus võib (aga mitte ilmtingimata) kõnetada tugevamalt inimesi, kes on ühel või teisel moel kokku puutunud loometööga, sellega seotud rõõmude ja raskustega.
“Performance Genis” – kaasav lavastus, sümbolirohkus, lõbusus, kaootilisus, heli-visuaal-lõhn-maitse-puudutus, võrdsus
Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi (Sõltumatu Tantsu Lava) lavastuse puhul soovitan jätta kõiksugu eelarvamused ukse taha. Ei ole olemas piire. Toimub ohvripositsiooni abstraheerimine mitmel isepalgelisel viisil, üks või palju erisugust tegevust korraga. Ometi ei kaasne sellega hirm vaid jälgimist saadab eelkõige pidev muie ja helgus. Loodud on täiesti oma maailm, mille sees etendajad ja publik teineteisele järjest lähenevad.
“Kaitseala” – kaasav teater, näitlejate hingeelu avav, piire kompav, intiimne, väljakutseid esitav
Jan Teeveti (Paide Teater) lavastus näitlikustab teatrikunsti uuemaid väljendusvorme, tuues selle käigus etendaja publikule eriti lähedale (või hoopis publik etendajale?). See on kogukonna loomine. Vaatajal on võimalus (aga kindlasti mitte kohustus) olla näitlejaga üsna ühel pulgal, õppida tema tugevuste ja nõrkuste, kirgede ja kartuste kohta, tunda talle kaasa ning teatud hetkedel ka ise end samasse olukorda panna.
“Vanahunt” – pärimuslik teater, seto keel, mängulisus, hoogsus, maalähedus, rustikaalsus, filosoofilisus
Helena Kesoneni (Taarka Pärimusteater) lavastus viib vaataja seto rahvapärimuse maailma. Näha saab maainimeste igapäevaelu juhtumeid, mis sisaldavad äpardusi ja kordaminekuid, rohkem kui kamaluga huumorit ning tasakaaluks igavikulist mõtlemist. Vaatamise teevad nauditavaks eelkõige suurepäraselt märgiline, kiirelt vahelduva tähendusega lavakujundus (Mailiis Laur), kohapeal sündiv muusikaline kujundus (Liia Koemets) ning näitlejate elujõud, mis tugevalt saali kiirgub.
“Väike prints” – klassikaline tükk, nooruslikkus, tempokus, energilisus, siirus
Elmo Nüganeni (Tallinna Linnateater, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 29. lend) lavastus avab huvitavalt autori (Antoine de Saint-Exupéry) kaasaega. Tuntud “Väikese printsi” loole on juurde lisatud 1940-ndate aastate olustikulisi stseene (raamat ilmus 1943. aastal), mis sügavamal analüüsil selgitavad kirjaniku mõttekäike. Tekkiv nihestus ja kontrast panevad tuttavat lugu ja tegelasi nägema veelgi tänuväärsemas valguses kui varem enda ettekujutlus on võimaldanud.
“Jaik” – apokalüptiline teater, tulevikku vaatav, armastuse poole suunav, inimeseks olemise probleemistikku lahkav
Peeter Jalaka (Von Krahli Teater) lavastus esitab vaatajale ühe võimaliku nägemuse tulevikust. Publikul on võimalik vaatamisele läheneda väga mitme mätta otsast. Kelle jaoks räägib lugu sugutungist, kelle jaoks on see blenderis vahtu klopitud juba ära nähtud ideede smuuti, kelle jaoks Von Krahli teatri retrospektiiv, ning tõlgendusi leidub veelgi. Minu jaoks kangastus mitmeid rõõmustavaid kultuurilisi viiteid sisaldav lugu eelkõige otsinguna – mida me inimestena praeguses maailmas ära teeme, et tulevik tooks jätkuvalt rõõmu? Kas me tegutseme tervikuna, aga ka üksikisikutena, pigem positiivse või negatiivse tuleviku nimel? Millised on tehnoloogia ja bioloogia kooselu võimalused ja vormid? Kas me väärtustame praegu ja ka edaspidi kultuuri, rahvust, üksikinimest enda kõrval? Kas meie jaoks on oluline usk? Kas see peaks olema oluline? Kuidas võivad usk, lootus ja armastus inimesteks olemisele kaasa aidata? Küsimused meile kõigile.
Sel aastal viis festivali viimast korda läbi Tartu Uus Teater. Hakkama saadi mahuka ja mitmekülgse kavaga festivali korraldamisega, mille jooksul leidus tegevust nii teatris sees kui teatrist väljas, nii üksi kui kambakesi, nii audiovisuaalset maailma nautides, kui maitsmist ja kompimist võimaldavates etendustes kaasa lüües.
Kohati aga tundub, et “Draama” festivali ja eesti teatri ümber üldisemalt on rohkem draamat, kui asi väärt on. Küsimused laadis “kas eesti teater on kriisis” panevad mitmeid külastajaid, aga eelkõige just tegijaid mõtlema, et mis selle teatriga siis ikka lahti on. Paljud toovad esile teatri ületootmise. Nõustun sellega täielikult – üle 200 uuslavastuse aastas on tõesti liiga palju. Aga kas see ei ole mitte meie aja üldisem probleem? Ületootmine toimub pea igas valdkonnas. Sel juhul ei ole tegemist mitte ainult teatri kriisiga, vaid terve inimkonna kriisiga. Ning eks see sinna suunda kipubki kalduma. Mida siis teha? Tuleb jätkata otsinguid. Õppida iseennast ja enda ligimest paremini tundma. Mõtestada põhjalikumalt oma tegevust. Erinevustele keskendumise asemel otsida kokkupuutepunkte. Ühtse kogukonnana jõuame me kaugemale kui “mina” mentaliteediga. Ning sama võiks teha ka teatrivaldkonnas. Võiks küsida olulisi küsimusi, mis aitavad areneda – miks see lavastus praegusel hetkel oluline on? Millist kasu (ja ka kahju) ning kellele see too(da)b? Miks on vaja see tingimata ära teha selle asemel, et tegemine ära jätta?
Olgu olukord hetkel nii kuidas on, mina ootan igal juhul ka järgmisi teatrifestivale. Nii nagu madalal Emajõel on ikka võimalik näha vastuvoolu ujuvaid parte, nii võib ka Emajõe ääres toimuv teatrifestival olla peavoolule omastele mõtlemisviisidele alternatiive pakkuv kultuuriline nähtus.
Foto: Gabriela Liivamägi
