Richard Wagneri ooper kolmes vaatuses “Tannhäuser”.
Korraldaja: Rahvusooper Estonia.
Dirigendid: Vello Pähn, Jüri Alperten, Mihhail Gerts.
Lavastaja: Daniel Slater (Inglismaa).
Kunstnik: Leslie Travers (Inglismaa).
Valguskunstnik: Anton Kulagin.
Liikumisjuht: Kati Kivitar.
Maailmaesietendus Dresdeni Hoftheateris 19. oktoobril 1845.
Esietendus Rahvusooper Estonias 14. märtsil 2013.
Ooper. Õhtumaade klassikalise kultuuri kroon, vähemasti mõne arvates. Fitzcarraldo läks suurest kiindumusest ooperit Amazonase džunglisse viima ja vedas aurulaeva üle väikese mäe.[1] Paigutan ennast pigem spektrumi teise otsa. Annan oma mantli garderoobi, vaatan piletit ja jään mõtlema, kas „parter“ tähendab rõdu või saali. Just nii ignorantne ma ooperiteatris olengi. Viksisin oma tolmused saapad läikima ja tulin „Tannhäuserit“ vaatama.
Parteris, s.t siis saalis, heljub ootusärevusega laetud parfüümikokteil. Lavaaugust kostab orkestri metsikut huilgamist. Siin askeldab igas eas ja viisakamas riietuses isikuid. Energilised noorsandid siblivad väiksemates rühmades oma kohtadelt koridori ja tagasi, napilt veel piisavalt noored, et mitte omada pintsakut. Väärikad vanemad mehed vaikivad, vaatavad lava ja ootavad. Siis tõusevad, et lasta mööda värvitud peadega daame, kes liiguvad pisut muigel nägudega piki toolinumbreid oma kohtade poole. Istuvad, kohendavad ennast igatepidi, seavad ennast sisse nagu professionaalid.
Tumeneb. Teadaandele, et sündmust toetab Tele2, järgneb mõnevõrra vastuokslik palve lülitada välja mobiiltelefonid. Siis orkestri kurikuulus ühine häälestamine. Ja koos sellega näikse häälestuvat ka kogu publik; kõik annavad meeleseisundliku noogutuse, et oleme tulnud väisama kultuurisündmust, mis valmis Wagneri 200. sünnipäeva puhuks ja mis pälvis 2014. aastal Teatriliidu parima lavastuse aastaauhinna.
Uvertüür. Lavale sammuvad mees ja naine, heidavad neid seal oodanud naridele. Mees magab huvitavalt: külili, aga hoiab ennast ühe käe sirgetel sõrmedel püsti, nukid koormusest heledad. Orkester mängib ja taustal liigub igatepidi üks hiiglaslik valge sein. Lavale koguneb koor, siis lahkub. Sein avaneb kaheks seinaks, ustest tulevad ja lähevad naised, punases kleidis Veenus heidab kušetile ja hakkab laulma.
Esimesed valjud laulunoodid sõidavad kuidagi jahmatava efektiga sisse. Ümberringi levib istmetes nihelemise laine, mis vaibub samavõrd kiiresti. Järgneb terve vaatusetäis dramaatilisi emotsioonipuhanguid, mis on, sõltumata nende olemusest, nivoo mõttes võrdväärsed. Arusaadavalt professionaalne esitus, aga seitsmendas reas istujale on see ühtlasi ka küllaltki vägivaldne kogemus.
Silmitsen vahelduva eduga laval toimuvat ning ülal vilkuvaid subtiitreid, aga hülgan narratiivi jälgimise õige pea. Tegelased väljendavad ennast väga vohavalt, romantiliselt. Ausalt öeldes on raske aru saada, mis toimub. Selge on see, et Tannhäuser ei saa asu, et ümbritsev maailm on tema loodi suhtes kuidagi nihkesse sattunud ja sellega tuleb midagi ette võtta.
Eksistentsialistlikud kõhklused on ooperi jaoks üllatavalt sobilik teema. Inimese tunnetemaailm puhutakse suureks nagu napilt lõhkemiseelne nätsumull. Ongi selline meedium. Kogu selle massiivse helimaastiku ja dekoratsioonide varjus hüppab lugu sujuvalt üle üüratutest ja lõpuks isegi ebaolulistest narratiiviaukudest, rahulikult ja otse allegoorilise müstika valda. Ja hooti, kui see asi elama ja hingama hakkab, on seda tõeliselt huvitav jälgida, sest sellist lopsakat hübriidvormi, nagu on ooper, on väga raske usutavalt vastuvõetavaks teha – see on liiga ebamaine.
Minu jaoks hakkas „Tannhäuser“ tööle just siis, kui seesama keerulisus tuli ilmsiks, kui reaalsus ühel või teisel moel asjatundlike esituste ja kaalutletud dekoratsioonide servade vahelt lekkis. Näiteks siis, kui rüütel Heinrich e Tannhäuser pääseb lõpuks Veenuse koopast ning kuuleb surelike maailma naastes karjapoisi püüdlikku, kuid pisut ebalevat ja üldnivoo suhtes vaiksemat oodi kevadele. Või Heinrichi ja Elisabethi dialoog teise vaatuse alguses, kus konflikt, takistused ja tunnetuslik keerukus mängiti hästi välja. Need momendid olid domineerivale sujuvusele ilusaks kontrastiks. Muul ajal käis kõik kuidagi lihtsalt, tegelased vahetasid kordamööda kohta tinglikul poodiumil ning deklameerisid maailmavaateid. Nojah, sisuliselt põhinebki pea terve teine vaatus väidetavalt 12. sajandil toimunud minnesingerite võistlusel, seega on siin kuidagi kohtlane nuriseda. Ja misanstseen iseenesest oli kihvt, aga ometi jätsid Tannhäuseri radikaalsevõitu väljaütlemine ning sellele järgnenud kollektiivne šokk, pahakspanu ja eksiilisaatmine tehtud maigu.
Tundub, et klassikaline ooperivorm ning vahest ka sellega seonduvad ootused dikteerivad üsna palju mänguruumi juba ette ära, nii et ainsa tõeliselt silmatorkava elemendina vaheldubki lavastusest lavastusse üldesteetika ja ideeline rõhuasetus. Tõenäoliselt on see ebaõiglane ja rumal kommentaar, eriti kui selle lausujal puudub kõrvutuste tegemiseks varasem kogemus lavastuse mõne teise variandiga. Pealegi, mingil põhjusel pidi „Tannhäuser“ selle Teatriliidu auhinna ka saama. Ega see niisama käi ju, eks?
Mul on ooperiga nagunii keeruline ja kitsarinnaline suhe. See tundub mulle kompromissidel põhineva kunstivormina, mille arvukatel koostisosadel on ühiselt kuidagi kitsas olla. Ja kõik need märkused, mida ma praegu parafraseerin, said üles tähendatud pulseeriva peavaluga – volüümi pärast. Selle horisondil kerkib esile küsimus, mida need teised inimesed seal siis tegid, eriti need, kes tundusid olevat isegi regulaarsevõitu harjumustega ooperikülastajad. Kas neil polnud natuke kummaline ja ebamugav seda laval hargnevat romantismieepost jälgida?
Sorgeldan vaatuste vahel kuskil pretensioonitumas nurgas märkmikusse mõtteid, kui mulle läheneb selja tagant vestiga noormees ja kõnetab mind „härra“ ning räägib midagi mingist segadusest seoses garderoobinumbritega ja et kas ma saaks talle hetkeks enda numbrit näidata. Näitan, kõik on korras. Minuga pole probleemi. Ja ma olen „härra“. Võib-olla ma selle „härra“ pärast siia tulingi. Ilmselt paljud teisedki potentsiaalsed härrad, prouad ja preilid. Ei kujutagi ette, kus mujal veel niimoodi kõnetataks kui mitte ooperiteatris.
Siin tulebki lugematuid kordi mängitud tükkide potentsiaalselt lahedate uustõlgenduste kõrval mängu kogu asja sotsiaalne aspekt. Ooperi kultuuriline jalajälg on sügav. Vaheaegadel ning napilt enne ja pärast etendusi muutub ooperimaja ajamasinaks; nende lühikeste ja mitteargiste pauside miljöö on heakskiitev noogutus sajandeid kestnud rituaalidele. Siia tullakse lisaks etendustele ja esitustele midagi muud kogema. Iseennast ooperis. See on laks, mida enamus kultuurilisi elamusi enam ei võimalda.
