“Tuhkatriinu”, Sergei Prokofjevi ballett kahes vaatuses.
Maailmaesietendus 21. novembril 1945 Suures Teatris.
Esietendus Rahvusooper Estonias 16. novembril 2012.
Koreograaf-lavastaja, libretist: Marina Kesler.
Dirigendid: Jüri Alperten, Vello Pähn.
Lavakujundus: Liisi Eelmaa.
Kostüümid: Gerly Tinn.

Oli 1. novembri ennelõunane, pisut karge päikesepaisteline hetk, kui astusin sisse Rahvusooper Estoniasse, et vaadata balletti nimega „Tuhkatriinu“. Tegemist on Sergei Prokofjevi teosega, mille maailmaesilinastus oli aastal 1945 Moskva Suures Teatris. Nähtud versioon on oluliselt moodsam ning on mõeldud igasuguses vanuses publikule. Publiku seas oli tõesti palju lapsi, noori, kultuuriinimesi, mitmel pool oli kuulda ka võõrkeeli. Balletis oli kasutatud mitmesuguseid tänapäevaseid lahendusi alates modernsest lavakujundusest ja tegelaste kostüümidest kuni põnevate visuaalsete efektide ja rõhutatumate tantsuliigutusteni välja. Et hoida nooremat publikut elevuses, oli kasutatud mitut üllatust ja naljakaid hetki, mis tekitasid terves saalis heakskiidulaineid.

Tuhkatriinu lugu läbi tantsu jälgida oli midagi täiesti uudset. Muusika oli tohutult võimas ning koreograafia sellele alla ei jäänud. Väga suurepäraselt oli võõrasema ja võõrasõdede modernsemate liigutustega rõhutatud nende iseloomu. Nurgeline ja rõhutatud liikumine mõjusid vaatajale kui kindel märk sellest, et tegelastel ei ole häid kavatsusi. Tegelaskujude iseloomu tegid täielikuks nende grimm ja kostüümid, mis aitasid veelgi rohkem mõista nende olemust. Sealsamas, suureks kontrastiks, oli Tuhkatriinu, kelle välimus ja tants olid vähemalt alguses väga malbed ja rusutud. Koreograafiaga suudeti tuua välja tema tagasihoidlikkus ja alandlikkus. Loo edenedes tuli aga tema liigutustesse rohkem jõudu, julgust ja särtsakust. Koos printsiga läbi saali lenneldes oli selgelt näha nende armastust teineteise vastu. Selgelt joonistusid välja Tuhkatriinu soovid ja unistused ning et need on sealsamas, balliruumis või printsiga kahekesi olles täitumas. Printsi tegelaskuju oli idealistlik, reegleid eirav. Oli näha, kuidas teda ei huvitanud miski muu peale tõelise ja sügava armastuse ning ta oli selle nimel kõigeks valmis. Tantsides Tuhkatriinuga ei olnud tema jaoks mitte miski või keegi muu oluline. Kui ta Tuhkatriinu kaotas, oli ta täielikult muserdatud ning see tunne kestis kuni nende taaskohtumiseni, mis oli nii siiras ja täis tohutut rõõmu. Nende kahe tegelaskuju jälgimine läbi neile loodud koreograafia oli meeletult põnev ning pani neile tohutult kaasa elama. Muinasloo lõpustseenide jälgimine tekitas siira usu nende kahe lõputusse armastusse. Eriliselt jäi meelde haldjast ristiema särav ja natuke salakaval iseloom ja kavatsused, mis olid kenasti kehakeelde pandud.

Kogu see värvidemäng ja visuaalse poole ülikülluslikkus ei olnud häiriv või sisult pilku pöörav. Kõik toetas loo kulgu ning tänu sellele on tõesti võimalik täita saal väga erinevate inimestega nii vanuse, soo kui ka rahvuse poolest. Vaataja rollis olija saab kõike tohutult nautida ja loole kaasa elada, vahel lausa pisarateni.

Elu ei ole alati lihtne. Kõik ei pruugi alati minna nii, nagu soovitakse või tahetakse, aga kui on olemas üks kindel eesmärk, üks suur ja tõsine ja südant täielikult haarav igatsus, siis see täitub. Selles tuleb ainult tõeliselt ja tõsiselt kindel olla. Püüelda ainult selle poole kõike muud unustades ja ainult selle nimel elades ja tegutsedes. Unistused võivad täituda, aga nendesse tuleb uskuda ja mitte lasta teistel inimestel neid unistusi maha tõmmata või halvustada. Ja oma teel takistusi kohates ei tohi alla anda, kuna just need võivad saada tõelise edu alguseks ja aluseks. Nii on see iga unistusega. Olgu see siis armastuse, töö, reisimise, hobide või millega iganes seotud. Unistustesse tuleb uskuda ja nende poole püüelda.

Asjaosalised võivad tükiga väga rahul olla.