Alles hiljaaegu sõin ära sõbrannalt saadud fortune cookie lootuses, et see mulle midagi head ennustab. Tunne oli umbes samasugune nagu jaanilaupäeval, kui, kimp padja all, selgema hommiku lootuses magama on mindud. Igatahes tuli järjekordselt pettuda, sest küpsises, mis peaks mulle justkui tulevikku ennustama või mingi kasuliku aforismi edastama, oli kirjas vaid „Kahtle kõiges!“. Nagu ma ei teeks seda piisavalt, mõtlesin endamisi.
Öeldakse, et eestlased pole õige usurahvas. Küll aga kiputakse uskuma kõikvõimalikesse posijatesse või selgeltnägijatesse. „Ma pole ebausklik,“ olen kuulnud inimesi ütlemas, kui hirmuga katkiläinud peeglitükke vaadatakse. Samal ajal peegeldub nende silmist õudu tekitav mõte, mis ennustab järgmiseks seitsmeks aastaks õnnetut armastust. Liisa Kruusmägi on võtnud eesmärgiks uurida oma näitusel Vaal galeriis ebausku ja selle praktiseerimist, kui nii saab öelda. Tundub, et see on asi, mida me salamisi kõik teeme, kuid avalikult salgame. Kõige otsesemalt oli näitusel viiteid ebausule Kruusmägi installatsioonis, mis kujutas endast voodiaset ja seda ümbritsevaid ebausuga seotud esemeid. Nendest ehk kõige äratuntavam oli padja all olev lillekimp. Muidugi ei saa mainimata jätta ka musta kassi, kes näituse ajaks galeriisse oli kolinud. Üks must kass, kes üle tee joostes saaks meie õnne ära rikkuda, on natukeseks ajaks nüüd linna vahel vähem. Samuti oli voodiaseme kõrval võimalik kõik oma valed lunastada lootuses, et see meid kuidagi päästab. Öeldes avalikult välja, et valetasin, kui ütlesin, et mulle ei meeldi Justin Bieber, tegi elu paremaks küll. Polnud selleks vaja küülikukäppa ega midagi.
Liisa Kruusimägi näituselt köitsid mind kõige enam tema maalid. Nende puhul oli kõik paigas: stiil, värv, kompositsioon, isegi see, kui palju on nendel lõpuni viimistlematust. Loodud tegelased ja situatsioonid mõjusid tuttavlikult. Iseäranis see maal, millel oli kujutatud peol olemist. Kõik peokangelased on kohal: roosade juustega beibed, habemetega kulturnikud, õllejoojatest hipsterid, ontlikud nohikud. Miski paneb aga siiski nagu kahtlema. Need sündmused oma kummaliste karakteritega tekitavad võõristustunde justkui mõnes David Lynchi filmis. Tekib nihestatus reaalsuse ja unenäolisuse vahel. Teos, millel on kujutatud suuremat seltskonda diivanil kollektiivselt televiisorit (eeldan, et vaatavad telekat, sest tegelikult pole seda teosel kujutatud) vaatamas, võiks olla vabalt mõni stseen psühholoogilisest thriller’ist, kus peategelesed sinu pshüühikaga mängima hakkavad. Vastupidiselt oma fortune cookie’ tarkuseterale ei taha ma aga kõiges kahelda. Kahtlemine tekitab ebausku ja see ei vii kuhugi. Ei maksa kahelda ka Liisa Kruusmägis, kes on oma erakordse stiilitunnetusega hetkel üks eredamatest noortest eesti maalikunstnikest.
Liisa Kruusmägi näitus „Neetud“ on Vaal galeriis avatud kuni 11. märtsini.
