9. oktoobril jõuab Eesti kinodesse vene režissööri Stanislav Govoruhhini uus film „Imelise ajastu lõpp“ („Конец прекрасной эпохи“). Film põhineb Sergei Dovlatovi biograafilisel jutustusel „Kompromiss“. Eesti publiku jaoks muudab linateose eriti huvitavaks asjaolu, et see on üles võetud Eestis ja tegevuski toimub valdavalt Tallinnas. Kaasa teevad tuntud ja armastatud eesti näitlejad Lembit Ulfsak, Tõnu Kark, Kärt Tammjärv, Elina Purde (end Pähklimägi) jt.
Filmi tegevus toimub 1960ndate lõpus ja 1970ndatel Nõukogude Liidus, kus vene ajakirjanik Andrei Lentulov satub üsna juhuslikult Tallinnasse tööle. Atraktiivse ja mitte ülemäära reeglitest hooliva noormehena sulandub Lentulov kiirelt kohalikesse ringkondadesse, ebamäärastesse suhetesse naistega ning „amoraalse isikuna“ satub muuseas ka naiskolleegi usaldusisikuks seksiteemadel. Kuna Cosmopolitani toona ei olnud ja „sellistest asjadest“ üldse ei räägitud, oli kasulik kellegi kaudu hankida raamat „Технология секса“ (eesti k „Seksitehnoloogia“).
Kahtlemata on Eesti publiku hulgas palju neid, kes seda aega oma kogemustest mäletavad. Siinkirjutaja ei kuulu nende hulka ning seetõttu tundus film sageli absurdselt naljakas. Näiteks kui Lentulov saadetakse kirjutama artiklit Tallinna neljasaja tuhandenda elaniku sünnist, siis antakse talle ette väga konkreetsed kriteeriumid, millele see laps peaks vastama… Ja kindlasti peaks ta olema poiss. Samas kujutan ette, et nii mõnigi vanema põlvkonna esindaja võiks vaadata filmi ja öelda: „Aga nii oligi.“ Mis tänapäeval kinos istudes muige näole toob, oli tollele ajale väga omane, kohati traagiline reaalsus. Küllap seetõttu on kinod filmi määratlenud vastavalt kas komöödiaks või draamaks (erinevate kinode veebilehtedelt leiab mõlemat varianti).
Põnevaid seike, mis ajastut hästi edasi annavad, on palju. Ajakirjanikuna on peategelase suurimaks probleemiks tsensuuri loodud reeglid, mille vastu ta vähemal või rohkemal määral ikka ja jälle eksib. Vead artiklites ei ole muidugi suured ja teemad, mida ta peab kajastama, ei ole samuti ülemäära sügavamõttelised, kuid ühiskonna toimimismehhanismid tekitavad temas võltsreaalsuse tunde. Nii küsibki ta meisterlüpsjat Leida Peipsi intervjueerima minnes kaasasolevalt fotograafilt, kas viimasel on ka tunne, et „see kõik ei toimu meiega“. See oli aeg, kus ühiskonna fassaad ei peegeldanud tegelikkust: keelatud raamatuid loeti valede kaante vahel, tähtsaid välismaauudiseid (nt esimene inimene Kuul) kohalik meedia ei kajastanud, neid koguneti jälgima kellegi juurde, kelle televiisorisse levisid Soome kanalid. Absoluutselt iga sündmuse või ka lihtsalt tavalise tööpäeva juurde käis ohtralt viina, mis võis võltsreaalsuse tundele muidugi oluliselt kaasa aidata.
Film on mustvalge ja vene keeles, kuid kahtlemata huvitava pildikeelega ja mõtlemapanev. Nagu eespool mainitud, lisab Eesti publikule vaatamisrõõmu tuttavate filmimiskohtade tuvastamine (Haapsalu rongijaam, Salme kultuurikeskus ning mitu paika Tallinna vanalinnas) ning leidub ka kahetasandilisi nalju, mida pigem just kohalik publik märkab (nt vestlused nime „Lembit“ ümber stseenis, kus ka Lembit Ulfsak kaasa teeb). Omaette mõtlemisainet tekitab selle vähem kui 50 aastat tagasi olnud „imelise ajastu“ tänapäevaga võrdlemine.