Vaikselt, aga kindlalt on Tõnis Saadojast saanud üks tuntumaid nimesid Eesti kaasaegse kunsti maastikul. Olles kokku kogunud juba kolme Eesti kunstiklassiku nimelised auhinnad (Köler, Kristjan Raud ja Konrad Mägi), määrati talle eelmise aasta lõpus ka riiklik kunstnikupalk. Seetõttu ei ole ma isegi eriti üllatunud, kui laupäevasel pärastlõunal muidu vaikses Kunstihoone galeriis viibib korraga kümmekond inimest. Elevus on suur; Saadojal on oskus köita ja intrigeerida oma lihtsate motiividega korraga erinevatel tasanditel väga erinevat publikut.
„Stuudio” on oma ülesehituselt justkui isiklik arhiiv, millest Saadoja on välja noppinud paar lehekülge ja esitanud meile neist oma nägemuse. See tõlgendus on iga kord ootamatu omal iroonilisvaimukal moel. Saadojale algusaastail omane olnud fotorealism on kasvanud omapäraseks visuaalkeeleks, mida iseloomustab erinevate tehnikate loominguline segamine. Tamara Luuk toob näituse saatetekstis välja, et Tõnis Saadoja loomingus on kestvaks küsimuseks olnud reaalsuse ja kunsti vahekord. Ise lisaksin sellesse nimekirja veel pilgu: kunstniku ja vaataja silmal on „Stuudio” teostes oluline roll.
Näitus koosneb mitmest näiliselt eraldiseisvast üksusest, mis kõik küsitlevad, tsiteerides kunstnikku, „pilti kui protsessi”. Neist esimene on Eugen Dückeri 19. sajandi teise poole alguse etüüd „Tee” maalile „Saaremaa maastik”. Saadoja on andnud sellele pealkirja „Pärast Dückerit”, tõlkemäng, mida võimaldab eesti keel võrreldes prantsuse keelega: väljend aprēs Dücker võib tähendada nii „pärast Dückerit” kui ka „Dückeri järgi”. Teose fragmenteeritud realism juhatab suurepäraselt sisse Saadoja „stuudiosse”.
Seeria „Stuudio”, mis kannab näitusega sama nime, koosneb mõtteliselt kahest osast: eraldiseisev „Stuudio 0” ja kaheksast maalist koosnev „Stuudio”. Neist esimene on pilk protsessi enesesse, hooletult sinise värviga kaetud poolvisandlik pind, mis on kui irooniline kummardus Yves Kleinile. Seeria vastandub oma mõttelisele alguspunktile, kõik kaheksa värvipinda on tehnilise perfektsuseni viimistletud. Alles pingsalt silmitsedes saab vaataja aru, et kunstnik on teda eksiteele viinud ning üks kaheksast on eriline.
Seeria „M” vaatleb samuti maali sündi kui protsessi. Kõrvuti on visand ja lõpptulemus, ent paradoksaalselt on kunstnik visandi täiuslikult vormistanud, viidates nii jällegi tehnikale. „Lõigatud pildid”, üks näituse mahukamaid seeriaid, on loomingu ja selle mõjutuste analüüs mitmel tasandil. Teosed on oma välimuselt kollaažid, mis on lõikamise ja kleepimise asemel algusest lõpuni maalidena teostatud. Motiivideks on fragmendid vanadelt fotodelt Saadoja enda arhiivist, kollaažlikkust lisab eri tehnikate meisterlik ühendamine. Kunstiajaloolane leiab sealt teravmeelseid vihjeid nii Ando Keskkülale, Jaan Elkenile kui ka paljudele teistele.
„Vaikelu slaidiprojektoriga” seob näituse tervikuks. Teos (täpsemalt kaheosaline maaliseeria) on kui omalaadne autoportree: kui kunstnikku maalilt reaalse näo ja kehaga isikuna ei leiagi, siis tema pilk on kohal. Olles korraga nii sissejuhatus kui ka kokkuvõte, pakuvad maalid võimalust algul ennast sisse elada Saadoja positsiooni ja liikuda stuudiosse kui reaalsesse füüsilisse ruumi. Samuti küsivad tööd irooniliselt: oli siin näitusesaalis reaalsus? Realism? Kunstniku nägemus? Slaidiprojektori nägemus? Ja on sellel tähtsust?
