“See ongi näituse peamine eesmärk – olla kriitiliseks ja poleemiliseks tööriistaks ning diskussiooni algatamise vahendiks, mitte valmis uurimistulemuste esitlemise ja lõplike hinnangute andmise kohaks. Pakkuda teeotsi võimalikele edasistele uurimustele ja arutada selle üle, millistelt positsioonidelt arhitektuuri üle reflekteerimine lähtuda võiks.” Nii selgitab Eesti (autorile teadaolevalt) esimese feministliku arhitektuurinäituse kaastekst, mis on oma nime saanud Virginia Woolfi essee järgi.
“Oma tuba” pole mitte resoluutne valmisprodukt, vaid pigem kui fragmendid päevikust, ideed, mis on kohati teineteist toetavad, kohati teineteisele vastanduvad. Kollaaž erinevatest temaatikatest, mis seostuvad naiste ja arhitektuuri vahelise suhtega, nii naise kui arhitektuuri loojaga kui ka naise kui arhitektuuri “kasutajaga”.
Ülesehituselt on “Oma tuba” jagatud üheksaks erinevaks ruumiks, millest igaüks käsitleb erinevat küsimust mingi laiema teema raames. Nii erineb näitus oma lähenemiselt klassikalisest arhitektuurinäituse kaanonist – teema ei ole mitte ainult autorikeskne, vaid ka ruumi käsitletakse kui sotsiaalset ja esteetilist konstruktsiooni. Kui alguspunktis tutvustatakse vaatajale statistikat kohalike naisarhitektide kohta, siis edasi liigub näitus juba abstraktsemate ja laiemate mõisteteni. Näitus liigub eemale naisekesksest käsitlusest, hakates uurima ideid, mida feminism kui lähenemine on toonud arhitektuuri kui distsipliini – näiteks privaatsfääri väärtustamine, võrdõiguslik ruum, kodukujundamine, kollektiivsus.
Samal ajal, kui astuda kõrvale näituse kontseptsioonist ehk feminismist ja naisest arhitektuuris, võib näitust vaadelda ka kui alternatiivset arhitektuuriajalugu. Eksponeeritud teoste valik on rikkalik ja paljud neist on seni teenimatult vähe tähelepanu saanud, seda kas siis vähe(m)tuntud autori või seni varju jäänud temaatika tõttu. Näiteks olid huvitavad leiud Heili Volbergi projekteeritud Tallinna II Lastekodu aastast 1976, sisearhitektiks Aate-Heli Õun, või Maimu Kaarnaväli Narva mööblivarik, 1958-60.
Näitus on samal ajal ka manifest, mis sõdib modernismile omase ühe vaatepunktiga teose vastu. Ei ole üht ja ainsat tõde, mida vaatajale peale surutaks. Näitus sõltub eelkõige vaatajast, mitte autorist.
Näitus on samal ajal ka manifest, mis sõdib modernismile omase ühe vaatepunktiga teose vastu. Ei ole üht ja ainsat tõde, mida vaatajale peale surutaks. Näitus sõltub eelkõige vaatajast, mitte autorist. Esimeses ruumis pannakse vaataja silmitsi süngete lähiajalooliste faktidega naiste vähesest esindatusest arhitektuuristruktuurides ja -institutsioonides. Näituse viimane ruum aga tõdeb: “Ka Eesti arhitektuuri üldpilt kinnitab, et loomingulisi valikuid mõjutavad eelkõige ajastu esteetilised ja ühiskondlikud tõekspidamised ning sooline identiteet, kui sellel projektis mingi roll on, lisandub kaudselt – kuigi üksikutel juhtudel on sookeskne tõlgendus lisakihistusena võimalik.” Nii jätabki näitus vaataja otsustada, mis on naiste loodud arhitektuuri olemus ja kas sellist konstruktsiooni on üldse võimalik identifitseerida. Näituse tugevus seisneb oskuses läheneda temaatikale mitmest eri vaatenurgast korraga – pigem arutlema kutsuv kui hüpoteesi tõestav.
Omamoodi värskust lisab selle läbiva fragmenteerituse avaldumine ka näitusekujundusse. Kuigi osa ruume on lahendatud klassikalise arhitektuurinäituse kaanoni järgi, on vahele pikitud ka üllatusi, näiteks Laura Linsi ja Ronald Reemaa meediateemaline väljapanek või ruumieksperiment marginaalsuse ja professionalismi ainetel. Niisiis, kui näituse kontseptsioon räägib üheksast ruumist ja küsimusest, siis mõttelisel metatasandil lisandub veel kümnes: milline on feministlik arhitektuurinäitus ja milles väljendub tema eripära? Kas temaatikas? Struktuuris? Lähenemises? Mõtlemisainest “Oma toa” külastajal jätkub.
