Tummfilm „Ménilmontant“.
Režissöör: Dimitri Kirsanoffi.
Heli filmile: Lê Quan Ninh ja Rainer Jancis.
Üritus toimus 9.novembril Kultuurikatlas.
Korraldaja: Prantsuse Instituut, Kultuurikatel.
Oma 1923. aastal vändatud filmi „Ménilmontant“ tarbeks laenas Dimitri Kirsanoff nime ühelt trööstitult Pariisi piirkonnalt, kus ka lugu hargnema hakkab. Kirsanoffile meeldis väljendada linnaelu sümfooniat, kujutada seda tööstuslikku kohta, mis kihab inimestest, autodest ja rongidest. Filmi keskmes on kaks õde, kes armuvad ühte ja samasse noormehesse (Guy Belmont). Nadia Sibirskaïa tegelaskuju rasestub ja tahab oma armastatule uudist teatada, ent avastab Guy ja oma õe mehe korterisse sisenemas. Naine lahkub, südames pettumus ja valu.
Hiljem näeme Nadiat, kes hoiab süles imikut, Seine’i jõe ääres jalutamas ja enesetappu kaalumas, aga seesama lapsuke, uue elu ja positiivse energia kehastus, sunnib teda ümber mõtlema ning annab elule uue sisu. Nadia õest (Yolande Beaulieu) saab lõtvade kommetega naine, kes on sunnitud töötama prostituudina. Nadia satub hiljem oma õega tänaval kokku, nad annavad teineteisele minevikus toimunu andeks ja pööravad oma elus uue lehekülje.
Filmi süžee on lihtne, ent selle algus on veidi arusaamatu: üks paar mõrvatakse ja hiljem näidatakse samu õekesi haua ääres seismas, millest võib järeldada, et nende vanemad on mõrvatud. Filmis jäävad teatud asjad lahtiseks ja vaataja enda otsustada. Tuleb märkida, et Dimitri Kirsanoff tegi filmi „Ménilmontant“ pärast oma esimest filmi „Saatuse iroonia“. Selles avaldub tema režissööritalent, hoolimata vähesest kogemusest filmi valdkonnas. Kirsanoffi teostest võib välja lugeda, et draama saab tema jaoks alguse saatusest, elust, armastusest, raskustest, hea ja kurja vastandusest, võitlusest ja võidust.
„Ménilmontant“ on tummfilm, ent tänu väljendusrikkusele ja režissööri meisterlikkusele väga ehe. Professionaalsed montaažiotsused ja -vahendid muudavad loo arusaadavaks ja võimsaks.
Nadia, kes oli Kirsanoffi esimene naine ja näidelnud mitmes tema filmis, on erakordne kinotalent; tema miimika väljendusrikkus on filmi käivitav jõud. Võtkem kas või stseen, kus nälginud Nadia istub öösel oma lapsukesega pargipingil võõra mehe kõrval, kes pugib leiba: mees ulatab talle tüki leiba, naise silmad täituvad pisaratega, ta on ühtaegu nii rõõmus kui ka tunneb häbi, kuna võttis vastu toitu võõralt mehelt nagu mõni kerjus, nagu hüljatud naine, kuna ta astus üle mingist isiklikust piirist. Tegu on väga võimsa stseeniga.
Dimitri Kirsanoffi pärisnimi oli Markus David Kaplan ja ta sündis Tartus. Alguses avaldas talle mõju vene kultuur ja hiljem prantsuse oma. Ta koliski 1920ndail Prantsusmaale ja muutis oma nime Dimitri Kirsanoffiks. Oma teostes segas ta nõukogude montaaživõtted prantsuse avangardi tehnikatega, mille tulemuseks on avangardi jaoks ebaiseloomulikult narratiivne film.
„Ménilmontant“ on suurepärane tummfilm, milles lihtne melodramaatiline süžee on tänu tugevale poeetilisele visuaalile ja eksperimentaalsele loojutustusviisile muudetud sügavalt mõjusaks kunstiteoseks. Kriitikute silmis oli tegu avangardiga, mis väljendus filmi tehnilises küljes, unenäolisuses, šokimõjus ja vaimukuses. Teos eksperimenteerib loo jutustamisviisidega, rütmilise montaaži ja kaameratööga ning rõhk on asetatud tegelaste subjektiivsusele. Film on üles võetud aastal 1923, mis teeb sellest tõeliselt progressiivse linateose, arvestades, et Luis Buñueli ja Salvador Dali kuulsaim eksperimentaalfilm „Andaluusia koer“ valmis hiljem – aastal 1929.
Lõpetuseks võib tõdeda, et „Ménilmontant“ on teemavalikult, kinematograafialt ja loojutustusviisilt igati aktuaalne ja ajakohane ka tänapäeval.
