Minu ülesandeks sai Eesti muusika päevade ajal Energia avastuskeskuses toimuva perepäeva „Avasta muusika“ kajastamine. Kuna ma pole senimaani uuendatud Energia avastuskeskusesse sattunud, on see hea võimalus tutvuda näitustega ning vaadata, kuidas muusika sinna sobitub.
Saabudes võtab mind vastu tohutu müra. Alanud on välgudemonstratsioon, mida enamus inimesi jälgib käed kõrvadele surutult. Vaatemäng on tõesti uhke. Linnupuurilikus keskkonnas sähvib välgunoolte valjuhäälne tants, mis üle terve aatriumi kumisedes lausa kurdistavalt mõjub. Muusikaga on seda raske seostada, kuid nagu hiljem aru saan, on ka erinevatel teaduslikel katsetel oma salapärane helide keel.
Katsele järgneb kohe Arsise kellade kooli kontsert, mis kõlab mu kõrvadele nagu paitus ning paneb möödunud müra unustama. Väikesed käed helistavad kellukesi osavalt ning harmooniad täidavad ruumi. Tajun, et meeldiva muusika saatel on oluliselt parem ümbritsevaid inimesi ja keskuse teise korruse ekspositsiooni uurida. Selgelt lastele suunatud repertuaar on tuttav ja lustlik ning ruumi akustika toetab ettekannet kenasti. Silma torkavad oma võsukeste mängu kuulama tulnud vanemad, kes uhkusest pakatavalt iga heli endasse ahmivad. Tööstuslikke elemente täis ruumi ja muusika vahele moodustub kummaline kombinatsioon. Raudkonstruktsioonid justkui heliseksid kelladega kaasa. Kontsert pole väga pikk. Viimaseks ettekandeks palutakse lavale kõige pisemaid. Väikesed ja suured ühendavad käed ning esitusele tuleb lastelaulude popurrii. Mõne neist tunnen isegi ära, näiteks „Rongisõidu“. Väikesed ei tee ju tegelikult ise midagi, ikka suured juhivad, kuid viimane esitus mõjub kuidagi eriti armsalt.
Peale kontserti saavad kõik julged ka ise kellasid katsuma minna. Astun minagi ligi. Ei olegi nii kerge. Õnneks leidub üks krapsakas noor, kes õpetab kätt graatsilisemalt liigutama ja vajalikke jõnkse tegema, et heli ka oskamatul mängijal välja tuleks. Päris rasked on need kellad. Uurin, kas lastel käed ära ei väsi. Ta tõdeb, et alguses võib-olla väsisid, kuid nüüd pole sellega enam küll muret.
Kuna kavatsen veeta perepäeval terve õhtupooliku, avastan, et kava järgi on järgmise tegevuseni veidi aega. Veedan selle keskusega tutvudes ja sukeldun uudistama näitust „Kosmose kõla“. Hakkan vaikselt aru saama, miks siin majas taoline päev on korraldatud. See keskus ongi helisid täis! Ka sellel näitusel on võimalus kuulata kõikvõimalikke helisid, näiteks virmaliste laulu. Ega hästi ei usukski, kui silt seda ei väidaks. Tuleb välja, et ka tähtedel on oma helid. Nende kuulamiseks võtan eeskuju ühelt pisikeselt poisilt, kes aplalt imelikke musti vigureid oma kõrva juurde topib. Ma ei julgenud omal nahal kosmosekapsli stardi simulatsiooni kogeda. Välgudemonstratsiooni müra oli veel kõrvus ning mul ei tekkinud kuidagi tahtmist end uuesti samasse situatsiooni panna. Kapsli küljes olev silt aga hoiatas selgelt, et „Asi läheb valjuks“!
Valjuhääldist kutsutakse külalisi planetaariumisse kontserdist ja kosmoseprogrammist osa saama. See tõotab tulla midagi huvitavat ning seetõttu jätan kosmonautide vestluste pealtkuulamise pooleli ja tõttan planetaariumit otsima. Ümar golfipallilaadne ruum avab oma uksed ning leian endale järgmiseks kontserdiks mugava tooli. Käivitatakse tähesadu ning laulma hakkavad neli näitsikut. Keskkond annab Urmas Sisaski loole „Heliseb väljadel“ müstilise kõla. Esitus on ilus ja harmooniline ning see oleks võinud kauemgi kesta. See on üsna unikaalne koht muusika kogemiseks, sest ruum andis ettekandele palju juurde. Jään veidikeseks ajaks planetaariumiprogrammi kuulama, kus entusiastliku häälega tütarlaps meile kosmosest jutustab. Hakkan üha enam tundma, justkui kihutaksin kosmoselaevas tähtede ja planeetide vahel ning uuriksin neid lähemalt luubi ja pikksilmaga. See on tõesti väga äge! Saan kiirelt selgeks, et tean asjadest oluliselt vähem kui pisikesed poisid, kes programmi läbiviija küsimustele kiirelt vastuseid pilluvad. Kuna kosmoselaev sõidab ülimalt kiiresti, tunnen teatud merehaiguse ilminguid ning pean paremaks minna järgmist tegevust otsima. Mõte, et igal rahval on oma arusaamine taevast, jääb mind planetaariumist lahkudes saatma.
Kõige pisematele lastele ja nende vanematele korraldatakse töötuba nimega „Loomade sümfoonia“. Jään veidikene hiljaks ning üritan märkamatult ruumi pugeda. Paraku ei saa ma kuidagi ust lahti. Sikutades ja tõugates kolossaalselt suur klaasust, panin kõikuma kogu klaasseina. Piinlikkust tundes mõtlen juba sündmuskohalt pagemise peale, kuid peagi märkan, et kõik osalejad on oma tegevustega nii haaratud, et ei märkagi minu ponnistusi. Osalejaid on päris palju ning nad on hoos pillide valmistamisega ega märkagi minu saabumist.
Meisterdajad on eelkõige vanemad, kelle tegevuse saateks tekitavad erinevate objektidega helisid nende kahe- ja kolmeaastased lapsed. Mulle jääb silma vanaema, kelle juhendamiselavastab pisike kaheaastane laps, et pulkade kokkulöömisel tekib omamoodi heli. Teises nurgas õpetab üks ema last isetehtud tamburiini mängima. Lapsele pakub aga enam huvi kuldsete kellukeste korvi viskamine. Kui lisada siia ühtlane rütm, mida tekitavad emad, kes haamriga naelu vihmapilli löövad, on kujunemas tõeliselt omalaadne sümfoonia. Kui pillid valmis, istutakse ringis. Lapsed on saanud endale erinevate loomade figuurid, mille abil hakkab juhendaja (muusikaterapeut) oskuslikult muusikateost looma. Igal loomal on oma heli, mida laps tekitab, kui juhendaja oma jutustuses vastavast loomast kõneleb. Nii saab pillimäng selgeks ning on aeg luua ühine sümfoonia. Kaasatud saavad ka lapsevanemad, kes naudivad töötuba kohati enamgi kui lapsed. Ühisest pillimängust ei kujunegi müra, vaid üsna meeldiv helide kogum. Silma jääb pisike poiss, kes seisab vaevu püsti ja taob suure mõnuga endast mitu korda suuremat trummi. Ruumis on tõeliselt mõnus, võib öelda, et isegi teraapiline õhkkond.
Päeva lõpetuseks uurin näitust „Heli ja valgus“, mis selgitab igapäevaelus ilmnevaid füüsikalisi seaduspärasusi. Keskendun eelkõige helisid puudutavale osale – uurin mürisevat liiva ja kuulan maailma hääli, teen optiliste viguritega ka mõne selfie. Kontrollin ka oma kuulmist ja õigesti laulmist. Kuulmisega probleeme pole, kuid heliredelite mikrofoni laulmisel sütib korduvalt punane tuli. Aparaati juba ei peta. Füüsika pole mind kunagi väga sütitanud, kuid nii on seda päris põnev avastada. Peale sellist helide pillerkaart ja virvarri olen päeva lõpuks täitsa kurnatud ning kõrvad ihkavad vaikust. Seda kahjuks Tallinna linnatänavad ei paku. Seega istun hetkeks maha ruumis, mida täidab linnulaul, et veidike lõõgastuda. See maja on kohe kindlasti helidest pungil.
