Vilgot Sjöman film „Ma olen uudishimulik – kollane“ (Rootsi, 1967) Kinos Sõprus.
„Ma olen uudishimulik. Ma tahan kõike kogeda. Kõike, kõike. Suurtes kogustes. Olen kui tühi klaaskann, millesse võib lõputult vett valada ja ma ei saa ikka veel täis. Viska särtsuks paar sidruniviilu, ei, suisa laimiviilu ka sisse! Ei, ma pole klaaskann või kui olengi, siis olen tehtud säärasest matist klaasist, mis ei paista läbi. Ma olen keeruline, olgugi et veel nii noor. Vanus ei kahanda mu keerulisust. Olen keeruline ja käändeid ja pöördeid täis ning avastan maailma.“
Võib-olla umbes nii võis mõelda filmi „Ma olen uudishimulik – kollane“ peategelane Lena. Tüdruk ahmib nii siit kui sealt pidevalt uut infot, et rahuldada oma lõputut janu uue järele. 1960ndate Rootsis kinnitas kanda sotsialism ja olgugi et Lena sellest vist sügavamalt päris hästi aru ei saa, vähemalt näiliselt mitte, siis imeb ta käsnana endasse kõik ideed ja tõttab tänavale protestima. Tema imepisikese toa seinadki on täis ajalehtede väljalõikeid, eeskätt poliitiliste sündmuste kohta. Ja siis need rasked kastid täis kaustu ja dokumente. Kummastav, kuidas noor naine iseenda elu kohta niivõrd palju toimikuid peab ning kõike dokumenteerib, näiteks neid mehi, kellega ta maganud on, teatades järgmisele silmarõõmule, et too on juba number 24. Kas säärane palavikuline kogumistung viib mõistmiseni? Kas Lena suudab inimhinge keerukamad sopid ära kombata? See, et ta lõpus vihahoos toa laiali lammutab ja kõik plakatid seintelt maha rebib, viitab vägagi otseselt, et mõistmiseks on siiski enamat vaja.
Võib-olla on kõik aga läbinisti näiline. See on metafilm, film filmi tegemisest. Mida kaugemale sel filmirännakul jõuame, seda enam lubatakse piiluda telgitagustesse ja seal, kardina taga, on mehed kaameratega. Just nähtud tegevused olid kõigest lavastus ning tegelikkus on sootuks midagi muud. Selles mõttes mängib filmi tegevustik üpris korralikult meie arusaamadega tõelisusest. Toimub otsustav pööre, mis jätab kukalt kratsima, ning järgmisel hetkel ilmuvad juba kaameraonud, andes aimu, et see oli vaid filmis. Joon päriselu ja filmi vahel on igatpidi õhuke, sest suurem osa tegelastest esineb filmis ka oma nimega. Lenat mängiv näitlejanna ongi näiteks Lena Nyman.
See film on samas vaid üks versioon loost, kollane versioon. Aasta hiljem, 1968. aastal tuli välja sinine versioon, mille tegevus toimub enne ja pärast kollase versiooni sündmusi, andes toimunule täiesti uue perspektiivi ja raamistiku. Kollane ja sinine moodustavad terviku ehk Rootsi lipu, olles seega võrdlemisi huvitav pilt tollasest olustikust, mil ühiskond oli vormumas ning oma õiget teed otsimas. Tõtt-öelda ongi see film nii riigi kui üksikisiku eneseotsingutest. Esmalt sukeldutakse suure hõiskamisega kogumisfaasi, mil kõik uus tundub väärtuslikum kui kuld, ning seejärel seistakse silmitsi kriisiga, mis ongi üks kõige olulisemaid momente. See, kas isik või riik on oma arenguga hakkama saanud, selgub just nimelt pärast kriisist läbitulemist. Võitja on see, kes pärast põlemist fööniksina tuhast tõuseb. Lihtlabase tuhaga pole meil ju ometigi midagi peale hakata.
