Suvi on alles alanud, tundus, kui reede varahommikul laeva välistekil päikest võtsin. Augusti keskpaiga nädalavahetus, Helsingi kõige kuumem hetk, pakkus põhjanaabrite pealinnas publikule igat sorti pidusid – moe- ja muusikaüritustest lennuhuviliste ja maratonijooksjate kogunemisteni. Elu tuiksooneks sai Suvilahti kunagine gaasivabrikukompleks, kus 14.–16. augustil toimus kaheteistkümnendat korda linnapidu Flow festival. Kaheksa kontserdipaika, eksperimentaalse kunsti galerii, filmiprogramm ja kiirkokakunsti tippteosed meelitasid kolme päeva jooksul Suvilahti kultuuritehase alale 70 000 inimest. See on ümmargune number, millega festival tänavu purustatud publikurekordile viitab. Publikut tõesti oli, nii kohalikke kui rahvast mujalt Skandinaaviast ja kaugemalt. Värskendav kogemus eestlastelegi, kes viimastel aastatel on pidanud leppima idülliliste väikelinnafestivalide, metsareivide ja folkide üleküllusega.
Kui tallinlased itsitavad vahel põhjanaabrite üle, et neil ei ole Kilulinna külastades tavaks marsruudilt sadam – Viru keskus kõrvale kalduda, sain sel korral iseennast kirudes irooniliselt muiata, kui metropoli kaarti uurides rattasõiduks teekonda paika pannes ekslemist ennustasin. Milleks metroo või muu ühistransport, kui juba kord üle lahe meelt lahutama loksuda, siis tuleb täispaketti kogeda, arvasin, kui Tallinki kassas reisijapiletile neli eurot juurde maksin, et isiklik miljööd säästev sõiduk – jalgratas – kaasa võtta. Olin Flow ja selle keskkonnapoliitika kohta mõndagi head kuulnud ning ei pidanud pettuma – hästi organiseeritud oli nii hiiglaslik jalgrattaparkla kui prügikorraldus, kusjuures taarasüsteem oli kohapeal ostetavate purkide ja pudelite terve euroga maksustamisega pea isemajandavaks muudetud. Pärast kontserdi lõppu leidus ikka mõni agar linnadžunglisanitar, kes maha visatud pakendid kokku kogus ja mõnes erakorraliselt üles seatud punktis rahaks vahetas.
Ambitsioonikas Flow festival algas lühikese loengusarjaga „Flow talks: Urban life”, kus kohaliku Suvilahti ja selle kogukonna võtmes arutati avaliku linnaruumi arendamist. Lisaks loengutele sai ideedest süttinud publik oma unistuste Helsingit tunniajases töötoas ka teistele esitleda. Soomekeelsed workshop’id jäid välismaalaste jaoks muidugi natuke esoteeriliseks. Peo ametliku avamiseni oli jäänud mõnikümmend loetud minutit ja nõnda ei saanud keegi suures saginas mahti mind takistada, kui arutelude ajal hoopis festivalialale uitama sattusin. Võtsin lageda keskplatsi veeres külastajaid ootaval vaibaga kaetud kastil istet ja jälgisin sagivat korraldustiimi: turvamehed, fotograafid, koristajad ja ninamehed tõttasid vaikuses enne tormi.
Laia haardega pidustusteks oli üles seatud kaheksa kontserdipaika. Kui rahvas festivalialale lasti, sai kiiresti selgeks, et iga lava ees võnkus oma kontingent. Pealava, kõige univeraalsem ja populaarsem, oli reserveeritud suurtele nimedele. Reedel juhatas seal vägesid Major Lazer, laupäeval lummas Róisín Murphy, vaatemängu pakkus ka vanameistrite duo Pet Shop Boys, pühapäeva õhtul musitseeris multitalent Beck ja viimaks säras suurel laval punapäine haldjaplika kaaskonnaga ehk Florence + The Machine.
Kaasas tilluke seebikarbikaamera, et jäädvustada kohtumised Soome rahva kõige kummalisemate esindajatega, pettusin pisut – pilgu ette jäi palju põhjamaist kasinust. Oma osa oli selles kindlasti ka augusti keskpaigale kohatult siiras päike, mis keelas kandmast rohkemat kui teksapükse ja avaraid T-särke, aksessuaarideks kohustuslike päikeseprillide kõrval vaid punaseks võõbatud huuled või karvased jalad.
Rahvast oli palju, järjekordi mitte: nii tualetid kui toitlustus toimisid tõhusalt. Peibutiste seas pakkusid huvi näiteks kookosevesi ja kaerapiimaga vegan-cappuccino, burritod, bataadist friikartulid, vegan hot dog’id, veiseburgerid ja idudega kaunistatud müstilised road. Kelle käsi pisikese Lapin Kulta purgi eest kuut eurot maksma ei tõusnud, võis mekkida veini või valida käsitööõlle pruulikoja Stadin Panimo baarist, mis oli end samuti Suvilahtis sisse seadnud. Eliit oli kogunenud Champagne Bar & Lounge’i ja rüüpas sealt kõrgetest klaasidest kihisevat jooki, taustaks DJ-de valitud palad. Muusikat mängiti kõigile kõikjal, pea kõiksugu sorti: ruumi leidus nii pungile, džässile, soulile, underground hiphopile kui house’irütmidele, mille jaoks oli eraldatud tagahoov Resident Advisory Backyard, mille suudmesse paigutatud putka, kus pakuti eksklusiivselt ainult Red Bulli ja viina kokteile – just see kombinatsioon andvat tegelikult tiivad.
Oma esimeseks kontserdiks suundusin reedel kell pool seitse Musta telki. Esineja: Elliphant. Rahvas vaimustub, kütab telgi kuumaks. „It’s fucking hot in here. But we shouldn’t complain, we Nordic stars!” hüüab heledapäine rootslanna õlut lonksates lavalt. Hetk hiljem võnguvad noored neiud ja pikad poisid kaasa räpiprintsessi hitiga „Could It Be”, ning ma tõden esimest korda selle metsiku amatsooni publiku hulka sattudes, et tema sihilikult konarlik inglise keel ja rütm, mis terve telgi värisema paneb, tõmbab kaasa, ka siis, kui ise sõnu ei tea. Hiljem internetist lugusid üle kuulates olen rõõmus, et kontserdile sattusin, sest puhastustulest läbi käinud lindistused ei kutsu sugugi entusiastlikult kuulama.
Lisaks pealavale ja kahele suurele telgile sai nõudlikum rahvas hõivata kohad Bright Balloon 360° tribüünil, istmetel ümber suure valge õhupalli, mille all esinejatele ümmargune lava. Selline intiimne seade oli ideaalne jälgimaks Lännen Jukkat, J. Karjalaise välissoomlasest alter ego. Lännen Jukka veidralt familiaarse nime taha varjuv kantrimuusika, lugusid jutustav laulmine, on sume ja paeluv, kui soome keelest aru saada. Fenomen – nagu Jaan Tätte ja Marko Matvere saaksid kokku Dagö tüüpidega ja teeksid koos albumi.
Uusi avastusi leidus rohkearvulise esinejaskonnaga kolmepäevalise kontsertidemöllu seas küllaga. Näiteks tänavamuusikuna alustanud tagasihoidliku oleku ja süntesaatorist kaaslasega The Space Lady, kes, pisike punase vilkuriga varustatud hermesekiiver peas, rahvast psühhedeelsesse lummusesse kütkestas, taustaks veiklev video. Mida kõike klahvistikust välja võluda võib, demonstreerisid ka karismaatiline Future Islands ja Egiptusest pärit eklektiline Islam Chipsy, aga üllatus jäi näole just kosmosejaamaks transformeerunud Voimalas musitseerinud ameeriklannast Astrodaami ebamaisest esitusest.
Kuulsin festivaliveteranide suust kriitikat, et Flow on liiga suureks paisunud. Olen sellega kohati nõus, kui mõtlen virvarrile, mille seast juba enne Soome saabumist endale sobivat kava komplekteerisin, ja segadusele, mis tabas pühapäeval, kui keset pilvitut sinist taevast säras kuldne päikeseketas, selle all Grammy-võitjast multiinstrumentalist Beck ning kümned tuhanded inimesed, kes pealava ette eelkõige nime nägema, mitte muusikat kuulama kogunenud olid. Becki kontsert tundus kontekstinihke tõttu kivist linnaku keskel pigem kohatult ja ameeriklase muretu muusika sumbus publiku süvenevasse suminasse.
Õhk sai samas kohas paari tunni pärast hoopis teise hõngu, kui lavale astus Florence + The Machine. Nooruke valgesse riietatud näitsik esitas pealava luigelaulu veenvusega, mis pani pakitsema kõikide kuulajate hinged. Hiigelekraanid lava kummalgi küljel kandsid kaugustessegi üle iga dramaatilise žesti, mis muusikat saatis, ka selle, kuidas nümf, valinud esireast välja tumedapäise noormehe, tolle näo juurde kummardus ja poissi huultega peaaegu paitades võimsast ahastusest kõnelevaid sõnu laulis.
Kontserdi viimane esitus „Dog Days Are Over” trillerdas üle Kalasadama, aga roosakalt kumav pilvitu õhtutaevas ja viimaste päevade soojus viitasid sellele, justkui oleks suvi uuesti algamas. Tehasehoonete maamärgimonstrumid särasid õhtuhämaruses sõbralikult ja saabuva augustiöö kargus ei suutnud sinises telgis kirsina tordil mängivat Alt-J’d kuulama kogunenud publikule tuska teha. Ainult tähed, mida tolle esmaspäeva esimestel tundidel ükski pilv puutuda ei tihanud, andsid märku ligi hiilivast argipäevast.
