Aeg jõulude ja uusaasta vahel on alati äärmiselt segadusttekitav. Vana on lõppenud, aga uus ei ole veel alanud. Väljas on konstantselt pime, kellelgi pole õrna aimugi, mis päev on või mis on elus üldse nende eesmärk. Inimeste mõistuse vallutavad süümepiinad liigsest söögist ja joogist. Lõppenud aastal oli olukord aga veidi parem, vähemalt nende inimeste jaoks, kes 27. detsembri õhtul Alexela kontserdimajja läksid. Nimelt pakkus Valter Soosalu & Co seal vaatajatele killukese valgust ja suve. Silmad kinni pannes võisid inimesed end leida kontserdiõhtult suvistest Pirita kloostri varemetest või suisa lauluväljakult.
Jõudsin kontserdile viisaka varuga. Lootsin leida sealt eest vanu sõpru ja tuttavaid, kellega Põhja Konna kontsertidel viimasel aastakümnel, jook käes, lava ees raevukalt pead raputasime ja laule kaasa üürgasime. Reaalsuses oli pilt aga teine. Rahvast oli 20 minutit enne kontserdi algust palju, kuid ometi kulus mul kolm ringkäiku läbi korruste, enne kui mõnda tuttavat silmasin. Demograafiline pilt oli kirju. Kokku oli saanud Eesti kultuurieliit, rõõmus ja avatud noorem täiskasvanute klass ja Krahli hilisõhtute rokinoored.
Kontsert pidi kava järgi algama kell 19, kuid inimeste rohkuse tõttu hilines. Sel ajal kui inimesed veel saali voorisid, hakkasin mõtlema Ian Andersoni kontserdi peale selles samas ruumis. Mul puudub statistika, kuid võin üsna enesekindlalt öelda, et legendaarse Jethro Tulli eestvedaja esinemisel oli inimesi vähem, palju vähem. Mingil hetkel on Põhja Konn astunud uuele tasemele, mitte ainult muusikas, vaid ka populaarsuses. See aga ei väljendunud selles, kuidas nad saali sisenesid. Valtriga eesotsas astusid bändiliikmed hämaras lavale ja hakkasid lihtsalt mängima. Ei mingit grandioosset alguse show’d. Arvestades seda, mis ees ootas, puudus selleks ka igasugune vajadus.
Mingil hetkel on Põhja Konn astunud uuele tasemele, mitte ainult muusikas, vaid ka populaarsuses.
Kontsert algas oodatult Põhja Konna uue plaadi “Hetk. InSpereeritud Tüürist” avalooga “Avamäng 2020”, kus juba tegi kaasa ka vokaalansambel Vox Clamantis. Seejärel ütles Valter publikule ka oma esimesed sõnad ja väljendas rõõmu publiku rohkuse üle. Kohe kõlas ka plaadi teine lugu Henry Kõrvitsa ehk Genka sõnadele kirjutatud plaadi üks singlitest “Üksi olemise hurmav õõv”. Kontserdi kolmanda loo ehk “Igavikuga” tehti tutvust ka helilooja Erkki-Sven Tüüriga, kellest nime järgi vähemalt kogu plaat inspireeritud on. Lisaks oli aeg särada kontserdi kolmandal kooslusel tšelloansamblil Estonian Cello Ensemble, kes Valtri võimast vokaali sama võimsalt saatis. Üldiselt esitatigi uue plaadi lood mõne vangerdusega nende õiges järjekorras. Küll aga mahtus nende lugude vahele palju põnevat ja ootamatut. Esimeseks üllatuseks oli kontserdi neljas lugu, kui lavale jäi vaid Vox Clamantis, kes esitas juudi rahvaviisi “Ma navu”. Selle looga saigi aimu sellest, milline see kontsert tulla võib. Aimdus oli nimelt see, et mingeid ennustusi kava osas teha ei ole mõtet, kõike võib juhtuda ja tuleb lihtsalt lasta sellel kõigel end kaasa viia. Keeruline on sellise kontserdi justkui kontseptuaalse ülesehituse juures välja tuua eredamaid hetki, kuid kui otsida, oli üks neist kahtlemata Betti Alveri sõnadele kirjutatud “Pigilind”, mis kuulub teatavasti Konna eelmisele albumile. “Pigilind” tuli esitamisele täpselt siis, kui pärast keskendumist värskele kraamile hakkas hing janutama veidi n–ö vana Põhja Konna järele, kuid see janu kustutati kiiresti.
Edasi käisidki laval läbisegi erinevad nimetatud koosseisud. Hetk, kui hakkas tunduma, et lähenemas on lõppakord, leidis aset siis, kui Põhja Konna esituses läksid kõlamisele veel kaks lugu eelmiselt plaadilt. Nendeks olid “Selle ilma igav kainus” ja “Hulkuv laev”.
Põhja Konna rivistuses tegi terve kontserdi kaasa ka löökpillimängija Lauri Metsvahi, kellele Valter enne lugu “Pillimees on alati tragi” ka spetsiaalselt tähelepanu pööras. Ja põhjusega. Isegi hetkedel, kui tema käsi näha õnnestus, ei saanud aru, kuidas need korraga neljas erinevas kohas olla saavad.
Just siis, kui tundus, et enam millegagi üllatada ei saa, üllatati millegagi veel. See, et Genka kahele uue plaadi loole sõnad oli kirjutanud, oli teada. Kui Valter laval Genkast rääkima hakkas, arvasin, et Genka laulab ise teise Põhja Konna loo, millele ta sõnad kirjutas, ehk “Hetke”. Eksisin jälle ja nii tuli Genka lavale koos Põhjamaade Hirmuga, kellega koos moodustatakse hip-hop artist 12EEK Monkey. Lugu “Snaige Olümpos” sobis Vox Clamantise, Estonian Cello Ensemble ja Põhja Konna esituste kõrvale nagu valatult, mis näitas veelkord, et kontserdi ambitsioonikas ülesehitus oli igati õnnestunud. Nagu laulupeole kombeks, tulid kontserdi kulminatsiooniks lavale ühendkoorid. Kõik kooslused, kes olid laval käinud, esitasid nüüd albumi nimiloo “Hetk”. Siinkohal on sõnad üleliigsed. Ka albumil kõlab see lugu ängistavalt võimsalt. Kuulake ja kujutage ette seda suurel laval, siis saate ka pildi, milline see võis olla. Pärast püsti seisvate inimeste ovatsioone tuldi lavale veel üheks looks. Erkki-Sven Tüür tegi lummava esituse, lauldes InSpe loomingusse kuuluva bluusipala “Uus ja vana”, mis uue Põhja Konna seadega on tee leidnud ka Konna plaadile. Mõtestatud lõpp ilusale õhtule.
Minu jaoks oli tegemist lõppenud aasta parima kontserdielamusega. Järgmine laulupidu leiab aset 2022. aastal, kui kavas on noorte laulu- ja tantsupidu. Ma oleksin üllatunud, kui mõni Põhja Konna vastse plaadi paladest ka seal esitusele ei tuleks.
