Eksperimentaalmuusika kontsert “Ajaloolised akustikad”
Saksofonil Michel Doneda (Prantsusmaa).
Taavi Kerikmäe elektroonikal.
Korraldajad: Prantsuse Instituut ja IMPROTEST.

25. novembri keskööl esines Niguliste muuseumis festivalil „Accord! 2014“ ja ühtlasi „Improtesti“ kontserdil kaks andekat muusikut – Taavi Kerikmäe ja Michel Doneda. Tegu oli ainulaadse kogemusega, kus keskaegses kontekstis kohtusid eri ajastud ja kaasaegne muusika.

Vaba improvisatsiooni ajal sobitasid mõlemad – eestlasest klahvpillimängija Taavi Kerikmäe ja prantslasest saksofonist Michel Doneda – enda stiili olemasoleva keskkonnaga. Kontserdi tegi huvitavaks see, kuidas Taavi Kerikmäe mängitud meloodia kõlas reaalajas läbi kõlarite, mis kandsid iga akordi mööda kõlakojana toimivat muuseumiruumi laiali. Sellal kui tema eksperimenteeris sämpleri abil oma tehnoloogilise muusikaga, liikus Michel Doneda kirikulöövis ringi, et luua sama nn loomulikul viisil.

Mis aga oli see kaasaegne element nende muusikas? Taavi Kerikmäe puhul oli see programm, millega ta klaviatuuril toimetas – Scott Milleri arendatud Kyma-nimelisel helikeskkonnal põhinev süsteem. Kyma on visuaalne helikujunduskeskkond, mis kasutab reaalajas helide loomiseks, muutmiseks ja kombineerimiseks graafilist keelt. Kymaga on muusikutel võimalik puldi abil kombineerida sadu põhimooduleid ja üle tuhande helinäidise, et luua oma efektide algoritme ning katsetada sample’itega. Lisaks kasutati süsteemi heli ruumistamise tehnoloogiliseks tagasisideks ehk teisisõnu – helisid, mis kostsid kõlaritest, registreerisid strateegiliselt paigutatud mikrofonid eesmärgiga luua suures ja korrapäratus ruumis tekkiva resonantsi jaoks parimad tingimused.

Niisiis esitas Taavi Kerikmäe oma klaviatuuril sünteesialgoritme, määrates eri efektide ajastuse oma tahvelarvutil, luues nii muusikat reaalajas. Ta oli kõik need helid eelnevalt oma musique concréte’i lähenemise raames ära salvestanud. Samal ajal katsetas Michel Doneda resonantsierinevusi, kõndides ringi mööda vahekäikusid, ristlöövi ja pingiridu, otsides atonaalses keskkonnas meeldivat harmooniat.

Kontsert oli seesmine paradoks: klaviatuuril kasutatud kõrgtehnoloogia vastamisi loomulikult puhutava saksofoniga, eksperimentaalne muusika klassikalises kirikus, plaanitud ja mõõdetud algoritmid vastamisi töötlustega ning lõpetuseks kohtumine muusikutega keset ööd ja töönädalat.

Tegu oli kordumatu, üllatusterohke ja ootamatu kogemusega, kus Michel Doneda nn paljad helid ühinesid Taavi Kerikmäe vastloodud sample’itega, luues harmoonilise koosluse vaba improvisatsiooni ja eksperimentaalmuusika vahel, asetatuna kaasaja ja keskaja katkenud aegruumi trajektoorile.