Kristjan Raud “Kalevipoja sõit Põhjamaale” (1935) / EKM
Mitmed tuhanded aastad tagasi jõudsid esimesed inimesed mere äärde välja ning jäidki selle
kaldale elama. Sellest ajast alates on see hirmutav, kuid ometi ahvatlev, heldelt andev, ent ka
halastamatult elu võttev meri olnud elu lahutamatuks osaks.
Seekord sooviksime keskenduda sellele, kuidas on mereteemat Eesti kujutavas kunstis erinevatel
aegadel kajastatud. Millisena on teda näinud ja tunnetanud rannarahvas?
Konrad Mägi ”Vilsandi” (1913-14) / Tartu kunstimuuseum
Nagu me eelmistel kordadel oleme juba rääkinud, sai Eesti kujutav kunst alguse alles üsna
hiljuti, XIX sajandi teisel poolel. Ja meremotiive võime täheldada ka juba esimese Eesti päritolu
kunstniku – Johann Köleri – loomingus. Kuigi eraldi ta sellele teemale ei keskendu. Teistega
võrreldes on merevaateid tema maastike sarjades üsna harva.
Kuid meremehe poja ja sadamalinnas Paldiskis sündinuna käsitles Eesti esimene skulptor, kellest
oleme ka varem rääkinud – Amandus Adamson – oma skulptuursetes töödes küllaltki tihti
mereteemat, tema maalides oli see juba lausa üheks peamiseks teemaks.
Konrad Mägi ”Vilsandi” (1913-14) / Tartu kunstimuuseum
Nagu me eelmistel kordadel oleme juba rääkinud, sai Eesti kujutav kunst alguse alles üsna
hiljuti, XIX sajandi teisel poolel. Ja meremotiive võime täheldada ka juba esimese Eesti päritolu
kunstniku – Johann Köleri – loomingus. Kuigi eraldi ta sellele teemale ei keskendu. Teistega
võrreldes on merevaateid tema maastike sarjades üsna harva.
Kuid meremehe poja ja sadamalinnas Paldiskis sündinuna käsitles Eesti esimene skulptor, kellest
oleme ka varem rääkinud – Amandus Adamson – oma skulptuursetes töödes küllaltki tihti
mereteemat, tema maalides oli see juba lausa üheks peamiseks teemaks.
Paul Raud “Võrku korrastamas” (1896) / EKM
Meri ei mänginud eestlaste rahvuslikus enesemääratluses olulist rolli. Määravamat tähtsust omas
talurahvakultuur. Kuid kogu Eesti alal säilinud muistendid Kalevipojast on alles hoidnud
mälestuse laev “Lennukist”, millega eepose kangelane olevat reisinud maailma lõppu. See laev
sai üheks esimeseks Eesti rahva tugevuse, vabaduse ja kartmatuse sümboliks. Seda võib kohata
Nikolai Triigi ja Kristjan Raua XX sajandi alguse töödes ning see esineb Eesti kunstnike töödes
mitmel erineval moel edaspidigi, kuni tänapäevani välja.
Nikolai Triik “Lennuk” (1910) / EKM
1920-ndate aastate rahvusliku romantismi tõusu perioodil kerkisid esile maastikumaalijad, kes
keskendasidki oma tähelepanu konkreetselt Eesti maastikule ning sel ajal ilmusid Günther
Reindorffi ja August Janseni teostesse ka saarte rannikumaastikud.
Veelgi enam hakkab merevaade tooni andma 1920-ndate teisel poolel ja 1930-ndatel, kui
kalurikülades üles kasvanud Richard Uutmaal, Eerik Haameril, Richard Sagritsal ning
merereisidel ja lahingutes osalenud Nikolai Kullil ning mitmel teisel nendesarnasel avanes
võimalus omandada haridus kunstikoolis “Pallas”. Nende meremaalides pööratakse peamist
tähelepanu motiivi edasiandmisele võimalikult täpselt sellisena, nagu see on, kuid erilise rõhuga
veel ka valgusele ja õhustikule. “Pallase” pesast väljalennanud pidasid endid üldiselt saksa
ekspressionismi traditsioonide jätkajateks, ent peale Ülemaailmset näitust Pariisis 1937. aastal
võis täheldada ka “Pariisi vaimu” mõjutusi.
Nikolai Kull “Tallinna sadam” (1915) / Tartu kunstimuuseum
Sõja-aastatel (1941-1944) “Pallase” koolis õppinud kunstnikke ees oodanud elu ja loometee
polnud just kergete killast. Nii näiteks vahistati 50-ndatel Hiiumaalt pärit Ülo Sooster välja
mõeldud süüdistuse alusel.
Pärast vabanemist saigi ta Eestisse naasta vaid oma joonistuste kaudu, mille üheks kõige
sagedasemaks motiiviks olid just kodumaa rannikumaastikud.
Ülo Sooster “Kadakatest mets” (1962) / EKM
Erilise tähtsusega oli mereteema ka nende emigreerunud kunstnike jaoks, kes pidid 1944.aastal
Eestist lahkuma ning kellest paljud leidsid endale uue kodu Läänemere teisel kaldal Rootsis.
Paguluses loodud meremaalidest kumab igatsus maha jäänud kodu järele, millega paraku
ühendab vaid laineid rannalt rannale uhtuv meri.
Arville Pustrom-Uus “Eestimaa rand kividega”
Sõjajärgsetel aastatel oli Eesti kui Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi pinnal ainsaks tunnustatud
kunstisuunaks sotsrealism. Kunstil tuli asuda poliitiliste huvide teenistusse. Kunstnikelt oodati
erinevates elusfäärides kommunismi ehitava tööinimese elu usutavas esituses ülistamist. Ja just
sel ajal hakkab näitustele jõudma oluliselt enam maastikumaale. Praktiliselt said kunstnikud vaid
nii väljendada oma apoliitilisust ning väljuda üldtunnustatud ideoloogia raamidest. Lõuenditel
kujutati võimsa kalatraalerite laevastiku asemel sageli hoopis vaikset rannaelu paatide ja
võrkudega või näidati selliseid inimesi, nagu tolleaegne kriitika nõudis, kuid sellistes
maastikuoludes, et kujutatavad olid näha vaid ähmaselt ja vähearusaadavatena. Kuid Stalini ajal
ei olnud isegi meremaal enam päris ohutu ja neutraalne žanr. Taevast tuli kujutada päikselise ja
pilvituna nagu kogu elu Nõukogude Liidus.
Richard Uutmaa “Pärnu kalakombinaat” (1951) / EKM
Kuid kogu selle ajastu vältel adusid vaatajad vabalt ujuvates veelindudes, teisi kaldaid nägevates,
tavatingimuste ja piirangute kallaste vahelt välja sõudvates ning silmapiiri taha suunduvates
laevades varjatud lootust vabadusele ja tõesele elule.
Kalatööstuse ja kaubalaevastiku arenedes said mingil hetkel tõesti just laevad selleks
vahendusalaks, mis võimaldas inimestel mingilgi määral sotsialistlikust reaalsusest välja saada
ning kasvõi silmanurgastki näha laia maailma. Just meri pakkus neile sellist võimalust.
Aleksander Pilar “Laevad” (1974)
80-ndatel, peale olümpiaregati läbiviimist Tallinnas, hakkas meremaalidel üha tihedamini silma
torkama sinise, musta ja valge värvi kooslus, ehkki see oli tsensuuri poolt keelatud. Ning
kunstnike tööruumides ja galeriides käivitusid protsessid, mis viisid Laulva revolutsiooni ja Eesti
iseseisvuse saavutamiseni.
Meie ajalgi on meri Eesti elaniku rahvusliku eneseteadvustamise oluline osa. Tänapäeval vaatleb
inimene mõtiskledes merd ja samas ka enda sisemusse. Üha sagedamini kujutavad meremaalid
endast sisekaemust või aitavad alati hingelähedase mere tekstuuri, värvi ja valguse kaudu
mõtestada läbielamusi, aistinguid ja tundeid.
AiliVint “Läbipaistev meri”
Lugude Eesti kunstikogust sari
Toodetud Tallinna tellimusel Tallinna Kodurahuprogrammi raames
Projekti autor: Irina Danilova Montaaž:
Svetlana Danilova
Tõlge eesti keelde: Airi Ojamets
Eestikeelse teksti luges Ilona Kroon
