“Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella” Von Krahli Teatris.
Lavastaja: Peeter Jalakas.
Dramaturgid: Taavi Eelmaa, Peeter Jalakas, Tarmo Jüristo.
Kostüümikunstnik: Reet Aus.
Tehnilised lahendused: Enar Tarmo.
Videokunstnik: Mikk-Mait Kivi.
Heliloojad: Jakob Juhkam, Ott Kartau ja trupp.
Koreograaf: Arolin Raudva.
Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo.
Sama kindlalt nagu lahustuv kohv ei ole minu jaoks „päris“ kohv, ei ole Krahl minu jaoks „päris“ teater. Kindlat põhjust, miks sedavõrd kindlalt just nii arvan, ma enam ei mäleta. Krahl on peolkäimise koht. Teate küll: Check One Two ja samad turvamehed, kes on seal olnud vähemalt aastast 2004.
On tõsiselt äge olla milleski üdini veendunud ja siis ühel päeval tõdeda, et tegelikult ei olegi nii. Eelarvamuste võlu ja valu. Sel uduvihmasel pühapäeval Krahlist väljudes nautisin ma enda eksimuslikkust – Krahl ei ole vaid Check One Two. Samas pole ka aasta enam 2004.
„Barbarella“ ei ole klassikaline linnateatri võtmes näidend. See on palju rohkemat. See on emotsioonipuhang täis armastuse kergust ja kirkust, mis haarab samal ajal kõiki meeli. Kui tuua paralleele ülikooliaegse matemaatikaga, siis on von Krahli uus lavastus justkui lõpmatumõõtmeline ruum: lõpuni hoomamatu, kuid mingil tasemel täielikult mõistetav.
Etendus algab peoeelse vestlusega armastusest ja suhetest. Näitlejad mõjuvad kui tegelased Eesti teleseriaalist: suud ja sõnad moodustamas lauseid, mille esitamist ei usu näitlejad ega mina. Laused on kohmakad, kohati on piinlik. Õnneks mänguhoos ebausutavus kaob ja lõpmatumõõtmeline ruum neelab sind üdini.
Eestlased räägivad armastusest vähe. Mida sellest ikka rääkida? Kui armastus on, siis teame, ja kui juba teame, siis pole vaja ju tühjast rääkida. Uuenenud Krahlis pakutakse kujundite ja lugude kaudu teatrikülastajatele armastuse assortiid, millest igaüks võib noppida meelepärase. Ja kui assortii ei isuta, saab nautida ligi kahetunnist elamust: kõrgetasemeline audio, kirev video ning sekka tantsu- ja kostüüminumbreid.
Barbarella Liis Lindmaa esituses on oma laussinisilmsuses ja kõikehaaravas seksapiilsuses selle etenduse täht. Keegi ei saa jääda ükskõikseks! Loo ülesehitus on turvaline: vaatajana ei kõhkle ma hetkekski, et peakangelase missioon võiks jääda täitmata ning otsitav Duran Duran leidmata. Lõpp hea, kõik hea.
Uue Krahli kreedoks on Peeter Jalaka sõnul „Armastuse nimel“. Just selle nimel nad kokku tulevad ja üldse tegutsevad (Helena Tamm, Postimees 17.11.2014). Kui ühe teatri liikumapanevaks jõuks on armastus, siis kas sõnu on üldse rohkem vaja?