Igal pühapäeval kell 10 näidatakse Eesti Televisioonis viieminutilist saadet „NO99 Kunstikool“. Saatejuht Eero Epner tõi eestlaste kunstilembuse kirjeldamiseks järgmise näite: Delfi päevaküsitlusele „Kuidas veedad vaba aega?“ vastanutest tunnistasid 38, et käivad kunstinäitusel. Küsitlusele vastajaid oli kokku üle kahe tuhande.
Mulle tundub harjumatuna mõte külastada kunstinäitust giidiga. Ehk peitub põhjus kuskil sealsamas, kus paikneb mälestus meie seitsmenda klassi klassiekskursioonist. Reisist, kus giidi ühe sangaga prillid pakkusid meile kordades rohkem huvi kui ülevaade ümbritsevast. Aga olgem ausad – mõnikord ongi jutustaja huvitavam kui jutt ise.
Mikkeli muuseum korraldas novembri alguses pikkade kolmapäevade ekskursiooni, et tutvustada muuseumi uut digijuhti ning rääkida lugusid püsieksponaatidest.
Digijuht, mille laenamine on tasuta, ootab külastajaid tahvelarvuti kujul. Suurem kui nutitelefon, väiksem kui A4 – tegu on minu jaoks ebamugava formaadiga. Tahaksin näitusel ringi jalutades käed vabana hoida, kas siis selleks, et neid vahepeal otsese vajaduseta taskusse torgata või koti põhjast taskurätti otsida. Olgu põhjus naeruväärne või mitte, aga minu käed vajavad kunsti vaadates vabadust, kuid kuhu ma siis tahvli paneksin – serva peale või kaenla alla? Ehk mõni esmapilgul kummalisena tunduv lahendus – kaelakott või suur taskuga põll – jätaks soovijatele vabad käed?
Pilte ja teksti on muidugi tore tahvlist vaadata. Eriti kui tuled muuseumisse üksi. Vead aga näpuga horisontaalselt üle tahvli ja info taieste saamisloo ning võrdlusmaterjali kohta libiseb ekraanile. Kui aga antakse võimalus valida tehnika ja inimese vahel, valin ma alati viimase.
Mikkeli majja sattusin tol kolmapäeval teist korda. Mäletan veel selgelt esimest korda, mil läksime vaatama näitust kelladest ning otsustasime heita pilgu ka püsiekspositsioonile. Brožüüre lugemata jalutasime saalides ringi ja tõdesime, et paras kogus maale, hea hulk portselani ning mõned skulptuurid ei tekitanud meis erilisi emotsioone. Majamuuseum Kadriorus jättis mulje kui seosteta väljapanek.
Tol kolmapäeval aga rääkis meie giid, kuraator Greta Koppel, kuidas on erinevad tööd Johannes Mikkeli kogusse jõudnud. Paljude tööde, mille eksirännakud sarnanevad kohati Odysseuse omadega, autoriteks uskus Mikkel olevat Euroopa nimekamaid maalikunstnikke. Need lood maalidest tõstatasid taas küsimuse: kas ja kuidas muudab lugu loomingut? Ja kas taies peab olema võimeline sind kõnetama jutuga või jututa?
Olen skeptiline kunsti suhtes, mis mind, tausta teadmata, ei kõneta. Hindan taiest pigem visuaalselt – „juurderäägitav“ on piiripealne teema. Mikkeli muuseumi ekskursioon muutis aga iga taiese unikaalseks, rääkides giidi abiga sulle oma loo – kust ta tuleb ning millega tegeleb. Sama on ka inimestega – seni, kuni sa nendest midagi ei tea, on nad hinnatavad vaid visuaalselt.
Johannes Mikkeli puhul on paeluv tema kõigutamatu usk sellesse, et just tema kollektsioon sisaldab mitme suurmeistri töid, olgugi et signeerimata. Kui sa aga ise millessegi usud, siis kas lõpuks on vahet, kas usutav on paberitega tõestatav või mitte? Usk ei allu loogikale. Ehk on õnnis teadmatus ja kindel uskumine parem valik kui elu pidevas kahtluses?
Soovitan pikkadel kolmapäevadel minna giidiga mõnele näitusele. Ja mitte ainult seepärast, et nimetatud 38 inimese asemel võiks olla suurem number, vaid ka seepärast, et saate seal rikkamaks – kas küsimuste või vastuste võrra.
Igaühele oma.
