Mulle tuli unes pähe selline lause, et igaühe hinges on erineva suurusega augud ja sealt mahub hea õnne korral läbi see niit, mis meid kõiki kokku seob. “Elagu elu, mis põletab rinda” sisu oli minu jaoks tol õhtul täpselt paraja suurusega ja tekitas etenduse jooksul ühtse tunde maailmaga mu ümber. Mida muud veel tahta?
Etendus algab ja näitleja Jarmo Reha räägib publikule, kes on koos temaga täisvalguses ja lavakujunduseta Vaba Lava saalis, kuidas lavastaja Armel Roussel temaga ühendus. Me kuuleme nendevahelise telefonikõne lindistust, mis on naljakas ja kohmetu, kuid kus lepitakse kokku kohtumine, et vaadata, kas midagi sünnib. Vaadata, kas ikkagi sobitutakse teineteisega pärast kunagi varem toimunud põgusat kohtumist. See on armsalt kohmetu kõne, mis aitab sisse elada, annab tunde, et kõik on vahetu. Samuti näidatakse sellega, et tehakse teatrit, öeldakse, et kõik on läbipaistev. See ei sega. Jarmo on näitleja ja Armel lavastaja. Ühel hetkel ütleb Jarmo, et loodab, et võtab sel õhtul meid kõiki enda embusse. Seejärel tõuseb ta kikivarvukile, mingi nähtamatu niit teda justkui sikutamas, ja näitab sõrmega üles, taeva poole.
Tuksata, noorus, kui maru, kui äike,
piitsana sähvata vanade üie.
Tule ja tõuse kui pilvedest päike,
loomise rõõmuga sütita süle!
Suitsu tegelikult ei mainita kordagi, see on igaühe enda dešifreerida, miks lavastusel on just selline pealkiri. Rändame videopildi abil mööda maailma, kuulame, mis tunne on olla noor inimene Jaapanis, seejärel Senegalis ja lõpuks matame näitleja metafoorselt maha Indias. Mis tunne on olla 30-something, elada väikses korteris, olla heteroseksuaalne ja ilma lasteta, küsida, mis on õnn ja kus on armastus? Ma tean küll. Ma olen peaaegu sama vana, ma elan üürikorteris, mul pole lapsi ja ma küsin endalt tihti, kus on õnn ja mis on armastus. Diip, ent samas banaalne on see niit, mis põimub läbi mu päevade. Vaikselt, aga järjepidevalt, täpselt nagu ka see etendus. Ka näitlejad üle maailma loodavad, et Jarmo saab meie embusse võtmisega hakkama.
Igas käidud riigis seisab erinev näitleja rahvast täis tänaval, sõrm taeva poole. Kõik kõnnivad temast mööda. Kas saab olla õnnelik sellega, mis sul on, või peab tahtma rohkemat, otsima seda, mida pole? Mulle tundub, et inimesed ootavad elamist, on veidi eksinud ega tea, kuhu poole oleks õige joosta. Alati on midagi puudu, midagi, mida ei tohi tahta või mida lihtsalt ei saa. Elatakse ja küsitakse, kas nii on ikka õige. Jarmo ja Armel reisivad ringi ja otsivad. Pole suurt tundlemist, on vaid vaiksed küsimused. Tundub, et seda päris asja, mida nad kunagi otsima hakkasid, ei leita. Kuid nad toovad meieni ülevaate ja seda on huvitav jälgida.
Tihti ei oska ma enam öelda, mida ma teatrist otsin. Võib-olla sobiski, et lõpuks tuletas Jarmo oma monoloogiga uuesti meelde, et see kõik, mis ta rääkis, on tekst, mis on talle ette kirjutatud. Puust ette ja punaseks. Aga see ju ei tähenda, et see vähem tõsi oleks, et Jaapanis ei oska noored armastust ära tunda või et osasid mosleminaisi (ei üldista!) piinab polügaamia, mistõttu tahaksid nad selleks, et jääda iseendaks, elada hoopis üksinda.
Kui näitleja Jarmo võtab ära pluusi ja ta kõhul on kirjas “HUG ME”, siis on inimene Jarmo see, kes vaatajaid kallistab. Segunevad erinevad kihid ja ma kogen heldimust ja tänutunnet. Ühest küljest küll mõtlen, et see on ju mu tunnetega manipuleerimine. Teisest küljest vaidlen vastu, et tegelikult ei tasu nii küüniline olla. Teen sama, mida alati – küsin, kas on ikka õige, et nautisin. Kas oli seda väärt? Kas oli piisavalt sügavatähenduslik ja intelligentne, et see võiks mulle meeldida? Pärast kahte tundi hakkab mu peas taas tööle väike rahulolematu taldrikutega ahvike. Ühel hetkel võiks ju ka tema aru saada, et tegelikult on lihtne – pole ühtegi põhjust, miks mitte olla õnnelik. On kõik põhjused, et olla rahul. Vast sellest piisabki.
