“Tuhkatriinu”, Sergei Prokofjevi ballett kahes vaatuses.
Maailmaesietendus 21. novembril 1945 Suures Teatris.
Esietendus Rahvusooper Estonias 16. novembril 2012.
Koreograaf-lavastaja, libretist: Marina Kesler.
Dirigendid: Jüri Alperten, Vello Pähn.
Lavakujundus: Liisi Eelmaa.
Kostüümid: Gerly Tinn.
Rahvusooper Estonia mängukavast võib leida Sergei Prokofjevi balleti „Tuhkatriinu“. Sarnaselt Antoine de Saint-Exupery kuulsaima teosega „Väike prints“ sobib balletietendus nii eelkooliealistele lastele, kes näevad laval ilusat muinaslugu, kui ka täiskasvanutele, kellele pakub mõtteainet hoopis kujunduselementide varjatud tähendus. Ühe teatriskäigu jooksul on kõiki detaile keeruline märgata ning iga külastusega hakkab silma mõni uus element.
Raamatust tuttavast muinasjutulisest loost on saanud kaasaegselt nurgeline ja noortepärane videoefektidega täiustatud balletietendus. Etendusse on põimitud mood, milles domineerivad julged värvid ning kohati väljakutsuv riietus, mis seab küsimärgi alla, kas lapsed on selle etenduse peamine sihtgrupp. Vastukaaluks võõrasõdede modellilikule välimusele ja julgele lavakujundusele tuuakse publiku ette ka mullidega täidetud maailm, milles tegutsevad liblikad ning kõike ümbritseb justkui õrnroosa vatt.
Etendus on kontrastne ning toob endaga nii mõnegi üllatuse. Emotsioonide edastamiseks kasutatakse üledramatiseeringut ning suurel määral tantsitakse täistallal. Domineerivad võõrasema koos võõrasõdedega, kelle kiirete ja nurgeliste liigutuste vastandiks võib pidada kuninglikke ja aeglasemate liigutustega kuningat ja kuningannat.
Lavale on toodud palju tantsijaid ning kohati on keeruline toimuvat jälgida, sest iga grupp väljendab liikumisega erinevat emotsiooni või tegevust. Jälgides peategelasi, jäävad märkamatuks taustatantsijad ning vastupidi. Erilist tähelepanu nõuavad kostüümid ning dekoratsioonid, mis kohati tantsijaid varjutama kipuvad.
Dekoratsioonidega on nähtud eriliselt palju vaeva ning lavale on jõudnud silmapaistvaid lahendusi. Näiteks südaööl Tuhkatriinu jaoks kokku varisevat maailma on edukalt väljendatud iga kellalöögiga alla kukkuva sambaga. Meeldejääv efekt on saavutatud, kasutades vaid laest alla kukkuvaid kangaribasid, mis nende külge kinnitatud toolidel maanduvad. Märkimisväärseid lahendusi on veelgi, näiteks inimekehadest tehtud kell.
Originaalis kolmevaatuselisena sündinud etenduse muutmine kahevaatuseliseks on nooremate laste seisukohast vaadatuna hea idee. Samuti on etenduse kaasajastamine hea viis just noorte teatrisse meelitamiseks ning nendeski balleti- või teatripisiku tekitamiseks. Tervikuna on etendus tasakaalustatud ja mitmekülgne ning kujundusega riskimine tasus sel korral ära.
