Estonia Rahvusooperis mängitakse üht kõikide aegade kõige populaarsemat muusikali “Minu veetlev leedi”. Võin teile lubada, et armute sellesse kaunisse loose, kus kohtuvad kaks täiesti erinevat maailma, ning mis on vürtsitatud romantiliste, koomiliste ja filosoofiliste laulude ning lõbusate dialoogidega. Peategelased on foneetikaprofessor Henry Higgins, tema lingvistist sõber, kolonel Pickering ning Londoni alamklassi aktsendiga lillemüüja Eliza Doolittle. Lugu saab alguse kihlveost ambitsioonika Higginsi ja Pickeringi vahel, milles Higgins väidab, et suudab panna Eliza hertsoginna kombel kõnelema.
Armastusväärne, kuid halbade kommetega Eliza Doolittle on harjunud kannikeste müügiga elatist teenima. Tema äri ei ole kaugeltki mitte edukas, kuid sitke loomus ja terav keel on talle abiks. Lihtsat ja rasket elu elades unistab ta kaupluse lillemüüja karjäärist. Seega kui ta kohtab professorit, kes saab õpetada talle unistuste tööks vajalikku korralikku inglise keelt ning häid kombeid, haarab ta kohe võimalusest kinni. Harimatu ja üleannetu tüdruku lugu rabab oma lihtsuse ning minimalistlikkusega. Kuigi etendus pole väga tegevusterohke, ei hakka Eliza Doolittle’i arengut ja muutumist jägides kordagi igav.
Eliza Doolittle’i range õpetaja on Henry Higgins, traditsioonilise inglise keele ja heade kommete asjatundja. Tal on kahtlemata annet, kuid tema vastik ja isekas loomus teeb temast tõelise türanni, kes on valmis veetma päevi ja öid, õpetades vaest kurnatud tüdrukut ainuüksi kihlveo võitmiseks. Henry Higginsi roll on suurepäraselt välja mängitud. Nartsissistlik poissmees, kes ei ole võimeline läbi saama ühegi naisega, välja arvatud majapidaja, on Elizaga paras paar, isegi kui ta ei taha seda tunnistada. Higginsi ja Eliza ühised stseenid on laetud ja kaasahaaravad.
See on muusikal, mis on täis sügavaid ja liigutavaid emotsioone: kesk tänavat tantsimise vabadus- ning õnnetunnet, viha ja pettumust, hullumeelset armastust ning täielikku mõistmist. Lavastaja ja näitlejad on teinud omalt poolt kõik, et kuulsa loo fännidele mitte pettumust valmistada. Kostüümid on oivalised: iga kord, kui moodsad daamid ja härrad lavale ilmuvad, on vaatajad kostüümide kirevusest ja vormidest vaimustunud. Tekib tunne, nagu ei olekski tegemist teatrietendusega, vaid kõik toimuks justkui päriselt.
Broadway helilooja Frederic Lowe ja libretist Alan Jay Lerner on teinud suurepärase töö muusikaliste stseenide loomisel. Kõige meeldejäävamad on Eliza “Kas poleks tore see?” ja Henry “Olen tavaline mees…”, mis on oskuslikult eesti keelde tõlgitud.
Kõige muljetavaldavam on etenduse viimane osa — võrratu ja liigutav lõpp, mis tõestab taas, et kõik vajavad armastust. Isegi kui mees ja naine on keevalised ning mässumeelsed, võivad nad edukalt muutuda, kui neil õnnestub teineteist leida.
Mainida tuleks ka näidendi täiuslikku tõlget eesti keelde. Ei teki tunnet, et naljad või dialoogid kõlavad kohatult, sest kõik kohandub suurepäraselt täiesti erinevasse ja oma eripäradega keelde.
Lõpetuseks head uudised ka neile, kes soovivad selle kuulsa muusikali Eesti tõlgendusega tutvust teha, kuid tunnevad, et ei saa eesti keeles päris kõigest aru: Eesti Rahvusooperi peasaalis on etendustel lihtsasti jälgitavad ingliskeelsed subtiitrid.
