Rainer Sarneti värske linateos „November” on klassikaline lugu kehaliseni jõudmata jäänud traagilisest armastusest, taustaks porine ja koitanud müto-Eesti elu.
Ekraanil helkiv veepind mõjub tõotusena – oleme jõudnud peegelilma, kus mütoloogiline on igapäevane. Surnud kõnnivad koos elavatega, inimesesuurused kanad vihtlevad saunalaval ja öisel mõisapargiteel jalutajale võib vastu kõndida raudvarrastest kokkuklopsitud kratt, viinapudel näpus, ning rõõmsalt hüüda: „Tere!” Kivirähki „Rehepapp” jõuab kinolinale mustvalgena, valgustatud ergaste prožektorilampidega, millest tulenev kõrge kontrast tekitab vaatajas tunde, nagu istuks ta teatrisaali esimeses reas ja saaks õige lähedalt jälgida, kuis grimassid osatäitjate tahutud nahakurde mööda vahelduvad. Kõige plastilisema etteaste teeb Vanapagana puudrikihi ja tiheda vuntsi taha mattunud nägu, millele väga palju alla ei jää ka tema kaduneljapäevasel ristteel ringi prantsatav paksus vammuses kere. Meeli jäävad kummitama teoses ette astunud mullased näod ja kohtlased, määrdunud naeratused, millest suur osa ei kuulu elukutselistele näitlejatele, vaid leiti kohalikus ajalehes tehtud üleskutse peale – otsime inimesi, kes näevad välja, nagu pärineksid nad Johannes Pääsukese fotodelt.
Talupoegade käitumist juhivad laiskus, ahnus ja sapp. Rumalus väljendub jonnaka ebausuna. Nende endi meelest on see muidugi kavalus, mille abil kirikuõpetajat-parunit petta. Parun jälgib patuseid, silmis hingevalu, ning ilmselt lepib siis, et maalastest ristirahvast ei saa, sest hakkab silmade vilades tegema ladvata nalju ja resigneerub klaveril Beethooveni „Kuupaistesonaati” mängima. Samal ajal juhatab potisoenguga toapoiss südamepõhjani armunud Hansu tema kuutõbise tütre magamiskambrisse. Kinnisilmi mõisakatusele uitavat parunessi ja temale lummatult järgnevat austajat jälgib mõisapargist südame purunedes Libahundi Liina (Rea Lest), kelle tundesügavus kannab veenvalt välja konflikti puhta südame ja mandunud ümbritseva ilma vahel.
Kui mõnes nõiduslikumas stseenis kohtab „Nukitsamehest” meenuvaid kaamera- ja montaažihüppeid, siis seks ajaks, kui jõutakse Dogmeni, ei kajastu kurjus enam mütoloogiliselt. Tegevust saatva musta huumori kiuste või õigemini selle toel näib jälgitava maailma ja selle asukate süngus aina ängistavam. See äng pole võõrandumisest tulenev ajastuline depressiivsus, mida Eesti ja Põhjamaade filmides tihti kohtab. See äng väljendub kuidagi ehedamalt: tahaks öelda, et lõuatäiena hõlmab see maailmasupist enamat, jäädes samal ajal ilmeksimatult lokaalseks.
Kui sõõm kevadist õhku mõjuvad ses novembris üksikud armastusest (ajutiselt?) puhtaks uhutud hingega tegelased, kes lumeräitsakate langedes kogu öö õunapuude all loigus vastamisi istuvad. Üleüldse kordub lumi ja valge hinge tähisena. Pärast katku üle kavaldamist peseb lumesadu maalased justkui ropast ja toob leevendust. Leevendusel aga pole ses maailmas kombeks pikalt pidama jääda.
Sarnaselt „Idioodiga” õnnestub Rainer Sarnetil „Novembris” valusa täpsusega portreteerida näruses, igavesti vaeses keskkonnas viirastuvat ilu. Kui andestada kohmakas algus, milles aset leidnud vasika kiusamine ennast sisu (ega muu) poolest ei õigusta, jääb üle tõdeda, et „November” on stiilijulge linateos, mis nagu „Rehepappki” mõnel juhul üle kausiääre kerkinud rahvuslikku uhkust õigest kohast sukavardaga suskab, et see liiga ennast täis ei läheks.
