Kultuur.info nädalasoovitused: 11.–17.02.2019

Näituse pidulik avamine on 14. veebruaril kell 17 Hobusepea galeriis ja kell 18 Kanuti Gildi SAALis. SAALi keldris saab näha Lüüsi performatiivset installatsiooni, tund aeg kestvasse teosesse on võimalik siseneda ja lahkuda vabalt valitud ajal. Nii performance’i kui näituse soov on tõlgendada inimlikke seisundeid ja emotsioone läbi füüsilise materjali poeetilisuse ning kasutada ära tehnoloogia ja mateeria etenduslikku potentsiaali.

Urmas Lüüs on eesti sepp, kes ühendab oma loomingus materjalikunsti meistrioskuseid, installatiivsust, performance’it, heli ja videokunsti, fotograafiat, tehnoloogilise teatri vahendeid ja skulptuuri üheks suureks hingavaks organismiks. Ta huvitub põhiliselt teemadest nagu keha ja ruumi suhe, objekti performatiivne kvaliteet ja uitab ringi black box’i ja white cube’i vahelistel hallaladel.

Fotonäitus on esimene laiaulatuslik esitlus Indrek Galetini töödest pärast 2009. aastat. Näha saab parimat valikut tema loomingust, sh tuntumaid portreid ja kahte moefilmi, mis valminud viimase kaheksa aasta jooksul Suurbritannias. Fotonäitus kahes saalis annab ulatusliku ülevaate tema fotograafiast ning hõlmab töid, mida on esile toodud paljudes rahvusvahelistes meediaväljaannetes, ajakirjade esikülgedel, artiklites ja reklaamikampaaniates. Galetini loominguline põhifookus seisab soolisuse teemadel. Tema esteetiliselt läbitöötatud portreed lõhuvad 21. sajandi stereotüüpe, demonstreerides inimkeha keerukust.

USA indiekino esifestivalil Sundance’is esilinastunud noortefilmi keskmes on New Yorgis elav teismeline Camille, kes liitub Skate Kitcheni nime kandva rulatiimiga, kuhu kuuluvad ainult tüdrukud.

Filmi autoriks on Crystal Moselle, kes peaks olema kohalikele indiekino fännidele tuttav 2015. aastal Sundance’is parima doki preemia pälvinud “Wolfpack – Manhattani hundid” režissöörina. “Skate Kitchen” on Crystal Moselle’i esimene täispikk mängufilm, mille tarbeks elas režissöör sisse New Yorgi rulatüdrukute maailma, tehes nendega stsenaariumit kirjutades tihedat koostööd ja pannes nad seejärel ka kaamerate ette mängima.

Tulemuseks on äärmiselt eheda vaibiga ja selle subkultuuri ainulaadset atmosfääri õnnestunult purki püüdnud linalugu, mis pakatab lummavatest rulakaadritest.

Missugune on meie minapilt, meie mõttemaailm, meie söögilaud ja siht, on ikka sõltunud väga asistest põhjustest ja praktilistest olukordadest. Me oleme alati olnud need, mida me sööme ja tahtnud saada millekski muuks, mida me veel söönud pole.

See on kahevaatuseline muusikaline teraapia, praktiline ekskursioon eestlaseks söömisesse, eestlaseks rääkimisse ja eestlaseks laulmisesse – läbi kulinaaria, kaljujooniste ja Kukerpillide laulude.

Lavastus on kahes vaatuses ning sisaldab väga palju muusikat, toidulõhnu, liikuvaid pilte ning ilmselt ka huumorit. Siiski publikut ümber ei paigutata, ei toideta ega kiusata. Kes tunneb end ette petetuna, sellele võib lohutuseks lisada, et vaheajal töötab puhvet ja saab ka jalutada.

Esietendus Tartu Uues Teatris 23. veebruaril 2017.

Tuntud kreeka provokaator Yorgos Lanthimos päästab taas valla salasepitsetud manipulatsioonid, kompab ustavuse piire, vaatleb ebamoraalset võimujanu ja reetlikku kättemaksu oma kõige räpasemas ja vaimukamas õukonnakomöödias.

“Soosik” on läbi imbunud võrratutest näitlejatöödest, seksuaalsetest intriigidest, mustast absurdihuumorist ja klassikalisest muusikast.

Esimesel “Edasi koos sõpradega” vestlusõhtul istuvad teineteise seltsi ja publiku ette ettevõtjad Armin Kõomägi ja Indrek Kasela. Tõsi, mõlema puhul on ettevõtja tiitel vaid üks nende mitmest küljest.

Mõlema tegevust iseloomustab mure Eesti pärast. Tihti võtavad nad sõna olulistel teemadel, seejuures püütakse vaadata mitta ühe vaid pigem kahe või kolme sammu kaugusele. Eesti elule ja keskkonnale vaadates näevad mõlemad, et võiksime oma riiki arendada kui maheriiki – sellist, mis on jätkusuutlik mitte ainult majanduslikust aspektist vaid ka loodust ja elukeskkonda silmas pidades.

Üritus kuulub Keele ja Kirjanduse konverentsisarja, mis püüab mõtestada väljaande tegevust, aga sedakaudu paratamatult ka (eesti) filoloogia ja humanitaaria arenguid laiemalt. Seekord keskendume paralleelsete tõdede võimalikkusele eri distsipliinides; teema on lõdvalt seotud ka mõne aja eest moemõiste staatust nautinud “tõejärgsusega”. Kui kõva ja paindumatu on tõde filoloogi jaoks? Kas tänapäeva kultuuriuurija suhtub sellesse mõistesse teisiti kui füüsik või filosoof?

Konverentsi lõpetab Keele ja Kirjanduse aastaauhindade väljakuulutamine.

Tänaseni tegutsev 1922. aastal sündinud Pritzkeri auhinna võitja, Iiri päritolu Ameerika arhitekt Kevin Roche on oma ala tipptegija, kel puudub huvi tuntuse või staararhitekti staatuse vastu.

Vaikiva ja tagasihoidliku loojanatuuri taga peitub ka muhedat huumorit.

Roche arhitektuurifilosoofia keskendub kogukonna loomisele moodsas ühiskonnas. Ta kasutas hoonete disainimisel rohelust ammu enne, kui see jõudis üldsuse teadvusesse. Töötanud pikalt koos Eero Saarineniga, viis ta peale viimase surma ellu kolleegi 12 poolelijäänud projekti. Kevin Roche’i tuntuim ehitis on Ford Foundation New Yorgis (1968).

Surm ja usk, elu ja eksiil. Üksinduse ja surmaga tegelemine on väikekoguduse vaimuliku igapäev. Küpses eas võõrasse kultuuri istutatud hingehoidja on ka ise sageli väga üksi.

Vanad tahavad, et neid maetaks emakeeles ning selleks on kutsutud kodumaalt Torontosse, kus on suurim eestlaste kogukond eksiilis, kolm vaimulikku. Endine insener Jüri Puusaag, eksnäitleja Kalle Kadakas ja kolmandat põlve vaimulik Mart Salumäe. Iga matus peegeldab võõrasse keskkonda sattunud hingekarjastele nende endi probleeme: keerulised suhted oma lähedaste ja kogudustega, identiteedi kahestumine võõrsil elades, usu marginaliserumine, kohanematus inglise keelses suurlinnas, surm kui ebamugav tabuteema kaasaegses “igavese nooruse” ühiskonnas.

Kumu kunstimuuseum tähistab 16.–17. veebruaril oma 13. sünnipäeva! Kõiki Kumu sõpru ootavad sel nädalavahetusel näitusetutvustused, raamatu- ja disainimüük, viktoriinid ning loomingulised töötoad.