„Kangelased” on interaktiivne lavastus eelmise sajandi noortest revolutsionääridest. Tegevus toimub sümboolselt domineerivalt punase kujundusega restoranis, kus laudkonda istuvad näitlejad räägivad muusikapaladega vaheldumisi lugusid. Lugusid noortest inimestest, kes oma tegevuse tõttu kannatasid.

Kogu lavastuse kontseptsioon oli uudne ja huvitav. Näitlejad jagunesid kuue laua vahel, kusjuures igale vaatajale pakuti klassikalist heeringat, sibulat, kartulit, muna ja musta leiba. Sealjuures tuli ette ka veidi piinlik generatsioonivaheseik, kus pidasin sibulat esmapilgul ingveriks. See selleks. Lugude vahel esines proletaarpoeetide sõnade põhjal muusikapalu esitav bänd Desert Queen, kes sidus oma energiaga kõik üheks tervikuks. Saalis oli täiesti omamoodi atmosfäär ning see lõi kohati lausa ajatu tunde. Juhuslikult sümboolne on ka see, et 7. novembril möödub 1917. aasta revolutsioonidest sada aastat.

Kommunistideks on neid inimesi vast palju nimetada. Pigem oli tegemist tänapäevases võtmes sotsiaaldemokraatidega, keda ei võetud mitte inimeste, vaid ohtlike ideoloogidena. Või siis ei kõlvanud lõpuks siiski mitte ideaalid, vaid inimene ise. Kõige rohkem puudutas mind Villu ehk Vilhelmine Klementi lugu, kes alustas oma tegevusega juba 15-aastaselt. Hiljem toimunud vestlusringis Merle Karusoo, Enriko Talvistu ja video vahendusel Peeter Volkonsiga kurtis üks naine, et „tänapäeva noored” ainult „laigivad ja sheerivad” ning kuidas ta igatseb meie põlvkonda oma Villusid. See tekitas üsna vastakaid emotsioone, sest olles kuulnud Villu lugu, tärkas minus just äratundmisrõõm – mina näen enda ümber väga palju noori ambitsioonikaid ja poliitiliselt aktiivseid inimesi. Ühtlasi võib Villuks pidada ka mõnda noort paremäärmuslast, siin aga tekib küsimus, et kas me sellist Villut tahtsimegi.

Lavastuse võtmesõna on kindlasti interpretatsioon. Selle reedab juba lavastuse nimi, kunagisi riigireetureid peetakse nüüd kangelasteks. Seda nad kindlasti ka on, sest ideeliselt tahtsid nad ju eelkõige head ning nende tegevuse taga oli tohutu julgus ja ambitsioon. Siin tuleb mängu ka see, et kommunismi samastatakse pea alati Nõukogude Liiduga, kuid kommunistlik idee ei vasta kindlasti Nõukogude Liidu praktikale.

Kohkuma pani vist lugude enda kõrval kõige rohkem see, mis ka lavastuse üks ideedest oli – paljusid nimesid kuulsin tõesti esimest korda, olles õppinud kolm aastat gümnaasiumis ajaloo süvaõppega klassis. Mõned nimed on tõesti tundidest läbi käinud, kuid eelkõige keskenduti sündmustele, mitte niivõrd inimestele nende taga. Siinkohal ka küsimus, et miks on näiteks Konik ülemäära olulisem kui Villu või Kingissepp? Üllatav oli ka Eesti enda vägivaldne tegevus ja näiteks fakt, et vabariigis keelati mõnele inimesele haridus.

Tegemist on väga omamoodi ja vajaliku lavastusega, ning Must Kast täitis minu jaoks oma eesmärgi. Narratiiv pakkus mitmeid erinevaid emotsioone ja uusi mõttekäike. Segama jäi mõningane kakofoonia, kuid kogu kontseptsioon oli väga äge ja omanäoline. Lisaks sai kinnitust ka see, et Eesti teatrimaastik on mitmekesine ning Must Kast on selle värskendav, isegi omamoodi revolutsiooniline osa.