“Paradiis”
Õitsemine on pööraselt energiakulukas tegevus
Von Krahli Teater
Idee ja lavastaja: Lauri Lagle
Näitlejad: Mari Abel, Mart Kangro, Erki Laur, Tiina Tauraite, Reimo Sagor (Vanemuine)
Mitmekesine “Paradiis” on lavastaja ja näitlejate koostöös sündinud etendus, nende hästitöötav ja loomulik sümbioosivorm, päriseluline lahendus. Harmooniline näitlejate kombo õitses laval tõesti südamest ja hingega, saal täitus nendest vabanenud energiaga. Ideeks oli luua märksõnade “aed” ja “hääbumine” alusel etendus, mis paneks vaataja aega teistmoodi tajuma.
Ülemises saalis muheda seltskonnaga aega veeta oli meeleolukas, sest õhkkond oli koduselt familiaarne ja tekkis tunne, nagu oleks sõpradele külla tulnud. Kosutav on jälgida etendusi, kus repliigid ei ole kivisse raiutud ega “kõrgemalt” kindlaks määratud, vaid midagi sünnib ka vaataja silme ees … vähemalt näiliselt.
Põhiaspektid on lavastuses kõik paigas, aga kahjuks jäi etenduse sisuline pool natukene kesiseks. Kahju, sest teema on maru huvitav ja tutvustus oleks ka justkui paljutõotavalt sügavamat mõtestust lubanud. Iseenesest on tervitatav, kui vaatajale jääb võimalus minimalistikku sisu ja vestlust ise lahti mõtestada ning pigem kujunditest ideed otsida, aga esitatud repliikide põhjal on ilmselt ka kõige kreatiivsema meelega inimesel raske õitsenguprotsessi sügavustesse sukelduda. Aga eks päeva lõpuks tulebki näiliselt juhuslikest sündmustest üks suur lugu kokku.
Kogemust rikastas pilkupüüdev ja positiivselt edev lavakujundus, mille keskel oleks tahtnud isegi viibida, sest siis olnukski näitlejate kujutatud füüsiline paradiis käegakatsutav. Seal värvideoaasis hea rütmi saatel vabalt ringi uidates oleks kerge olla käesoleva hetke laps, kes tunneb rõõmu väikestest asjadest. Oleks vaid päriselt paradiisiaia loomine niivõrd kerge, et võtad aga pintsli kätte ja hakkad looma … aga võib-olla ongi niisama lihtne, kui elu enda jaoks keeruliseks ei mõtle.
Äramärkimist väärib näitlejate mängulisus ja liikumisoskus. Mart Kangro loovad meisterlikud tantsuliigutused lõid ülemeeliku atmosfääri, millega teised näitlejad ka kaasa tõmmati ja varsti oligi nagu peo warm-up saali toodud. Meeleolu ülevalhoidmine on absoluutselt oluline komponent, et etendusele tagasi mõeldes head mõtted ja soe tunne end ilmutaksid. Õnnestus!
Üldine kogemus õpetab, et vahepeal tuleb 50-mõtet-minutis, reaalsuses tähtsusetud probleemid ja ratsionaalne käitumine unustada ning lasta end (loomalikel?) instinktidel juhtida, et vabastada sisemine meeletus. Trupp näitas ette, et ei ole see nii raske midagi. Tuleb vaid leida tasakaal teistele-endale toetumise ja mõistuslikkuse-vaistu vahel, lisaks veidi ellusuhtumist ümber seadistada. Siis jõutakse tõele lähemale ja isiklik paradiis ongi õitsemise käigus loodud. Loodetavasti. Et enne hääbumist ka midagi tähistada ja nautida oleks.
Seega: kuigi kaugem eesmärk on paradiisiviljad valmima saada, ei tohiks seejuures õitsenguprotsessi ilu tähelepanuta jätta – nautigem elu kogu aeg, sest see on kaunis.
