Keha on iseenesestmõistetav vaid senikaua, kui sellele mitte mõelda. Mida pikemalt aga kehale ja selle toimimisloogikale keskenduda, seda rohkem kihte kooruma hakkab – olgu see siis subjektiivsus, poliitika, moraal, esteetika, keskkond või midagi muud. Augusti lõpus toimunud 18. rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal võttiski kehakesksuse kui viljaka uurimisteema oma programmi fookusesse ning mõtteainet jagus kolme nädalavahetuse peale rohkesti.
Ehkki kehaline kohalolu ja sellest tulenev nihestatus väljendus mingi nurga alt enamikus lavastustest, paistis kõige selgemalt silma hoopis miski muu – SAAL Biennaal oli naise nägu. Jah, meeste lavastatud või isegi nende osalusel esitatud etenduste osakaal oli programmi mahust tibatilluke. Kuraatori säärane valik oli küll alateadlik,¹ kuid seda kõnekam. Seisneb ju üks oluline kehaga seotud probleemistik selle allutamises ühiskonna võimusuhetele, mida rakendatakse eriti just naise kehale. Samuti kannab Lääne mõttelugu tugevat dualismipitserit, kus keha ja vaim on üksteisest lahutatud nagu loodus ja kultuurgi, ning esimest kummastki paarist nähakse alaväärtuslikuna. Kumba lahtrisse kuulub selles tabelis naine – mehe vastand? Õnneks on kahe tulba asemele tekkimas ka vahealasid, ning samuti püüavad nii keha, loodus kui naine teha võrdväärsena võtmise comeback’i. Tavakäibes on kaheks vastandiks lahterdamine siiski visa kaduma.
Naist, kes tunneb keha ja loodust, on sellessamas Lääne mõtteloos peetud ikka ohtlikuks ja nõiana ühiskonna äärealadel hoitud, kui mitte tapetud. Veidi puudutas seda teemat festivali üks poliitilisemaid lavastusi, Mali Weili “Forests | Unlearning”. Fragmentaarse loengu või juturännakuga avati metsa kujundi abil poliitilise kogukonna tekkimise ning sellest kellegi väljaarvamise loogikat, publik ringikujuliselt kõlarite ümber istumas nagu lõkketule veeres. Lavastuse lõpus esitati ettepanek uutmoodi kodakondsuseks, mis põhineks performatiivsusel – kodanik ollakse siis, kui kodanikuna käitutakse.
Keha kohta käivad reeglid ja normid on tänuväärt aines ühiskonna võimusuhete analüüsiks. Eriti on just naise kehasse istutatud pidev enesest teadlik olemine, teadmine, et teised jälgivad ja et näiteks mõned liigutused või kehahoidmise viisid ei ole sobilikud. Teadlikkust oma keha teistele paistmise kohta süvendab ka sotsiaalmeedia. Núria Guiu Sagarra lavastus “Likes” tegeles laikide kui sotsiaalse prestiiži tähistajaga ning keha kommertsialiseerumisega Youtube’i jooga ja dance cover’ite ehk valmistehtud koreograafiate isikupärase tõlgendamise näitel. Etenduse selge struktuur, millest vähemalt kolmandiku moodustas eelseisva akadeemilisevõitu selgitus, ei pakkunud paraku oma arengus kuigivõrd üllatusi ning ka lõppes liigagi ootuspäraselt pimenevas saalis läpakaekraani taga laikide ootamisega.
Hoopis mitmetahulisemalt käsitles võimusuhteid, täpsemalt iha mehhanisme ja sellega seotud võimustruktuure Mette Ingvartseni lavastus “21 pornographies”. Eks seksuaalse erutuse peamine keskus ole aju, ning selles lavastuses loodigi peamiselt kujutlusvõimele tuginedes ühtaegu pinev ja distantseeritud, leebe ja rõve õhustik. Nägime vaimusilmas kõike, mida meile jutustati, ka seda, mida ei tahtnud näha, ning me pead pöördusid sinna, kuhu jutu sees käega viibati, ehkki teadsime väga hästi, et lavanurk on sama tühi nagu ennegi. Kujutlusvõime manipuleerimise küüsi haarati ka muud meeled – publikule jagatud šokolaad jõudis just suus sulama hakata, kui jutustatavas stseenis algas sitasöömise orgia.
Illusioonide loomine ja (naise)keha küsimus oli luubi all ka Florentina Holzingeri “Apollonis”. Ilusatele meestekehadele loodud neoklassitsistliku balleti ja tsirkuse friigishow ristand alustas julge lubadusega: siin näete tõelist higi, tõelist valu, tõelist verd ja tõelist meelelahutust! Hoogne, hullumeelne, naerutav ja vaatajate, aga ehk ka esitajate taluvuspiiril balansseeriv (õigemini, küllap nii mõnegi jaoks sai see piir ka ületatud) lavastus hoidis vaataja pideval tooliäärel, kuna tempo ei raugenud ja järgmist stseeni ei saanud eelmisest tuletada. Jalaga-näkku-huumori ja ülevõlli-popkultuuriviidete taustal leidus lausa piibellikke stseene, kus naisekeha presenteeriti ilusana just oma jõulisuses.
Kehalisusega on otsapidi seotud ka “mina” ja “tema” vahelise suhte küsimus. Kõige eredamalt vahendas seda probleemi Marion Siéferti lavastus “Le grand sommeil”. Laval oli Helena de Laurens, naine, kelle keha kasutab lavastuse kontseptsiooni kohaselt oma monoloogi pidamiseks väike tüdruk, kes juriidilistel ja meditsiinilistel põhjustel lavale ise astuda ei saa. Teatripraktikas nimetataks laval toimuvat näitlemiseks, siin aga joonistus seestunud Lolitat meenutava tegelase tekitatud võõristusefekti kaudu välja oluline näitlemise probleem – kust lõpeb näitleja inimesena ja kust algab roll? Laenab ju näitleja rollile oma keha ja hääle, aga mis piirini? Ulaka lapse maneeridega naine mõjus kui parasiiti kandev vaevatud loom, ning vahepeal tikkidena väljapurskuvad hüperseksuaalsed episoodid tundusid samas kehas asuva naise ja lapse omavahelise võitlusena keha juhtimisõiguse pärast. Esitaja hullumeelsus oli mõjuv ning jättis saalist lahkudes tükiks ajaks elektrilise ja natuke räpase tunde.
Soov murda välja “mina” kammitsaist ja tunda ühtsust ülejäänud olevaga on religioosse kogemuse üheks aluseks. Religioosset kogemust võib aga otsida eri paigust. Prantsuse etenduskunstniku Anne Lise Le Gaci soololavastus “La Caresse du Coma ft Ange 92 Kcal” tõi vaatajateni lõigu uute inimeste vastuvõtust hüpoteetilisse sekti. Segades new-age’ilikku esteetikat koomiliste diagrammide ja videolõikudega, esitas Le Gac esoteerilise udujutu žargoonis ideid eri liikide vahelisest harmooniast, kõike olevat läbivast koest ning elususeks vajalikust liikumisest ja muundumisest. Huumori segamine justkui teaduslike, ent tähenduseta sõnadega tundus juhtivat tähelepanu tõejärgse maailma kitsaskohtadele, kus näiteks see, kas maakera on ümmargune või lapik, võib “oleneda inimesest”.² Võib-olla kunstilise võttena, võib-olla muul põhjusel lõppes küllalt veenvalt üles ehitatud absurdne maailm lausa suvalisel kohal, millest oli kahju – oleks tahtnud näha toimunu suhtes mingitki seisukohavõttu.
Ka Adriano Wilfert Jenseni tasane ja minimalistlik “feelings” tegeles ühtlasi nii isikliku kui jagatud fenomeniga: tunnete poliitikaga. Lavastus kulges tasases rütmis ning suurema osa ajast liiguti laialipaigutatud publiku vahel täielikus vaikuses, suutmata seega alati ka täielikult tähelepanu haarata. Mõjusaimad stseenid tegelesid aga individuaalsuse ja ühtsuse vahelise suhtega, eraldiseisvate tegevuste nivelleerimisega sünkroonsuseks, eriti kui sealjuures sai iga esitaja korraga näha vaid ühte kaaslast. Ruum tundus muutuvat hiiglaslikuks sünapsiks, mis iga tantsija-närvirakukese infot järgmiseni juhatas.
Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi “Performance STL-is” sarnanes Jenseni lavastusega selles mõttes, et ka siin toimetasid laval autonoomsed partiklid-esitajad, kes pealtnäha sihitus tegevuses ruumis ringi hõljudes aeg-ajalt tegevuskonstellatsioone tekitasid. Minus tekitas küsimusi aga kummaline seaduspära, et ainult naissoost etendajaid seoti mitmes stseenis kinni, talutati ringi või hoopis lohistati, võttes neilt sellega agentsus. Kuidas ei märgatud sellist pimenurka sooküsimuses muidu üsna teadlikus lavastuses, kus arutleti muu hulgas näiteks Viini cis-vabade pidude üle?
Festivali toimumispaikadest kõige imposantsem, industriaaldüstoopilise katedraalina mõjuv Noblessneri laevatehas vajutab oma erakordse olemusega igale seal toimuvale üritusele jälje, mida ei saa ignoreerida. Nõnda tundub pea võimatu käsitleda Madlen Hirtentreu installatsiooni “Kliinik pärast paati” ja Alissa Šnaideri performanssi “Weird tales i have tried to write” üksteisest lahus, kuna jagatud ruumi tähendusväli muudab nad ühe apokalüptilise maailma kaheks ilmnemiseks. Hirtentreu installatsioonisessiooni keskne kujund, laest rippuv beebinuku ja metallämbliku hübriid tekitas seoseid küborgide, kimääride ja muude vahealadele jäävate olenditega. Paraku hajus saateks kõlanud luule-loits ruumis laiali nii, et kõrv tabas sealt vaid aeg-ajalt mõne tuttava sõna ja nõnda polnudki muud teha, kui pool tunnikest ämblikumonstrumi jalaliigutusi jälgida.
Ka Šnaideri performanssi esmane väljendusvahend tundus olevat visuaal, mis lausa kutsus publikut toimuvat jäädvustama. Lavastuse maailma sisseelamine võttis veidi aega, kuna väliseid segajaid oli küllalt palju – selleks, et vilksamisi üle kellegi õla maas aegluubis liikuvat esitajat näha, tuli rahvamassis trügida, lisaks võisid ootamatult jalgu jääda näiteks maas vedelevad kipskäed. Ent peagi tekkis justkui industriaalkoletise kõhust väljasülitatud, veel robustse platsenta jäänustega kaetud tantsijate tegevusse teatud rütm, õhkkond tundus valguse koondumise abil muutuvat intiimsemaks ning ka tähelepanu suutis selleks ajaks juba üldisest ruumielevusest fokusseeruda. Gigantsete, siiski ju laevale mõeldud uste merele avanemise grand finale, mida iga “Saja looga” tuttav olev inimene võis juba ette aimata, jättis mitmeid tõlgendusvõimalusi, kuid taamal pahaaimamatult Noblessneri suunas jalutav paarike pani tahes-tahtmata mõtlema, kuidas see kontrast teiselt poolt välja näeb – ilus õhtu, õrn meretuul, vist paistis ka täiskuu – ja siis lähedalasuva hoone seina avanemine, sees kari õhupuudusest õhetavaid inimesi ümber räpase poosevõtva naise… Elamus saadi kahtlemata mõlemal pool seina.
Hoopis teistsugusesse tulevikku kui apokalüpsisemeeleolud ja küborglus vaatas Itaalia kunstniku Francesca Grilli lavastus “Sparks”. Tallinna Õpetajate Majas, kaunis vanalinna hoones lugesid lapsed külastajate käejoontelt nende tulevikku ja olevikku. Mida muud tulevikuennustamine ongi kui olevikku turvatunde süstimine ebakindla tuleviku suhtes? Ka siin mängis meeleolu tekitamisel olulist rolli lisaks toredatele ja tarmukatele lastele nostalgilisest kodanlikust minevikumaailmast pärit ruum. Ennustus ise aga annab kätte helge (ehkki neoliberaalselt poliitikapimeda) jõu olla ise enda tuleviku sepp: elu on valge paber, millest või millele võib teha kõike.
Ja lapsed ise? Jah, eks natuke ole nemadki hele paber, ehkki igaüks oma tekstuuri ja värvinguga. Kui Kärt Kelderi vestlusest Annika Üprusega koorus mõte, et töö ja perega hõivatud inimesed ei käi eriti performance-etteasteid vaatamas, kuna kardetakse tundmatut,³ siis SAAL Biennaali lavastused, kus kasutati etenduses ka lapsi (lisaks Grillile ka Mali Weil) panid mõtlema, et hoopis lapsi tuleks rohkem viia vaatama kaasaegset tantsu ja etenduskunste, kogema mõjusat valgust, huvitavat liikumist, sisendusjõulist keha, uudset vaatenurka. Tundlikuma lapse vanem saab lavastuse tutvustusest ju lugeda, kui hoiatatakse strobootilise valguse, laval suitsetamise või potentsiaalselt häirivate stseenide eest. Arusaamatus või ebamugavate küsimuste esilekerkimine tekitab aga hea võimaluse omavahel võrdsete partneritena maailma asju laiemalt arutada. Niisiis – viigem laps etenduskunste vaatama, sest nii kasvab ehk vabam ja loovam inimene, kes võiks tulevikumaailma asjad enda kätesse haarata! Ja nii ehk jõuame ka maailma, kus naise keha on ta enda teha.
³ https://kultuur.err.ee/974421/kart-kelder-saal-biennaal-poletab-oma-teemavalikuga
