Raamatu üle ei tohiks otsustada kaane järgi, nii vähemalt öeldakse. Lavastuse n-ö kaaned võivad olla näiteks reklaamikampaania, tutvustav tekst või ka lihtsalt pealkiri. Kes poleks oma uudisvoos intrigeeriva nimega üritusel klikkinud?
Kõigi võimaluste ruum
„tegeele” pealkiri ei karga tähelepanu nõudes näkku, selle mõju on peenem, sundides end kaks korda lugema – äkki on tegemist kirjaveaga? Paistab aga, et selles ambivalentsuses peitub omamoodi võti, kuidas tsirkuse- ja akrobaatikataustaga Kädi Metsoja esimeseks soololavastuseks häälestuda. „tegeele” meenutab küll mõnd tuttavat sõna, kuid ei tähenda iseenesest midagi, Kanuti Gildi SAALi alt ilmunud videointervjuu järgi otsustades ka asjaosaliste jaoks mitte. Nõnda tekib selles sõnas võimaluste ruum, potentsiaal avalduda mõnel uudsel moel. Ka lavastust tutvustavas tekstis lubatakse abstraktset koreograafilist põnevikku, milles leidub väljapääs ohtlikest olukordadest vaid siis, kui kõik varasemad teadmised on kustutatud.
Võitlus iseenda ja väliste jõududega
Kanuti Gildi SAALis on säärane kas tahtlikult või olude sunnil kindla jalgealuse kaotamine materialiseerunud lava keskmeks olevas peaaegu laeni ulatuvas kaldtees. Sellel ebakindlal pinnal algab võitlus iseenda ja väliste jõududega, Sysophose lõppematu karistuse kandmine jonnakusega, mille üle Vargamäe Andres uhke oleks. Kui ei tule välja, siis uuesti, aga seekord veidi teisiti, pidevast valju kolinaga musta auku kukkumisest hoolimata.
Esialgu tundub lavastus liigagi otseselt ränka eneseületamist ja nüri järjekindlust kajastavat, kohmakalt lõppevad helilõigud kukkumishetki markeerimas ja kõlaritesse jõudev hingeldamine justkui kinnitamas, et jah, tõ-õ-õesti on raske. Kuid tõdejaõigluslikule rähklemisele lisanduvad peagi pearulikud vimkad, kuni vargamäelik töötõsidus kerelt raputatakse. Kukkumisohuga mängivad stseenid kõditavad peegelneuroneid ja ajavad endagi lihased pingesse, kuid lihtsalt akrobaatikaga publiku tähelepanu püüdmisele pole lootma jäädud. Ehkki loomulikult on visuaalselt võimas näha etendajat laperdamas kaldus pinnal kergelt nagu hiiglaslik täispuhutav mehike Hullude Päevade aegu Stockmanni ees või kukerpallitamas ülesmäge, justkui poleks asigi. Helikujundus kruvib üha pinget ning loob tumeda, äreva atmosfääri või näiteks heliruumi, kus iseendaga kulli mängida ning kus iga väike praks on oluline. Nõnda tekibki lubatud põnevik, mis jutustab vaatajale alguse, keskpaiga ja lõpuga loo.
Tantsiv Sysophos
Ühes keskmises „Die Hardi” tüüpi põnevikus päästab peategelane lõpuks maailma (või oma lähedased, valedesse kätesse sattunud ohtliku teadussaavutuse vm), tema raskustel on saavutatav eesmärk. Ka „tegeele” maailmas paistab esialgu olevat eesmärk, kuid seda ei saa või ei tohigi saavutada – võib-olla poleks see isegi mitte ohtlik, vaid lihtsalt mõttetu. Ainus, mis ei ole mõttetu, on uuesti proovimine, kangekaelne katsetamine. Katsetuste ja ümbermõtestamiste allhoovuseks jääb aga olemuslik rakkesoleku vajadus (meenutab kuidagi taas Vargamäe Andrese filosoofiat?), ehkki sellele antakse positiivne tähendus. Sysophos jääb Sysophoseks ja on mõistetud kivi mäkke lükkama, isegi kui ta seda selg ees või tantsusammul teeb. Andres jääb Andreseks, kes jätkab enesepiitsutamist tegevustega, mida oleks kõige arukam pooleli jätta. Ent ometi – kas pole inimene nagunii mõistetud tegemiste nõiaringi nagu Sysophoski, ning kas ei jää siis tema ainsaks lootuseks oma koormat kergendada vähemalt vahelduse, kui mitte (väga ebastrerotüüpeestlastlikult) koguni rõõmuga. Võib ju oletada, et Vargamäe lapsed oleksid tahtnud tallu jääda, kui seal oleks näiteks veidigi tantsitud. Kes on inimene, et oma igiliikurlust ära põlata?
Langus omadel tingimustel
Nõnda paistab lavastus küsivat, kas meil on määratud mäetippu jõuda ja sinna jääda või kutsub mingi seletamatu tung viimasel hetkel end hoopis ise alla kukutama. Vahest väljendubki selles vabalangemises mängulisus, kategooriatest nagu üleval-all või oluline-tähtsusetu mööda vaatamine – just nõnda, nagu seniste harjumuste ja teadmiste unustamine nõuaks? Tuleb luua omaenda tee, mis ei pea üldsegi hõlmama maa ja taeva vahel pendeldamist, ja kui, siis ainult sellepärast, et endal lõbus oleks. Ka peategelane leiab oma tugevuse ning libiseb alla omadel tingimustel, mitte gravitatsiooni ohvrina. Kas metafüüsilise põneviku lõpus ootab aga surm, või täielik muundumine? Lahkutakse suure paugu või vaikse visinaga? Kuid see, loomulikult, selgub juba saalis.
Tantsija ja lavastaja: Kädi Metsoja
Kunstnik: Lars Schmidt
Valgus: Karolin Tamm
Heli: Renzo van Steenbergen
Lava: Margus Terasmees
Dramaturg: Kaja Kann
Liikumisjuht: Kert Ridaste
MUAH: Alissa Šnaider
Toetaja: Eesti Kultuurkapital
Esietendus: 11.04.19 Kanuti Gildi SAALis
Foto: Alissa Šnaider
