Näitus “Lux Aeterna. Itaalia kunst Leedu ja Eesti kogudest”.
Toimumised: 27.09.–15.03.2015.
Kuraatorid: Kerttu Männiste ja Anu Allikvee.
Korraldaja: Kadrioru Kunstimuuseum.
Mida valgustab mitte küll igavikust tulev, aga ometi juba aastasadu igaviku poole püüdlev, 17.–19. sajandist pärinev Itaalia kunst, mida Kadrioru kunstimuuseumis vaadata saab? Võib öelda, et nende sajandite kunsti üldisemalt. Itaalia oli sel ajaperioodil kunsti Meka, kujundades suuresti kunstis valitsevaid reegleid ning suundi. Muuseumi seinu täidab tolle aja mõistes Kunst suure K-ga ning arvestades nende maalide püsimist ajas, jõudmist sealt sajandite tagant praegusesse hetke, ühe väikese mereäärse linna põhjamaisesse lossi kõigile vaatamiseks, siis küllap pole suur K kadunud nüüdki.
Kuna 17.–19. sajandini ei olnud teose autor niivõrd oluline, saab autorikeskselt positsioonilt libiseda teosele endale ning vaadelda seda. Võimatu on küll ignoreerida kogu tausta, mida üks maal on jõudnud aastasadade jooksul koguda – mida rohkem kestmist, seda rohkem lugu. Nendel maalidel on nii oma aja lugu, igaühel olenevalt aastast ja sajandist natuke erinev. On süžee-lugu – kas siis antiikmütoloogiast pärinev või religioosse taustaga. Taustaks on palju fakte, sümboleid ajalugu ja muud. Millest aga võivad kõneleda maalid sellele kõigele lisaks? Need võivad kõneleda näiteks valgusest ja varjust. Rohkest hämarusest väikese valgusega. Valgus neil maalidel on üldiselt selline, nagu valgus kipub põhjapoolsetes maades tihti olema – hajus, kergelt kaduv, osaliselt valgustav, ühesõnaga – on, aga ei ole ka. Samas see valgus, mis on, on kindlalt pildile püütud ega kao enam. Igavene valgus, püsiv, kindlalt paigale jäädvustatud.
Hiljem muuseumist lahkudes ilmusid pimedusest korraks tänavalaternate ebamäärasesse valgusesse kolm sportlikul sammul sörkivat neiut. Teistsugused kui kolm graatsiat, keda võib näha Kadrioru lossi seintel, hoopiski uudsemal kujul. Ilmusid ning kadusid siis uuesti pimedusse. Muuseumis on maalid nii kolme graatsia kui ka teiste kreeka mütoloogia tegelastega, samuti pühakute ja piiblisündmustega kindlalt nii iseenda kui saalivalguse paistes väljas, ei jookse ära ega kao pimedusse, vaid kumavad pisitasa möödunud sajanditetagust valgust.
