Lavastus “Sa oled mu Jumal”.
Sankt-Peterburi riiklik BUFF-teater.
Lavastaja: Maria Nemirovskaja.
Kunstnik: Jana Štokbant.
Korraldaja: MTÜ Art-Fortius.
Sponsoreeritud nimega kontserdimaja. Reede õhtu. Rahvast murdu. Etendus algab. Lendavad repliigid. Kõlab naer. Tüüpkomöödiale kohaselt üllatavust eriti ei ole. On küll mõni üllatav formaalne aspekt, mis siiski jääb vaid formaalseks ja etenduse sisu ei mõjuta. Kui üsna etenduse alguses selgub, et üks peategelastest on koer, siis mõne aja pärast võiks selle juba peaaegu ära unustada. Vaid mõningad nüansid nagu jalutamas käimine, punane pall, tagaaetav kass tuletavad aeg-ajalt koersust meelde, kuid jäävad siiski pinnapealseks virvenduseks. Muidu keerleb sisu ikka meeste, naiste ja armastuse ümber.
Märkan, et miski häirib. Ja häirivadki just need igipaigas olevad rollid, need kulunud stereotüübid. Häirib see, et peaaegu kõiki etenduses olevaid koerarolle mängivad naised (v.a üks) ja kõiki koeraomanikke mehed. Jah, see on tahtlik. Et saaks (soo)rollide põhjal vastandada, et saaks selle pinnalt kogu etenduse sisu välja tuua ja välja mängida. Kuid ometigi – miks nii?
Teater. Komöödia. Paigas olevad rollid. Väga paigas. Kõik lähtub kindlalt rollide teatud omadustest, mis on esile toodud ülepaisutatuna, karikatuursena – komöödia ju. Naerukohad on välja töötatud meelt lahutama, kuid meel ei lahtu, vaid muutub hoopis rahutumaks. Komöödia on paigas ja jäik, ei luba ambivalentsust. Oma ülepaisutatuse tõttu tunduvad kõik karakterid naeruväärsena selle sõna otseses tähenduses – nad väärivad naeru. Ja kas ka midagi muud?
Vist oli peale naeruväärsuse veel midagi, midagi, mis oleks pidanud peegeldama maailma loomulikku olemist pisut veidras ja liialdatud võtmes, kuid tekitas hoopis küsimuse, miks peaks peegeldatav maailm selline olema. Stereotüübid ja (soo)rollid võiksid ju olla hoopis teistsugused ja hoopis paindlikumad?
Lahkun teatrist nõutult. Laval oli happy end, aga küsimused peegeldatava maailma kohta on endiselt õhus. Vähemalt võiksid seal olla.
