„2341 AD“ on lavastus, mis loob pildi maailmast, kus kedagi pole. Midagi on, aga kedagi mitte. Mis tunne on olla maailmas ilma inimesteta? Selle teadasaamiseks tuleb kõigepealt minna läbi tunneli, mis sellesse maailma viib.
Sa sulged tõmbluku enda järel ning libised tunnelisse. On tühi ja valge. Kedagi pole. Puhub tuul. Siis jõuad saali, paned klapid pähe ja seal sa oledki. Maailma ei eksisteeri enam, mitte nii, nagu sellega harjunud oled. Sinuga on ainult rooste, betoon, elekter, vesi, õhk. Sinuga on ainult kauge hääl, mis kõrvus kajab. Aga hääleni ei pääse, teisi inimesi pole – sa jätsid nad, kui tulid läbi tunneli. Neid justkui enam ei eksisteeri. Tundub, justkui oleks toimunud maailmalõpp – pole inimesi ega (tuttavaid) asju. Need asjad, mis leiduvadki, tunduvad võõrad, kauged ja üksildased.
Selles postapokalüptilises maailmas ei ole meeldiv olla. Heli ja visuaal, mis sind ümbritsevad, on su „pärismaailmast“ eraldanud ja loonud oma reaalsuse. Taamal paistavad Kanuti Gildi aknad, mis ei kuulu sellesse keskkonda, kus sina hetkel viibid, vaid vaatavad tänaval kulgevaid inimesi. Sina võid seda kulgemist ainult ette kujutada. Inimesi siin ei ole (sa võid neid küll enda ümber, kõrvaklapid peas, istumas näha, aga samasuguste passiivsete osalejatena nagu sina pole neil sõnaõigust ning te ei mõjuta üksteist). Selles maailmas oled sa üksi. Kuidas sa ka tahaksid inimlikku kontakti, seda ei ole. Sa oled eraldatud, lahti harutatud sotsiaalse maailma niitidest ning sinuga on vaid samamoodi kõigest eraldatud hääled ja visuaalid koos hüljatud mateerialatakatega, mis tunduvad samuti äärmiselt üksi. Ebamugavustunne süveneb. Igatsus inimliku kontakti järele suureneb, minutid mööduvad järjest aeglasemalt. Kuid kontakti ei teki, ei saagi tekkida…
Eelpool öeldu on üks võimalus kujutatava maailmaga suhestumiseks. „2341 AD“ kujul loodi etendus (või pigem visuaal-heliline keskkond), kus vaataja (või siis pigem saalisviibija) loob suurema osa etendusest ise oma peas. Kanuti Gildi SAALi loodud maailm on piisavalt abstraktne, et mitte lasta endale hinnanguid anda, kuid piisavalt konkreetne, et tekitada seoseid ja lasta järjest kerkida erinevatel kujutluspiltidel. Kujutluspiltidel, mis sunnivad rahutuks muutuma ning tekitavad soovi minema pääseda. Või ehk muudavad rahulikuks, suigutavad unele? Oleneb, milliseid kujutluspilte toidab see tühi ja samas ka mittetühi keskkond oma helide ja visuaalidega.
Etendust mängitakse veebruarikuus Helsingis!
https://kultuur.info/syndmus/2341-ad/
