Haapsalu Kultuurikeskus
11. Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali filmiprogramm oli nii muljetavaldav, et vaatamata väga rikkalikule ürituste kavale eriti millekski muuks kui filmide vaatamiseks aega ei jäänud. Ainsa filmivälise tegevusena jõudsin kuulata õudusjutuvõistluse Horrorstör finaali pääsenud lugude ettekandeid. Kuid nüüd kõigest järgemööda.
Festivali avas Babak Anvari film „Varju all“. Tegemist oli Euroopa esilinastusega ning kohal olid ka filmi režissöör Babak Anvari ja Lucan Toh produktsioonifirmast Wigwam Films. Filmi tegevus toimub Iraani-Iraagi sõja aegses Teheranis aastal 1988 ja selle keskmes on noor ema Shidek, kes on jäänud väikese tütrega koju, samal ajal kui tema arstist abikaasa on saadetud sõjakoldesse. Peagi tabab korterelamut Iraagi õhurünnak ja tundub, et koos raketiga on majja tunginud ka Lähis-Ida mütoloogias olulist rolli mängiv džinn. Pean selle filmi peamiseks väärtuseks mitte eksootilist filmimiskohta, vaid pigem väga isiklikku ning seetõttu usutavat lähenemist ja kujutamisviisi. Loo algidee sai Babak Anvari vestlusest oma emaga, kes sarnaselt filmi peategelasega jäi Iraani-Iraagi sõja ajal lastega, Babaki ja tema vennaga, üksi koju ja püüdis võimalikult hästi oma hirmudega hakkama saada. Film oleks ehk olnud veelgi stiilsem ja nauditavam ilma püüdlike ehmatamisstseenideta, kuid kiitust väärib see, et erinevalt paljudest teistest samalaadsetest filmidest ei pingutatud üle lapsevanemaks olemise imala heroiseerimisega. Mitmekihiline ja intelligentne film, mida võimalusel kindlasti vaadata tasub.
Avafilmiga samal ajal jooksis väikeses saalis Méliès d’Argenti lühifilmide võistlusprogramm. Hõbedase Méliès’ võitis seekord Mèryl Fortunat-Rossi ja Xavier Seroni film „Must karu“ (Prantsusmaa, Belgia, 2015). Žüriiliikme Can Evrenoli sõnul „võitis film tänu oma lihtsusele ja ootamatule vägivallale“. Film pääseb edasi lõppvooru Euroopa fantaasiafilmide festivalide föderatsiooni aastalõpugalale, kus see hakkab koos teiste föderatsiooni kuuluvate liikmesfestivalide analoogsete programmide võidufilmidega Kuldse Méliès’ nimel võistlema. Žüriisse kuulusid Simon Rumley, Can Evrenol ja Timo Diener.
Järgmisena linastus suures saalis Jeremy Saulnieri „Green Room“, mida alates 13. maist on võimalik ka kinodes vaadata. Saulnieri eelmised filmid „Murder Party“ ja „Blue Ruin“ olid minu jaoks liiga teatraalse huumoriga üle külvatud ja seetõttu ei olnud mu ootused tema värskeima linateose suhtes ülemäära kõrged. Rõõm on aga tõdeda, et „Green Room“ on mõõdukalt vaimukas ja autori varasema loominguga võrreldes tunduvalt tumedamates toonides linalugu. Film räägib pärapõrgus asuvas neonatside baaris üles astuvast punkbändist, mille liikmed näevad kogemata pealt mõrva, mistõttu lukustatakse nad kontserdipaiga green room’i. Ka selle filmi algidee lähtub režissööri isiklikest kogemustest punkbändi liikmena ning ammusest kinnismõttest teha film, mille tegevus toimub green room’is. Kindlasti hea vaatamine muusikahuvilistele.
Õhtu lõpetasin väikeses saalis friigifilmide programmis linastunud Steve Orami ahvikeelse filmiga „Aaaaaaaah!“, mis kujutab kaasaegseid inimesi ahvi kombel käitumas. Tuleb tunnistada, et film pakub palju äratundmisrõõmu ja looma ning inimese käitumismustrid oluliselt ei erine. Kõige enam rõõmu valmistavad selle filmi puhul telesaated, mida meie ahvinimesed järjekindlalt vaatavad, ja muidu suhteliselt lõbusalt esitatud loo sünge lõpplahendus.
Laupäeva pärastlõunal toimus kultuurikeskuse fuajees lühijutuvõistluse Horrorstör finaal. Võistluse kuulutas märtsi alguses välja kirjastus Helios koostöös Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivaliga. Konkrusile laekunud lugude hulgast valiti välja viis parimat, mis pääsesid edasi lõppvõistlusele. Jutte kandsid ette näitleja Aivo Paljasmaa ja Haapsalu harrastusteatri SEE näitlejad Kersti Kaasik, Eve Merima ja Juhan Lehepuu. Lugusid hindas žürii koosseisus Peeter Helme, Helmut Jänes, Mihkel Seeder ja Metsavana ehk Joel Jans. Žürii andis kõigile finalistidele ka tagasisidet. Võistluse võitis Janar Saaron jutuga „Reiverid“. Mulle avaldas küll jutust märksa rohkem muljet see, millise vaimukuse ja loovusega Aivo Paljasmaa loo ette kandis. Nendest neljast loost, mille jõudsin enne järgmise filmi algust ära kuuata, tundus mulle kõige huvitavam ja omanäolisem aga hoopis Maimur McKenzie pala „Öök“. Mõnusa sünge ja pahelise atmosfääriga kummaline jutt, mis kaotas kahjuks ettekandja ebakindla esituse tõttu osa oma võlust.
Viimast jutuvõistluse lugu ma aga lõpuni kuulata ei jõudnud, sest suures saalis algas postuumse elutööpreemia kätteandmistseremoonia. HÕFF-i fookuses oli tänavu tšehhi fantaasiakino pioneeri ja animaatori Karel Zemani looming. Zemani postuumselt pälvitud elutööpreemia anti üle Prahas asuva Karel Zemani muuseumi asutajale Marcel Kralile. Tseremooniale järgnes Simon Rumley filmi „Johnny Frank Garretti viimane sõna“ Euroopa esilinastus. Ehkki filmi baasiks olev lugu alusetult nunna mõrvas ja vägistamises süüdi mõistetud ning hukatud Johnny Frank Garrettist on intrigeeriv, oli film minu jaoks festivali suurim pettumus. Eelnevalt oli küll teada, et tegemist ei ole Simon Rumley enda kirjutatud looga ja tema võimalused selle filmi puhul oma loomingulist potentsiaali demonstreerida on olnud küllaltki piiratud, ootasin sellegipoolest midagi pisut isikupärasemat. Tulemus oli kahjuks telefilmilikult keskpärane.
Samal ajal kui väikest saali ründasid meeletud rahvamassid, kes kõik soovisid osa saada Nicolas Charlet’i ja Bruno Lavaine’i ulmekomöödiast „Ülima seksi otsinguil“ (mis võitis ka festivali publiku lemmiku tiitli), otsustasin mina veidi vähem populaarsema „Saatana maiuspala“ (Sean Byrne) kasuks. See üsnagi lihtsakoelise ülesehitusega lugu räägib heavy metal’i austajast kunstnikust Jesse’ist ja tema perekonnast. Pereisa mitte just kõige tulusama töö tõttu rahalistes raskustes olev pere kolib Texasesse odavalt soetatud unelmate kodusse. Uues kodus hakkab Jesse oma peas kummalisi hääli kuulma, mille tulemusena muutub oluliselt tema parasjagu poolelioleva kunstiteose stiil ja sisu. Ühel päeval koputab uksele maja varasem elanik, pikalt vaimuhaiglas ravil olnud lapseliku käitumisega Ray, kes tahab tagasi koju tulla ja kes on ühtlasi väga huvitatud peretütar Zooeyst. „Saatana maiuspala“ on tõeliselt kaunis pildikeeles ja suuremalt jaolt küllaltki realistlikus võtmes esitatud segu mitmest õudusfilmi alamžanrist, mis ei paku ehk väga palju mõtteainet, kuid on see-eest väga kvaliteetne meelelahutus.
Minu festivali lemmikfilmiks on kahtlemata Can Evrenoli „Baskin“. Stiilne ja sürreaalne, äärmuslik ja hullumeelne film, mille ühekordne vaatamine kindlasti kogu teose mitmekesisust ja kirjut sümbolitemaastikku avada ei suuda. Seda asjatundlikult ja hea stiilitunnetusega tehtud filmi võiksid kindlasti vaadata kõik need, kellele on südamelähedased mõne aasta tagused prantsuse uue laine horror’i hitid.
Laupäeva viimase filmi valisin taas friigifilmide programmist. Austraallase Dave Jacksoni „Ballaad haigest kassist“ on omanäoline lugu kassimaski kandvast sarimõrvarist loomasõbrast, kes püüab üheksa ohvri kaudu oma surnud kassile taas elu sisse saada. Vaatamata üsna ekstreemsele vägivallale jättis film kokkuvõttes pigem helge musta huumoriga komöödia mulje.
Pühapäeval vaatasin veel kahte filmi. Neist esimene oli Mickey Keatingu psühhodraama „Kullake“, mis näitab meile 75 minuti jooksul, kuidas Lauren Ashley Carteri kehastatud noor naine New Yorgi vanas majas aina sügavamale hullumeelsusesse langeb. Visuaalselt väga kaunis mustvalge film kulgeb aeglases tempos, kruvides pinget peamiselt heliriba kaudu. Sisutühi ja tehislikult mõjuv, kuid ilus film.
Festivali lõpufilmiks oli „Teekond lõunasse“ (Roxanne Benjamin, David Bruckner, Patrick Horvath, Radio Silence). Mõnusa carpenterliku soundtrack’iga antoloogiafilm ühendab viit erinevat lugu, mis kõik leiavad aset kõrvalisel kõrbemaanteel. Filmi plussiks on lugude stiililine ühtsus, mis loob tervikliku mulje, ja kummastav müstiline õhkkond. Üldiselt on aga taas tegemist pigem kergema meelelahutusega, mida on siiski põnev jälgida ja mis sobis oma temaatikalt hästi festivali lõpetama, arvestades, et paljusid, kaasa arvatud mind, ootas ees sõit kodu poole.
