Algustiitird. Samal hetkel, mil ekraanile ilmub Paul Verhoeveni nimi, kostuvad esimesed hääled: mahakukkuvate nõude klirin ja vägivaldset rünnakut saatvad helid. Must ekraan ja seejärel stseeni jälgiva kassi pilk. Pilk, vaatlus, soov teada saada, uudishimu. See on „Elle’i” puhul põhiline nii filmi tegelaste kui ka vaatajate jaoks. Pilk on ehk ka kõige sensuaalsem osa sellest sageli erootiliseks tituleeritud, kuid põhiosas ennekõike vägivalda käsitlevast filmist. See pidevalt õhus olev, kergelt aimatav sensuaalsus kaotab aga suure osa oma essentsist väga püsimatute, erinevat meeleolu sisendavate stseenide jadas. Nii ei ole emotsioonid ega motiivid kunagi päris üheselt mõistetavad ega tajutavad, vaid kannavad endas alati mingit eelnevatest olukordadest üle kandunud vastuolu. See kõik tekitab küsimusi ja on põnev, kuid samal ajal võib kiire liikumine muutlike meeleolukihtide vahel takistada sisse- või kaasaelamist.
Mõni kriitik on juba süüdistanud filmi, et see kujutab matšofantaasiaid vägivalla nautimisest või et tegemist on koopamehe ettekujutusega feminismist, kuid siiski jäi mulje, et vaatamata väga otsekohestele vägivallaepisoodidele ei romantiseeri ega normaliseeri Verhoeven vägivalda pooltki nii palju, kui seda teeb nii mõnigi romantiline komöödia (ehkki tihtipeale varjatumal kujul). Loomulikult võib soovi korral filmist välja lugeda mõningast ihalust brutaalsetki mängu meeleldi kaasa mängivast naisest, kuid vaatamata sellele, et pärast ründaja isiku kindlakstegemist tundub kangesti sedamoodi, nagu Michèle naudiks vägivallastseene, ei kuma sellest kuidagi läbi hoiakut, et tegemist on millegi erakordselt romantilisega, ega üleskutset vaatajal samamoodi tunda. Režissöör on erinevates intervjuudes ka öelnud, et filmis ei näidata näiteks alastust, kuna see juhiks põhiliselt – vägivallalt – tähelepanu liigselt kõrvale.
Seksuaalse vägivallaga tegeleb ka arvutimäng, mida Michèle’i juhitavas firmas parasjagu luuakse. Üsna filmi alguses analüüsitakse stseeni, kus koletise kombits siseneb naise pähe, pakkudes seeläbi erakordset naudingut. Siinkohal saavad Verhoeveni fännid silmanurgast nostalgiapisarakest pühkides meenutada „Starship Troopersit”, kus intelligentne Brain Bug inimeste ajusid välja imeb. Kui pisar on pühitud, saab aga edasi mõtiskleda selle üle, kui palju ütleb see filmilõik Michèle’i ja asjade edasise käigu kohta …
Kui mind üldiselt väga ei häirinud „Elle’i” heitlik ülesehitus ja liigne kaldumine komöödiažanri suunas, siis filmi kõige nõrgem lüli on sellegipoolest Michèle’i pereliikmete kujutamine. Tema ema ja naiivsevõitu poeg oma tüütu tüdruksõbraga on ülepakutult lihtsameelsed tegelased, kes mõjuvad ekraanile ilmudes iga kord pelgalt koomilise leevendusena, nagu nad oleksid seal ainult selleks, et mahendada muidu raskete teemadega tegeleva filmi tumedat tooni. Samas saab „Elle’is” piisavalt nalja ka ilma nende karakteriteta ja film poleks eriti midagi kaotanud, kui need liinid oleks sootuks olemata olnud või mõnevõrra vähem kergemeelselt välja mängitud. Paul Verhoeven aga arvas ilmselgelt teisiti ja mis siin ikka meistriga vaielda.
