Banner photo for the post

„Sils Maria pilved“ on 2014. aasta draamafilm Kinos Sõprus.
Lavastaja: Olivier Assayas.
Peaosas: Juliette Binoche, Kristen Stewart ja Chloe Grace Moretz.
Saksamaa-Prantsusmaa-Šveitsi kaasproduktsiooni.
Film on valitud Cannes’i Kuldse Palmioksa võistlusprogammi ning see linastus ka Toronto rahvusvahelisel filmifestivalil.

Film koosneb kahest osast ja epiloogist ning räägib loo edukast näitlejannast Maria Endersist (Juliette Binoche), kelle tähetõus sai alguse Wilhelm Melchiori näidendi „Maloja madu“ ekraniseeringust kakskümmend aastat varem. Näidend keskendub kahe naise vahelisele tormilisele suhtele: ambitsioonikas neiu Sigrid võrgutab ära ja ajab enesetapu äärele endast vanema naisterahva Helena, kes on ühtlasi tema ülemus. Filmi alguses näeme Mariat reisimas oma assistendi Valentine’iga (Kristen Stewart) Zürichisse, et Melchiori asemel vastu võtta mehele määratud auhind. Maria plaanib Melchiorit järgnevate päevade jooksul külastada, aga mees sureb ootamatult. Auhinnatseremoonia ajal pöördub Maria poole edukas teatrilavastaja Klaus Diesterweg, et veenda Mariat jälle lavalaudadele naasma, ent sel korral vanema naisterahva rollis. See on ühtlasi ka filmi keskpunkt – võib öelda, et siit saab alguse peategelase järk-järguline metamorfoos.

Sellal kui Maria Sils Maria mägede keskel Wilhelmi majas oma rolliks valmistub, pakutakse Sigridi rolli skandaalsele noorele Hollywoodi näitlejannale Jo-Ann Ellisele (Chloe Grace Moretz). Uudis viib Maria endast välja, ta leiab end justkui metafoorsest kolmnurgast koos kahe teise naisega, kes mõlemad on tema peegeldused. Valentine esindab tema ratsionaalset poolt, kehastades Maria jaoks sotsiaalset ja psühholoogilist tuge; Jo-Ann Ellis, kelle kohta Maria hakkab Google’i kaudu informatsiooni otsima, on mõneti vanema naisterahva peegeldus – keegi, kes ta minevikus oli või kelleks ta alati saada ihkas. Siitpeale hakkavad sündmused Mariale laastavalt mõjuma. Tundes, et ta ei saa rolli vastu võtta, ei suuda ta ka leppida iseendaga, oma võimalike piiride ja elus ette tulevate muudatustega. Siiski pole see juhus, et lavastaja otsustas Maria alaväärsustundega seotud stseenid filmida väikeses mägedest ümbritsetud külas, mis on suureks kontrastiks eelmisele – märksa stiilsemale ja rafineeritumale – võttepaigale, millega on seotud peategelase varasem enesekindlus.

Assayast on inspireerinud Sils Maria oru iseärasused, eriti piirkonna sügiskuud, mil erilise loodusnähtuse tõttu võtavad pilved mao kuju. Maria ja Valentine on täielikult iseäraliku keskkonna võimuses – kord on see vaimustav, kord häiriv. Nad on sunnitud nii iseenda kui teineteisega silmitsi seisma. Nendes stseenides tunneme ära ka katkendid Arnold Fancki 1924. aasta dokumentaalfilmist „Das Wolkenphanomen of Maloja“ („Maloja madu“). Samuti võib filmis kohata otsest viidet ühele Friedrich Nietzsche kuulsaimale esseele „Igavene taastulek“, kus ta kirjeldab oma esimest külastust Sils Mariasse kui kohta, mis on „6000 jalga kõrgemal merest ja kõigest, mis on inimlik“. Ja tõepoolest, ühe mägedevahelise jalutuskäigu ajal, mil kaks naist püüavad stsenaariumi läbi mängida, kaob Valentine salapärasel moel (ilmselt otsustab ta lahkuda, püüdes eemale pääseda Mariast ja nende ebamäärasest, peaaegu et ebatervest suhtest). Seejärel ilmub Maria ette „madu“ esimest korda ja ta peab sellega üksinda silmitsi seisma ning on üpris häiritud. Pilve kummaline kuju meenutab talle minevikuvaime, millega inimesed peavad toime tulema.

Ühest küljest on „Sils Maria pilved“ film sisemistest mõistatustest, mis viitavad millelegi ebamäärasele, mis võib meid kõiki ootamatult tabada. Teisalt paistab filmi lõpuosa kandvat vastupidist sõnumit: Maria kohtub Jo-Annis Ellisega näost näkku, ent kahe tegelase vahel pole enam sama intensiivsus, mis andis varem filmile raskuse. Lõpetuseks võib öelda, et Assayasi viimane linateos on suurepärane psühholoogiline uurimistöö, mis on täis kinematograafilisi ja kirjanduslikke viiteid, millega lavastaja soovib väljendada inimvaimu keerukust, ent ka ilu.