Richard Wagneri ooper kolmes vaatuses “Tannhäuser”.
Dirigendid: Vello Pähn, Jüri Alperten, Mihhail Gerts.
Lavastaja: Daniel Slater (Inglismaa)
Kunstnik: Leslie Travers (Inglismaa).
Valguskunstnik: Anton Kulagin.
Liikumisjuht: Kati Kivitar.
Maailmaesietendus Dresdeni Hoftheateris 19. oktoobril 1845.
Esietendus Rahvusooper Estonias 14. märtsil 2013.
Ma ei saa öelda, et minu suhted „Tannhäuseriga“ oleks lihtsad ja muretud. Siin võiks mõtiskleda teemal, kas sellise sünteetilise teatrivormi nagu ooper tunnetamine päris elus, n-ö live’is, on tõhusam kui salvestuse vaatamine ja kuulamine. 4. detsembril nähtud lavastus tõestas taaskord, et nii keerulise materjali omandamiseks, nagu seda on Wagneri pärand, on vaja tõelist mõtlevat professionaali.
Huvitav fakt: Wagneri ühe tuntuima ooperiga „Tannhäuser“ tegid Revali elanikud tutvust 1854. aastal ehk kõigest kaheksa aastat pärast Dresdeni esietendusest. 20. sajandi jooksul lavastati „Tannhäuserit“ Eestis kahel korral – 1930. ja 1942. aastal, 2003. aastal toimus ooperi kontsertesitus. 2013. aastal ehk Saksamaa „sünge geeniuse“ juubeliaastal esietendus „Tannhäuser“ taas Estonia Rahvusooperi laval ning tõestas, et hetkel on ooperitrupis palju häid lauljaid, kes on võimelised kandma ette niivõrd keerulisi partiisid. Ooperi lavastas rahvusvaheline meeskond: maailma ooperilavastajate paremikku kuuluv Daniel Slater ja kunstnik Leslie Travers Suurbritanniast, Estonia Rahvusooperi dirigent Vello Pähn ja solist Aile Asszonyi (Elisabethi ja Veenuse osatäitja). Tannhäuserit mängis külalisena Odessa Muusikaakadeemia vilistlane Aleksandr Schultz Saksamaalt. Tallinnasse sattus Schultz pärast tutvumist Mati Palmiga Peterburi ooperifestivalil.
Wagneri ees tunnevad lavastajad aukartust: arvatakse, et wagnerlikke traditsioonide ja häälteta, mis on spetsiaalselt treenitud kuulsa sakslase suurte ja raskete oopuste esitamiseks, pole tema oopereid põhimõtteliselt võimalik väärikalt lavastada. Maailmas on ammu kinnistunud Wagneri teoste kohustuslikult modernse tõlgendamise praktika, kus helilooja ühe kõige ilusama ja romantilisema, antiklerikaalsema ja ekspressiivsema teose tegevus kantakse üle tänapäeva. Imekombel juhtus aga nii, et Wagneri muusika suursugust, paatoslikku stiihiat ja wagnerlikku maailmanägemust, mis on absoluutselt huumorivaba, saadab alati õhustik, mis balansseerib laval paroodia piirimail.
Ilmselt tekitas teatud ebamugavust tunne, et lavastusgrupi eneseväljendamise soov ei puudutanud esituse muusikalist osa, sest inimtunnetus töötab nii, et isegi professionaalne muusik, kes eristab orkestri wagnerlikus koosseisus paljude keel- ja puhkpilligruppide seast igat pilli eraldi, ei suuda abstraheerida visuaalset pilti, mis ühel või teisel moel mõjutab üldist esteetilist muljet laval toimuvast. Tipphetkedel muusika just kui materialiseerus ning tekitas soovi sulgeda silmad ja lihtsalt nautida sümfooniliste värvide fantastilist virvarri. Oli tunda, et dirigent püüdis muuta „Tannhäuseri“ esitust muusikaliselt tihedaks, ladusaks ja arusaadavaks.
Raamatu-Wartburg on õdus bürgerlik väikemaailm, kus valitsevad ranged moraali- ja viisakusreeglid ning nende reeglite pooldajatena ilmuvad Elisabethi kohtusse Wartburgi laulikud. Teineteise võidu üritavad nad hoida Elisabethi skandaalsest teemast eemal. Keelitavad teda jääma pühalikuks, ingliks, et lemmikmeeste fantaasia ei puruneks, kuid neiu on juba puutunud keelatud vilja, ta armastab jumalavallatut Tannhäuserit, kes püüab vaid ausalt ühendada lihalikud ja vaimsed soovid. Mees ei suuda seda aga teha ning vaesel Elisabethil ei jää muud üle, kui nutta taga oma armastust ning muutuda ingliks, kusjuures sõna otseses mõttes – ta sureb…
Veenuse / Elisabethi kaksikrolli, mis lavastaja idee järgi sümboliseerib ühe naise kahte palet, kehastas Aile Asszonyi. Ta jättis päris hea mulje, ehkki ülesanne oli väga keeruline – tavaliselt esitavad Veenuse dramaatilist partiid ja Elisabethi lüürilist osa kaks lauljat. Asszonyil õnnestus leida oma hääles erinevaid varjundeid, jumalanna külmast ja käskivast toonist kuni armunud naise pehme ja veetleva intonatsioonini.
Meeslauljate seast väärivad erilist märkimist kaks. Esimesena tooks esile Rauno Elpi, kes kehastas lüürilist Wolfram von Eschenbachi. Sellele tegelasele andis Wagner ooperi kõige erilisemad vokaalfragmendid ning lauljal õnnestus edastada publikule selle melanhoolset ilu ja vaoshoitud lüürikat. Just selline Wolfram toonitab heliliselt kõige paremal moel Aleksandr Schultzi kehastatud Tannhäuseri rahutust ja dramaatilisust. Vaba mängulisuse ja wagnerliku karisma märkisid ära ka vaatajad. Kuulus Wolframi aaria „O, du mein holder Abendstern“ kõlas tema esituses perfektselt, mis pälvis teenitult publiku aplausi. Sügava ja jõulise bassiga rõõmustas vaatajaid ka maakrahv Hermanni osatäitja Pavlo Balakin. Ehkki tema osa polnud suur, suutis laulja täita oma rolli tähenduslikkuse ja tõelise valitseja suursugususega. Kogu lavaansambel oli kujundatud väga täpselt ning kõlas paindlikult ja läbipaistvalt, mida saab öelda ka orkestri kohta.
Leslie Traversi rõhutatult lakooniline lavakujundus muutub sümboolseks raamiks, mis on ühtemoodi nii selge kui ka kaljukindel. Peale psüühilise ja teatraalse ei ole mingit reaalsust. Pelk lava, mida ilmestavad vaid kaks kušetti, kus tegelased aeg-ajalt puhkavad, valged seinad, mis muudavad vastavalt tegevusele värvi.
Veel värvidest. Anton Kulagini teostatud etenduse valguslahendus on lausa suurepärane. Kui seda „värvimuusikat“ täiendaksid vähegi viisakad või vähemalt süžeele vastavad dekoratsioonid, oleks lavavalgustus olnud ideaalne.
Mitte ainult ehmatavalt keeruline muusika, vaid ka Wagneri lood pole kunagi lihtsad. Tema kangelased on tugevad, kuid elust murtud inimesed. Selle ooperi ilu, intellektuaalne jõud ja tohutu energeetiline potentsiaal ei vaja selgitusi, kuna on hoomamatu. Wagneri geniaalsus seisnebki selles, et hoolimata kõikvõimalikest ideoloogilistest eeldustest kehtivad tema teostes alati kunstilise tõepärasuse seadused. See tähendab, et kunstnikuna tegeleb ta inimloomuse uurimisega. Lavastus ehk ongi sellest. Lõplikult sai kõik selgeks kummarduste ajal. Publik plaksutas lauljatele, suurepärasele koorile ja kõige rohkem dirigent Vello Pähnile.
