Rubriik: Varia

Käisin 14. novembril Tallinn Comedy Festivalil, et näha välismaa koomikuid. Vahel on ju ikka tunne, et kui on välismaalt, siis peab olema tasemel. Kahjuks pidin aga pettuma – võib-olla ei olnud minu päev, võib-olla koomikute. Huumoril on üsna väike tasakaaluteravik. Väiksemgi muutus atmosfääris, vastuvõtvas publikus või sõnadevalikus, ja kõik võib muutuda, illusioon kaduda. 

Kõige nauditavam oli sel õhtul Briti elektroonilise muusika trio Haiku Salut, kes tegu muusikat tummfilmile “The General”, mille peaosas oli Buster Keaton. Vabandage minu võhiklikkust, aga ma polnud varem näinud ühtegi tummfilmi. Samuti ma ei teadnud, kes on Buster Keaton. Väga piinlik. Vaadata tänapäeval tummfilmi on nagu omada Nokia 3310-t – jah, see töötab, aga miks jätta ennast kõigest muust ilma? Saadud kogemus oli aga hoopis eriline. Reaalajas tehtud muusika tegi filmi sisseelamise nii ägedaks ja oli omaette kontsertelamus. Mida aeg edasi, seda paremini hakkas ka film tööle. Inimesed, kes olid alguses üsna skeptiliselt vaikuses istunud, hakkasid muigama ja seejärel kõva häälega naerma. Film oli üpris füüsiline (lugesin, et Keaton tegi kõik kaelamurdvad trikid ise) ning nii elasin ka mina võpatades ja vahepeal kägarasse tõmbudes filmile kaasa. Üksikud lapsed, kes saalis olid, naersid lõpus lausa laginal. Väga äge ja teistmoodi elamus! Teinekordki läheksin mingit tummfilmi niimoodi vaatama, eriti kui veel saaks istuda sellises salongilikumas atmosfääris, kuulata džässi ja lonksata Manhattanit.

Haiku Salutile järgnes Komeediklubi, kus õhtujuhi rollis oli Ben Norris (UK) ning esinejateks inglisepärase kirjapildi järgi Vasiliy Medvedev (RUS) ja The Raymond and Mr Timpkins Revue (UK), kes olid ühtlasi festivali peaesinejad. Ben Norris on viiekümnendates eluaastates koomik, kes tegi väga head crowd worki, ehk rääkis inimestega esireas, küsides neilt, kes kellega koos on, kes keda kepib ja mis tööd üldse tehakse. Ta oskas hästi improviseerida ja ka ta naljad läksid rahvale peale. Kummaline oli ainult see, et ta enda enesekindlus tundus natuke kõikuvat – minu arvates lasi ta just sellepärast peeru- ja seksinaljad käiku. Esineja ütles korduvalt, vähemalt neli-viis korda, et me ei ole piisavalt soojad ja et meie (eestlaste?) ees on ikka väga raske esineda. Ma saan aru, et selline asi tuleb üle huulte ilma mõtlemata, aga mida rohkem publikule meelde tuletada, et nad peavad nautima või peavad naerma, seda ebamugavam hakkab. Minul vähemalt. Ma ütleks, et publik naeris keskmisest eestlasest isegi rohkem, seega tõstis iga selline meeldetuletus mind tekkinud olukorrast välja. Kaasa ei aidanud ka see, et esineja algul küsis, kas tema rääkimistempo ei ole liiga kiire. Tahad eestlast endast välja ajada? Küsi, kas ta saab su inglise keelest aru.

Järgmiseks tuli lavale Vasily Medvedev Venemaalt, kes tegi nalja alla veerand tunni. Võib-olla oligi tema show‘l säärane ülesehitus? Igatahes tundus, et tal kas oli inglise keelega raskusi või jooksis ta laval lihtsalt tupikusse. Minu meelest oli ta enda kohatu olemisega päris koomiline (näiteks kui ta rääkis, kui lahe ta on, sest tal on Apple Watch ja ta ei pea enam ise oma peas kogu aeg samme lugema), aga ühel hetkel ütles ta lihtsalt: “That’s it from me!”, ja jalutas lavalt minema. Tagasi tuli Ben, kes kiitis esinejat taevani, nagu ikka on kombeks. Ma arvan, et endale kodusemas keeles oleks esineja mõjunud palju humoorikamalt.

Peaesinejateks olid tol õhtul The Raymond and Mr Timpkins Revue – juba üle kahekümne aasta tegutsenud duo, keda peetakse koomikute raudvaraks. Leidsin ka tsitaadi The Guardianist, millega nad end promovad: “Rumaluse hullumeelne ja anarhiline triumf stiili üle – sellest ei tohi ilma jääda.” Ma ütleks, et pole hullu, kui ilma jääd. Tegemist oli kahe vanemapoolse härraga, kes olid show üles ehitanud kokku miksitud muusikapalale ja nende sõnade valestikuulmisele, mida nad ilmestasid erinevate siltidega. Väga leidlik ja kiire koreograafia, mitmed vaimukad leiud, kuid minule isiklikult absoluutselt mitte naljakas. Selline jalaga-perse-haa-haa-komöödia. Publik siiski naeris ja aplaus oli kõva. Nende etendust võingi hinnata n-ö professionaalsest (kuigi vahepeal tundus, et ka ajastust tegid nad üle jala) ja unikaalsest küljest, sest sisu jättis mind täiesti külmaks. Igaühele oma.  

Ise eelistaksin kaks päeva varem vaatamas käidud Mikael Meema “Puhast poissi”. Meema oli laval enesekindel ja rääkis enda teada-tuntud maheda häälega kvaliteetseid nalju, ja seda emakeeles ja ilma tõmblemata. Eesti huumor on kindla peale tõusuteel.

Fotod: Siim Vahur

Narva ooperipäevade „ContempArt“ selleaastased kontserdid toimuvad nädalavahetustel 28. augustist 12. septembrini. Vabal Laval, Kreenholmi Manufaktuuris ja Narva linnuses saab näha Kopenhaageni, Helsingi ning Rahvusooper Estonia ooperi- ja balletietendusi. Esiettekandeni jõuab ka publikul seni nägemata Raimo Kangro ja Leelo Tungla Juku naljadel põhinev muusikal.

Kui tahaksite kõigest sellest osa saada ja Narvas toimuvat teistegagi jagada, siis pange nüüd hästi tähele! Nimelt kuulutame välja konkursi, et leida seda üht ja ainsat arvustajat, kes ooperipäevi kultuur.info blogi lugejatele vahendaks.

KONKURSIL OSALEMISE REEGLID

1. Osalemiseks saatke e-posti aadressile kultuur.info@estinst.ee lühikirjeldus oma viimasest muusikaelamusest (maht 1800–3500 tähemärki (koos tühikutega)). E-kirja teemaks märkige enda nimi ja märksõna „ooperipäevad“.

2. Lühikirjelduse saatmise tähtaeg on 14.05.2019.

3. Konkursi võitja kuulutatakse välja 17.05.2019.

4. Väljavalitud blogija saab pääsme, mis kehtib kõigile Narva ooperipäevade etendustele.

5. Kultuur.info ega festivali korraldaja ei kata transpordi- ega majutuskulusid.

5. Kui väljavalitud blogija külastab festivali, annab ta sellega lubaduse, et kirjutab 4 artiklit ja/või teeb intervjuusid Narva ooperipäevadelt. Sealhulgas pakub korraldaja blogijale võimaluse intervjueerida esinejaid ning ligipääsu ürituse fotogaleriidele.

6. Avustused tuleb saata e-posti aadressile kultuur.info@estinst.ee hiljemalt 2 päeva jooksul pärast iga konkreetse kontserdi toimumist/külastamist. Intervjuud võib ajastada ka etenduse toimumise eelsele ajale.

7. Artikli maht peab olema minimaalselt 1 standardlehekülg, st 1800 tähemärki (koos tühikutega).

8. Artikli autor lubab artikleid koos autori nimega avaldada kultuur.info ja koostööpartnerite meediaväljannetes.

9. Artiklid toimetab ja vajadusel tõlgib kultuur.info toimetus.

10. Kui väljavalitud blogija ei saa mingil põhjusel festivali külastada, tuleb tal sellest võimalikult kiiresti teavitada kultuur.info toimetust e-posti aadressil kultuur.info@estinst.ee.

LÄHEMALT TÄNAVUAASTASE FESTIVALI KOHTA

Narva ooperipäevade seekordses kavas on prestiižse Taani teatriauhinna Reumert Awardi eriauhinna võitnud Peter Kohlmetz Mølleri elusuuruses nukkudega ooperilavastus „Dust“ ning kaasaegne versioon klassikalisest Bellini ooperist „Norma“, mille on lavale toonud Soome suurim ooperilavastaja Ville Saukko.

Lisaks on kavas Eesti 20. sajandi suurima ooperihelilooja Raimo Kangro muusikali „Juku“ esiettekanne. Teos valmis juba 1998. aastal, kuid jäi siis 20 aastaks sahtlisse. See põhineb Juku anekdootidel, millele on libreto kirjutanud luuletaja Leelo Tungal. Lavastaja Ain Mäeotsa käe all saab sellest muusikal, mis on mõeldud vaatamiseks kogu perele ning professionaalsete lauljate kõrval teevad etenduses kaasa Narva noorte- ja lastekoorid.

Rahvusooper Estonia toob lavale Tiit Helimetsa lavastuse „Lõng“, mille muusika autor on Sven Grünberg, katkendi Toomas Eduri lavastatud balletist „Luikede järv“ ning Jevgeni Gribi „Valgus aknas“, kus koos kõlavad Artur Lemba, Lepo Sumera ja Sasha Pushkini muusikateosed.

Stefan Jöris koos Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Ooperistuudioga toob Narvas lavale Händeli ooperi „Orlando“.

Loe lisa ja tutvu festivali programmiga:
http://kultuur.info/syndmus/narva-ooperipaevad-contempart-2019/
http://narvaopera.ee/

Kas sulle meeldiks külastada tasuta erinevaid kultuurisündmusi, lugeda raamatuid, kuulata uut muusikat ja kõige selle kohta arvamust avaldada? Või meeldiks sulle teha foto- ja videoreportaaže ning viia läbi intervjuusid eri kultuurivaldkondade esindajatega?

2014. aasta sügisel valminud kultuur.info blogi veelgi mitmekesisemaks muutmiseks otsib kultuur.info uusi autoreid kõikjalt Eestist ja maailmast. Pole oluline, kus autor elab, mis on tema vanus või kellena ta õpib-töötab – endast on oodatud märku andma kõik, kellel on värskeid ideid ning soovi avaldada oma mõtteid teatrietenduste, kontsertide, näituste, filmilinastuste, kirjandusteoste jne teemal. Teretulnud on ka kõik need, kes soovivad kultuuri kajastada fotode, koomiksite, illustratsioonide, videote või muude blogisse sobivate väljendusvormide kaudu.

Huvi korral anna endast teada e-posti aadressil kultuur.info@estinst.ee.

Blogiga saab tutvuda siin: https://blogi.kultuur.info/

NB! Kultuur.info toimetus jätab endale õiguse kaasautorite töid mitte avaldada ja avaldatud tekste toimetada ja/või tõlkida.

Lisainfo:
Helina Koldek
helina.koldek@estinst.ee

Foto: Pixabay

26. oktoobril toimus Eesti esimene loovkirjutamise konverents, mille korraldas Drakadeemia – väike, sõltumatu ja paindlik organisatsioon, kus leiavad aset kirjutamiskursused ja loomingulised koostööd. Konverentsi idee tekkis Drakadeemia asutajatel oma kümne tegutsemisaasta täitumisest tõukunult. Soov oli tuua kokku erinevad inimesed loovkirjutamise valdkonnast – õpetajad ja praktikud, kes ei ole varem sel viisil kokku saanud. Alguses ei oldud väga kindlad, kui suurt huvi säärane ettevõtmine võiks inimestes tekitada ning seati pigem väiksem külastajate piirarv, mis aga täitus esimese 16 tunni jooksul ning seetõttu oli konverentsipäevaks välja mõeldud süsteem, mis võimaldas huvilistel toimuvast interneti vahendusel osa saada.

Päev algas registreerimisega, mille käigus saadi endale värviline kleeps vastavalt huvile, mis kedagi konverentsile on toonud – kollane (loovkirjutamise huviline), punane (loovkirjutamise õpetaja), valge (muu/varia) ning Drakadeemia kleepsu järgi võis leida korraldajad, kellega küsimuste korral ühendust võtta.

Päev möödus tegusalt ja sisutihedalt – päeva esimesse poolde jäid ettekanded teemadel „Drakadeemia 10 aastat“ (Madli Pesti, teatriuurija ja -kriitik), „Loovus, õpetamine ja loovuse õpetamine“ (Airi Liimets, kasvatusfilosoofia ja kasvatussotsioloogia professor Tallinna Ülikoolis), „Ja siis ma kohtasin oma isa ehk Tähtsaim on tegelane“ (Lauris Gundars, läti näitekirjanik, stsenarist, lavastaja).

Esimesest, Madli Pesti ettekandest jäid kõlama mitmed Drakadeemia tegutsemisaastate positiivsed saavutused: uute tekstide sünd, kasvanud inimeste ring, kes kirjutavad teatrile, avaram rahvusvaheline vaade, väljaspool teatrit tegutsevate inimeste kasvav huvi. Teemade valik on mitmekesistunud, näitekirjandus professionaalsem, sünnivad isikupärased tekstid. Inimestel on kasvanud julgus mõtteid mõelda, tegusid teha, on võimalus oma teksti paremini analüüsida. Samuti osatakse paremini tekste analüüsida väljastpoolt, lavastuste ja teatritööde lugejate poolt, kuna kasvanud on nii kvantiteet kui seeläbi ka kvaliteet. Edasiliikumist silmas pidades soovitas Pesti meeles pidada, et oluline on jätkusuutlikkus ning tähtis on tasakaalustada professionaalide ja hobikirjanike koolitamise hulka, võimalusel ühildada õpet.

Airi Liimets seletas lahti loovuse olemust, selle tõlgendamisega/määratlemisega seotud probleeme. Viimastest lähtus, et erinevaid termineid (loovus/andekus/intelligentsus) on keeruline määratleda, need võivad vastavalt inimesele või aluseks võetavale valdkonnale erineda. Küsimusele, kumba eelistada või paremaks pidada, kas protsessi või tulemust, tuli vastus, et protsess on kohati olulisemgi, näitab loovust paremini. Valdkonnasisesuse ja -ülesuse üle arutledes tõi Liimets välja, et on valdkondi, kus on võimalik olla loov vaid selle ühe piires, kuid on ka selliseid, kus loovus väljendub mitmes korraga, mis võib seeläbi olla inimesest kui loojast ja tema võimekusest sõltuv. Loova protsessi juures tõi Airi välja neli faasi: ettevalmistus, inkubatsioon, taipamine e ahhaa-moment ning tõestamine ja sotsiaalne hindamine. Selle juurde lisas ta, et kui loov isiksus on jõudnud protsessi lõppu, ei pruugi ta enam tahta vormistusega tegeleda, kuna mõtted on juba uues kohas. Nimetatud said ka mõned loova isiksuse tunnused: avatus kogemusele, vastutus, tugev sisemine motivatsioon, riskivalmidus, mängulisus, hea kujutlusvõime ja fantaasia, divergentne ning paindlik mõtlemine, tugev sisemine kontrollkese jpm. Loovus sõltub neljast lähtepunktist: mängulisusest, inimese avatusest uuele ja tundmatule, inimese suhtest surma ning vaikimisest ja vaikusest.

Lauris Gundars rääkis oma õpetaja- ja dramaturgikogemusest Lätis. Noori dramaturge õpetades ja suunates esitab ta neile väljakutse: kuidas panna lavale enda lugusid. Selleks annab ta neile juhiseid, kuidas panna tähele elu enda ümbruskonnas. Tegelase loomiseks andis ta kuulajatele aga neli pidepunkti: vanus, juured, raha teenimise viis ja unistus. Neid punkte ei hakka ma aga siinkohal sisukamalt avama ja annan seeläbi võimaluse kuulata seletusi ning täpsustusi tema enda esituses, vaadates konverentsi järelvaatamisest.

Sellele järgnes paneeldiskussioon „Valemid loovkirjutamises?“ Eesti loovkirjutamisõpetajatega. Osalesid Meelike Saarna (pereterapeut, kirjanik), Jim Ashilevi (kirjanik, näitleja, lavastaja), Siret Campbell (dramaturg, Drakadeemia asutaja ja juhataja) ning Margit Keerdo-Dawson (stsenarist, toimetaja, stsenaristika õppejõud) ja vestlust juhtis Mihkel Seeder (dramaturg).

Paneeldiskussioonis arutati erinevate loovkirjutamise kursustega seotud küsimuste üle ning samuti prooviti jõuda lähemale sellele, mida siis täpsemalt silmas võiks pidada, kui tekib soov tegeleda loovkirjutamisega. Arutlusest tuli välja, et kursuste eesmärk sõltub eelkõige inimesest, huvilisest endast, kes on endale teatud eesmärgi püstitanud ning selle poole proovitakse ühiselt suunduda. Juhendajad proovivad olla abistajateks, suunajateks, et inimese seest tuleks välja see, mis sealt tulema peab. Kriitika on alati konstruktiivne ning ei ole mõeldud kellegi ideede maha tegemiseks. Kirjutamise puhul võiks aga meeles pidada, et alguses võiks ideed lihtsustada, see aitab materjalile lähemale pääseda. Kirjutamine on protsess, mis nõuab aega, see treenib inimese kannatlikkust. Algselt välja mõeldud teksti üles otsimine võtab aega. Suur osa protsessist on häbitundest üle saamine, iseenda tundmuste ja enesekindlusega tegelemine. Kui ei ole piisavalt head ideed, ei ole järelikult piisavalt palju informatsiooni – tuleb teha uurimistööd. Vahel on tarvis, et materjal settiks, mille ajal võiks jälgida ja analüüsida maailma enda ümber.

Edasi kulges päev töötubadega, millel oli kokku viis läbiviijat: Meelike Saarna, Jim Ashilevi, Siret Campbell, Kätlin Vainola (lastekirjanik), Piret Jaaks (kirjanik). Samad töötoad toimusid kahel erineval kellaajal, seega oli võimalik valida viie esineja seast endale kaks kõige huvipakkuvamat. Mina valisin neist Jim Ashilevi töötoa („Teekond oma teekonnani“) ja Piret Jaaksi töötoa („Kohtumine tundmatuga ehk kes on tegelane?“).

Esimeses, Jim Ashilevi töötoas sai kuulda mitmeid tsitaate erinevatelt kirjanikelt ning esitati kolm küsimust, mida enne kirjutama hakkamist endalt küsida: miks üldse, mida ja kuidas. Jim pani kõigile potentsiaalsetele tulevastele kirjutajatele südamele, et need lood, mis lugejat kõige rohkem puudutavad, on need, mis on kõige sügavamalt autori seest tulnud, on kõige isiklikumad. Oluline on isiklik huvi ja põlemine, mida ei saa teeselda. Siinkohal võiksin veel tuua välja kolm reeglit, mille Ashilevi kirjutamist silmas pidades välja tõi, aga pigem jätan need ütlemata, ehk kasvab isu kursuste järele!

Piret Jaaksi töötoas jagunesime üsna kiirelt gruppidesse, mille käigus tõime igaüks sellesse ruumi, kus paiknesime, tutvumiseks ühe tegelase. Kirjeldasime tema elu, otsuseid ja välimust ning mõtisklesime selle üle, mis temaga juhtuda võiks. Oli lõbus ja mõtet avardav kogemus.

Ning oligi aeg võtta päev kokku. Muljed on ütlemata positiivsed ja seda on näha ka sotsiaalmeedias sündmuse alla laekunud tagasisidest. Konverentsikülastajad jäid väga rahule ning ootasid juba pikisilmi võimalust videoülekannet järele vaadata. Rahule jäin minagi ja talletasin saadud inspiratsiooni edaspidisteks tegemisteks. Kel vähegi huvi loovkirjutamise vastu, soovitan vaadata järele konverentsi videoülekannet ning külastada kursusi ja järgmisi konverentse.

Drakadeemia loovkirjutamise konverentsi saab järelvaadata SIIN.

Kõigil meil on kooliga oma suhe. Paljudel õpitee veel parasjagu jalge all, teised saavad rääkida sel teemal juba minevikuvormis. Ja mida kõike need kirjutatud ja kirjutamata memuaarid endas ka ei sisalda, põnevust ja äratundmisrõõmu jagub igaühele küllaga. Kui aga õppimise üks osa on selle jagamine kuulajatega? Muusikaõpingud seda juba varajasest noorusest eeldavadki. 10. jaanuaril oli kõigil huvilistel võimalus osa saada viiuldaja Marie-Helen Aavakivi doktorikontserdist Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kammersaalis, kus temaga koos astusid üles tunnustatud pianist Ralf Taal ja aktiivselt muusikarindel tegutsev tšellist Andreas Lend, kavas suurepärased kuulamist väärt teosed Eduard Tubina Viiulisonaat nr 1 (1936/69), Heino Elleri Lüürilised palad triole nr 1 ja nr 2 (1915) ning Mendelssohn-Bartholdy Klaveritrio nr 1 op 49 d-moll (1839).

Talviselt helesinine valgete kirjadega plakat ja samasugustes mahedates toonides esinejate värvilise pildiga kaunistatud sisutihe kavaleht ahvatlevad varasemaid kohalesaabujaid kontserdi alguseni jäänud minutitel end teoste ja esitajate kohta kirjapandud materjalidega põhjalikumalt kurssi viima. Need, kel kodutöö tänapäevaste infotehnoloogiliste võimaluste abil varem tehtud, seavad end huvitavate heliteoste imeliste kõlade ootuses mugavalt istuma. Ja juba sisenevadki tänased esinejad kõike jäädvustava valvsa kaamerasilma vaateväljas kontserdipubliku ette, viiuldaja heledas kullatoonis pidulik kleit prožektorite valguses säramas. Esimesena esitusele tuleva Eduard Tubina (1905–1982) 1. viiulisonaadi esmaettekanne toimus 20. detsembril 1936. aastal Tartu Ülikooli aulas, maailmasõdadadevahelisel perioodil Tallinna Konservatooriumis tegutsenud mitmekülgse viiuliprofessori Johannes Paulseni (1875–1945) ühe väljapaistvama õpilase, 1931. a tema viiuliklassi lõpetanud Evald Turgani (1909–1961) ning pianisti ja hilisema ERSO esimese peadirigendi Olav Rootsi (1910–1974) poolt. Vaid 21-aastase Tubina kirjutatud tiheda faktuuriga, oma aja kohta väga modernse ja keeruka helikeelega teos esitab ettekandjatele suure tehnilise ja muusikalise väljakutse, mille tõttu kontserdikavades kohtab seda suhteliselt harva. Tänased esitajad, Marie-Helen Aavakivi ja Ralf Taal, haaravad kolmeosalise atacca (pausideta osade vahel) kulgeva teose üle kontrolli esimesest noodist ning viivad kuulaja oma esitusega oskuslikult kaasa mõtlema moel, et kogu ühele kesksele teemale ülesehitatud tiheda muusikalise materjali arendamise jooksul, helitöö viimase taktini välja, ei tehta hinnaalandust endale ega muusikasõpradele mitte üheski nüansis.

Nii Tubin kui tema õpetaja Heino Eller (1887–1970), kelle sünnist täitus läinud aastal 100 aastat ning kelle sulest pärinevad kontserdil järgmisena esitusele tulevad heliteosed – Lüürilised palad triole nr 1 ja nr 2 – on mõlemad olnud noorpõlves seotud viiuliga. Kui Tubin on oma lemmikinstrumendile kirjutanud Eesti viiulimuusika silmapaistvamad teosed, mille hulka kuuluvad 2 viiulikontserti, 2 viiulisonaati, sonaat sooloviiulile jpm, siis armastus selle instrumendi vastu viis 20-aastase Elleri kodulinnast Tartust, pärast esimesi kompositsioonikatsetusi Rudolf Tobiase käe all, jätkama viiuli- ja kompositsiooniõpinguid Peterburi Konservatooriumis, kus temast 1920. aastal sünnilinna Tartusse naastes sai hilisemal, pea pool sajandit kestnud pedagoogitööl õpetaja mitme generatsiooni Eesti väljapaistvatele heliloojatele. Arvo Pärt, Jaan Rääts, Lepo Sumera, Villem Kapp, Kaljo Raid, Roman Toi on vaid mõned nimed tema arvukate õpilaste hulgast. Siinkohal on oluline esile tuua ka maestro enda suur panus Eesti instrumentaalmuusika kirjutamisse ja arendamisse. Elleri Lüürilised palad triole annavad tänagi meeldiva võimaluse mõtetes kunagistel koolipõlveradadel või hoopis lapsepõlve talvistel metsateedel jalutada, valmistades oma põhjamaise hillitsetud romantilise meeleoluga kuulajat ette tõeliseks romantiliste tunnete tulvaks kontserdi viimasel pooltunnil.

Felix Mendelssohn-Bartholdy (1809–1847) nimi ei vaja romantilise muusika sõpradele lähemat tutvustamist, aga vähesed teavad, et ühe armastatuima ja enimmängitava viiulikontserdi (1844) autor, keda tema eluajal tituleeriti kui 19. sajandi Mozarti, oli juba varajases nooruses hinnatud pianist, kes vaid paar aastat enne tänases kavas esituseletuleva 1. klaveritrio valmimist kirjutas oma sõbrale Ferdinand Hillerile järgmist: „… ma ei kirjuta klaveriteoseid suurima rõõmuga – võimalik,et isegi mitte tõelise eduga –, aga aeg-ajalt ma vajan midagi uut, mida mängida. Siis ma mõtlen millestki väga pianistlikust /…/, on olemas üks äärmiselt oluline ja isiklikult võttes palju kaunim klaverimuusika haru – triod, kvartetid ja teised teosed klaveripartiiga nagu tõeline kammermuusika, mis on praegu üsna unustatud, ja tung tuua sellesse midagi uut on minu jaoks kohati liiga suur.” (Tsitaat kavalehelt). Ja tuleb tõdeda, et seesama rõõm, küll varemgi kuuldud, ent ometi värske ja tundeküllase muusika pulbitseva energiaga, täitis seekordki kogu saali ja iga kuulaja südame sedavõrd, et kõrvus säravalt helisevad klaveripassažid koos täiuslikult kõlavate viiuli- ja tšellopartiidega tõid hinge soovi üsna pea muusikale pühendunud esinejatega taas kohtuda.

Doktorikontsert. Marie-Helen Aavakivi (viiul)
Kaastegevad Ralf Taal (klaver), Andreas Lend (tšello)

On novembrikuu madala päikesega hommik, kui sõidame linna oma talust mere kaldalt. Maastik on graafiliseks muutunud, nagu väga tabavalt võrdles hilisõhtuses muusikasaates A. Noormets novembrikuiseid maastikke… Tõesti olin ka ise imestusega avastanud, et suvise, rohelusse uppuva metsa ja võsavahelise tee ääres on nii palju talusid ja majakesi, mida lehtede varjust ei ole suvel näha.

Valgus on madal ja paistab nagu prožektor laval. Saan linnas kokku sõbranna Viiviga ja lähme Vilde majja kohvikunäitusele. Kirjaniku kodu on säilitanud oma kodu näo veel nii palju aastaid hiljem, kui siin elas Vilde perekond. Ust avades tundsin nõrka kohvilõhna, mis segunes vana puitmaja lõhnaga. Nagisevat puutreppi mööda üles, ilusate akendega verandale ja astumegi “kohvikusse” – kujuteldavasse kohvikusse, mille traadist väänatud Viini toolid on kõnekas detail sellest kadunud maailmast, mida enam ei leia. Vähemalt Eestis on järel väga vähe ehtsa hinge ja tundega kohvikuid. Tahame ju nii hirmsasti “moodsad” olla. See näitus näitabki, kui palju kohvikuid oli ja kui sügav oli nende hing.
Kõik maalid seintel ja graafika räägib sellest kui kadunud maailmast, kus kübarates daamid ja valgete kraedega härrasmehed istusid vestlusringis, vaatasid aknast välja, lugesid tänaseid uudiseid kohvitassi ääres. Minu üks lemmik on Endel Kõksi “Kohvikus” (1942), millel triibulises pluusis daam kuulab mõtlikult härra juttu, taamal loeb mees ajalehte ja sumisev seltskond taustal oleks nagu klaverimängija ümber kogunenud. Kuulda on jutusuminat, tasside ja lusikate kõlksumist ning kauget nostalgilist klaverimängu. Minu jaoks on see pisike maal nagu elav pilt, mis äratab helid ja liikumise ja viib kaasa aastasse 1942. Käimas oli sõda, kuid ometi maalis Kõks sellise maali. See kinnitab mu mõtet, et kunst ei pea olema paaniliselt sotsiaalne ja ülepolitiseeritud, nagu meie ajal kipub olema.

Teine lemmikmaal on Andrus Johani pisike pilt ettekandjast punases kleidis. Samuti 1942. aastal maalitud. Ta on valge põlle ja tanuga või peapaelaga, ei teagi, kuidas täpselt öelda, sest neid asju ei ole ettekandjatel enam olemas. Ettekandjatel on nüüd tihti mustad põlled, kui üldse on põlled, tanudest rääkimata. Tänastest kohvikutest on selline ajavaim välja kolinud, nagu sellel näitusel võib näha Endel Kõksi, Varmo Pirgi, Viktor Jõgevere, Richart Kaljo, Eduard Wiiralti jt töödes. Ajavaim käib ajaga kaasas. Meie aeg on teistsugune kui 1940ndad nendes maalides, teistsugune ka 1960ndate, 1970ndate ja 1980ndate vaimust, mida nii täpselt kirjeldavad oma tekstides Viivi Luik, Jaak Jõerüüt, Doris Kareva jt. Legendaarne Pegasus oli nende noorte kirjanikuteel määravalt oluline paik. Siin saadi kokku, kuulati teiste ja esitati omi tekste, siin sündis meie 1960ndate kirjanike põlvkond. Pegasust aga pole enam. Ma ei tea, millises kohvikus kohtuvad tänased kunstnikud ja kirjanikud aastal 2017. Kas ainult Facebookis? Aga seal pole kohvilõhna, jutusuminat, tasside kõlksumist, vaadet aknast välja… Või ei vajatagi seda enam? Või ikkagi vajame seda endiselt, põlvkondade üleselt?

Igatahes otsustasime Viiviga, et vajame, ja seadsime sammud Kadrioru pargi veerel asuvasse kohvikusse. Tellisime prantsuse õunapirukaid, rohelist teed ja vaatasime raagus puid madala, kuldse päikese säras tiigi kaldal. Oleme ühel nõul, et see oli üks tore käik, põigata kadunud kohvikumaailma ja pärast istuda 2017. aasta kohvikus novembrikuu päikeselisel päeval, mõeldes neile kübarates daamidele ja mõtlikele härradele, kes loevad lehti, vaatavad vaadet aknast ja lõhnav kohviaroom jõuab meieni üle aegade.

Tänan sisuka näituse eest! Nii vajalik on meenutada, mis oli eile ja üleeile…
Ilusat kohvikusügist ja seda eriti Vilde majas Kadriorus!

Kirjutatud Sepamaa talus Pärnumaal 10. novembril 2017.

Kohvik on koht, kus ostetakse omale mõni tund üksindust, kus teised inimesed ja taustahelid ei loe, sest sinu üksindus oma mõtetega, oma raamatuga, oma internetiga on sinu oma. Kohvikuüksindus erineb muudest üksindustest, mida inimene omale luua suudab, kui häda käes ja kusagile tormava maailma rähklemine ruineerib. Kohvik on koht, kus kohtutakse kellegi teisega nii, nagu ei kusagil mujal, sest kohvik on korraga nii koht kui olek, nii koht kui nähtus, nii koht kui meeleolu. Kohvik on koht, kus juuakse kohvi ja muud, kus isegi süüakse midagi, aga see kõik on suhteliselt kõrvaline, välja arvatud kohvi lõhn, mis on olemuslik, mis kuulub kohviku juurde. Kohvik on koht, kus on kõrvalisi nurki ja seinaääri, nii et tunned end seal istudes nagu vanajumala selja taga. Kohvik on koht, mille akendest avanevad avarad taevavaated, pikantsed tagaõuevaated, klassikalised tänavavaated klassikaliselt edasi-tagasi sibavate võõraste inimestega. Kohvik on koht, kus kirjutatakse raamatuid, armastuskirju ja lahkumisavaldusi. Kohvik kuulub kultuuri juurde, vähemalt meie kultuuriruumis, ja selles mõttes on Eesti sarnane Kesk-Euroopaga.

Kõik need kunagi mõeldud mõtted ja tuntud tunded meenusid, kui vaatasin Tallinna Kirjanduskeskuse Eduard Vilde muuseumis äsja avatud näitust „Kohvist viidud. Kohvi(ku) jälg eesti kunstis ja kirjanduses”. Maalid, luuletused ja mõtisklused, kõik kohvikuteemal, täidavad kolme ruumi Kastellaani majas, aga see on vaimne täitumine, mis neis mateeria mõttes peaaegu tühjades tubades valitseb. Eestlaste luuletused, trükitud pikkadele poognatele, katavad mitut seina ja nende vastas teistel seintel vaatavad neid poognaid Eduard Viiralti, Endel Kõksi ja teiste kunstnike maalidel ja graafilistel lehtedel igaveseks jäädvustatud ammused kohvikukülastajad, kes nüüd enamasti juba mullaks või tuhaks on saanud, vaatavad, mida Artur Alliksaar, Doris Kareva, Viivi Luik, Toomas Hendrik Ilves ja paljud teised on kohvikust luuletuste vormis kirjutanud. Jah, ka THI, see oli mulle pikantne üllatus.

Teine üllatus oli ka. Ma polnud kunagi vaevunud mõtlema, millal tuli eesti keelde sõna „kohvik”. Näitusel selgus, et sada aastat tagasi, Siuru rühmast see tekkis. Sain sedagi teada, et ma olin maha maganud ka Toomas Haugi selleteemalise artikli aastast 2009.

Näituse tegijad ja korraldajad on teinud väga head tööd, mis ei löö massiga, vaid nad esitavad oma väljapaneku stiilselt ning kontsentreeritult.

Oleks banaalne kalambuuritseda, et selle näituse külastamine on nagu kohvikuskäik. Ei, see on näitus. Aga kohvik on kohvik on kohvik on kohvik, kui jälle üks kord Gertrude Steini kuulsat roosi-fraasi parafraseerida, sest mõni asi peab selles liiga asjalikuks kirjeldatavas maailmas jääma lõpuni kirjeldamata.

Siia sobiks nüüd hoopis katkend mu tänavu ilmunud raamatust „On nagu on”.

“Vormsi saarel on ainult üks trahter, ja seegi ainult suvel lahti, Krog nr 14. Pikad puust pingid-lauad selle ees suurte lehtpuude all tekitavad just sellise tunde, mis parimates kohvikutes, mis sest, et väsinud turistid kustutavad sealsamas nälga ja janu ning on ninapidi kaardis. Kui oled oma päevasel jalgrattaringil väljunud vaiksete metsade vahelt, kus vaid rästik üle tee lookleb ja kotkas madalalt üle pea libiseb, on hea jõuda pärast paarikümmet kilomeetrit trahteri juurde, istuda ja mitte põrnitseda nutitelefoni ekraani, nagu naaberlaua omad, vaid vaadata kaugusse. Avar väli teisel pool teed, mets taamal selle taga, puulatvade peale toetamas valged suvepilved, rohelisel väljal väike lennuk, nagu oleks Amelia Mary Earhart ajaaugust väljunud ja oma Lockheediga siia heinamaa maandumisrajale laskunud. Vana vahtrapuu kohiseb otse pea kohal, annab kuuma päikese eest varju ning pääsuke kihutab vidistades üle ettekandja pea, kui see toob meile me caffè latte tassid. Latte, pääsuke ja suvi üle selle kõige, see on nagu maailmakohvik, oled peidus põhjamaa väikesaarel, seitse koma neli miljardit inimest ei tea, kus sa oled ega saa sind mitte kuidagi kätte, aga oled samal ajal ka kogu maailmas, jood oma latte‘t, nagu miljonid parajasti sedasama teevad jumal teab kus.”

Ja lõpetuseks: ma ei imestaks, kui ükspäev ilmuks raamat peakirjaga „Kohvik Eesti kirjanduses”. Sel oleks lööki! Pool tööd on näituse autoritel ja muuseumil juba niikuinii tehtud!

Möödunud nädalavahetusel sain esimest korda elus osa Viljandi pärimusmuusika festivalist ehk rahvakeeli folgist. Tegemist oli festivali 25. sünnipäevaga ning seekordsele arvustusele lähenen seega teatava aukartusega.

Seekordse festivali tunnuslause oli „Uut ja vana“, mille kohta võis kavatutvustusest lugeda järgmist: „Festivali teema märgib suuri kontraste, aga ka muutusi, mis meid edasi viivad. „Uut ja vana“ tähendab võistlusmomenti ja ületrumpamist, mis köidab osalejaid ning pakub esinejatele närvikõdi. Nauditav on kuulata muusikat, milles on midagi vana ja tuttavlikku, aga ka uut ja huvitavat, salapärast ja liikumapanevat.“

Viljandi pärimusmuusika festivali pealik Ando Kiviberg seletab sel aastal kogetavat lahti veel järgmiselt: „Viljandi pärimusmuusika festival on alati pidu. Veerandsaja verstapostini jõudnud festival on aga eriline pidu. Väga eriline. Kokku saavad vanad sõbrad ja kohale saabuvad muusikalised lemmikud läbi aegade. Hulgaliselt erilisi taaskohtumisi ja nostalgiat. Ohtrasti uusi liigutavaid avastusi.“

Folk kätkes endas korraga paljut. Pärimeetril asetses lisaks pealavadele ka Roheline lava, mis võimaldab alles muusikutee alguses olevatele pillimängijatele ja lauljatele end suurema publiku ees nähtavaks teha. Ei puudunud ka Ühe Loo Lava ehk Purjekas (sinine kastiauto koos purjega, mis erinevatel aegadel erinevais paigus pargitud oli ja mida tuli ise üles otsida), millel oli võimalik üles astuda oma laulu, luuletuse, pilli- või jutulooga. Lastele oli eraldi mänguala koos lõbusat avastamist pakkuva labürindi ning oma lavaga, kus julgemad võsukesed võisid oma etteastetega lagedale tulla.

Pärimeetrilt ja selle lähiümbrusest võis leida mitmesuguseid erinevaid toidukohti. Valikus olid nii kebab kui burger, nii kartul ja hapukapsas kui ka vürtsikas nuudliroog, nii vahvel ja kirju koer kui ka kodused, just ahjust tulnud hiiglaslikud auravad saiakesed, mis kummitavad mu maitsemeelte unelmaid veel siiamaani.

Võis käia saunas ja endale teadete tahvlile kuulutuse üles seadmisega selleks sobivad kaaslased leida. Osa sai võtta ka õpitubadest (kokku üle 30 erineva võimaluse!), mille hulka kuulusid nii pillimeisterdamised kui -hooldus, pärimuslikud paaristantsud ja kiigelaulud, saunarituaal ja saunaravi kui ka palju muud. Samuti oli kohal Ööülikool, kus räägiti Veljo Tormise loomingulisest ja ideelisest pärandist eesti rahvuslikus kultuuris, osa võis saada filmiprogrammist, muinasjututoast ja pillilaadast. Ringi võis uudistada käsitöölaadal, sammuda kaasa folgimatkadel, anda teed oma lauluarmastusele laulutoas, võtta Viljandi järve ääres osa folgi rannamängudest. Viljandi Kultuuriakadeemia oli Viljandi Muuseumi hoovi üles seadnud TÜ VKA kultuuripesa, kus koos rahvusliku käsitöö tudengitega sai teha põnevaid meisterdusi ning kuulata muusikaosakonna tudengite etteasteid. Sinna oli end üles seadnud ka „AW“ stuff’i müügilauake. „AW“ on Liisa Kruusmägi ja Janno Pikkati loodud humoorikad koomiksid võimalikest olukordadest. Kultuuripesas sai osta T-särke, kotte, postkaarte ja muid esemeid just selliste koomiksitega. Soovitan soojalt nende tegemistega tutvust teha, kui nali on armas! Reedel ja laupäeval võis lisaks Tantsumajale ja Ööklubile koguneda ka Ugala Teatris toimunud Viljandi Folk Afterpartyle, kus inimesi hullutasid Meisterjaan ja Silver Sepp, Adeele Sepp ja vonKuusk, Heidy Purga, Sander Mölder, Ringo Ringvee ja Tarrvi Laamann, Bert on Beats jt. Jaani kirikus toimusid lausa viiel korral folgipalvused. Erinevates galeriides võis tutvuda üles seatud näitustega.

Juubelifestivali puhul ilmus ka raamat „Viljandi pärimusmuusika festivali lood“, mille on kokku pannud Kairi Leivo ning mis koondab erinevaid külastajate lugusid, festivali korralduslikke raskusi ja rõõme, lõbusaid lugusid festivali südamest – staabist. Kindlasti tasub raamatuga lähemat tutvust teha, kuna köitvaid lugusid on festivalil olnutel terved mäed!

Festivalialal ringi käies ning erinevaid uudseid ja huvitavaid paiku avastades oli tõesti tunne, et tegemist on korraga millegi nii tuttavliku kui uuega. Eks suursündmustel ole ju varemgi käidud, aga Viljandis nähtu juures hämmastas mind rõõmus ja mitmekesine festivalisumin, mille hulka kuulusid spontaansed pillimängud pärimeetril, uued ja vanad tuttavad keset rahvapilve kohtumas ning kallistusi ja tervitussõnu vahetamas, mida võib ka mujal näha, aga siin õhkus sellest kõigest siirast soojust ja armastust, mida igal pool nii ehedalt ei tunneta. Tegemist oli tõesti erilise peomeeleoluga!

Tulles muusika juurde, siis tuleb nentida, et see oli tõeline avastamine! Esinejate valikul oli silmas peetud nii uute põnevate muusikute kodumaale toomist kui ka vanade tuttavate ja samuti publikule väga armsaks saanud esinejate taaskutsumist festivalile.

Nähtud ja kuuldud esinejad moodustasid lõpuks kokku järgmise nimekirja: Celia Roose ja Ene Salumäe, Voorand/Koikson/Sooäär/Daniel, Adeele Sepp ja vonKuusk, Sander Mölder (Viljandi Folk Afterparty), Estbel, Tbilisi, Nano Stern Trio, Svjata Vatra, A-WA!, Csángálló Zenekar, Jan Blake & Raymond Sereba, Kalàscima, Ando ja sõbrad. Mõne neist elamustest soovin pikemalt lahti kirjutada, kuna tegemist oli tõesti suurepärase kontserdikogemusega.

Celia Roose ja Ene Salumäe kontsert toimus Jaani kirikus. Kavaga tehti kummardus Veljo Tormisele. Esitati rahvalaululist „Kolmteist pilku oreli poole“ Ene Salumäe oreliseades, esmaettekandele tuli Celia Roose loodud süit „Karjaselaulud“ orelile, häälele ja vilele ning erinevaid lugusid torupillile ja orelile. Oreli, torupilli ja hääle kasutuse vaheldumine ja omavaheline suhtlus oli samal ajal nii uskumatult närvekõditav ja paeluv kui ka habras ning malbe. Tegemist oli sellise pärimusmuusika helimaailmaga, milles olemine tekitas hiiglaslikku soovi olla veelgi rohkem osa sellest ja kogeda enamatki. Viiside lihtsus ja omanäolisus, pillide tasakaalustatus laulujuppide vahel, suunasid huvitavasse transsi, mida rahvalauludelt siiralt ootan.

Vooranna/Koiksoni/Sooääre/Danieli kontsert „Kummardus Veljo Tormisele“ toimus Pärimusmuusika Aidas, kuhu sain sisse väga napilt! Ma ei olnud soetanud eelmüügist kaheeurost lisapiletit, mis oleks koha kindlustanud, kuid ukse peal olevad vabatahtlikud olid nii lahked ja juhatasid mu siiski saali teisele korrusele, kus sain ka istekoha. Suur tänu! Kontserdil esitati laulutsükleid „Ingerimaa õhtud“ ja „Seitseteist eesti pulmalaulu“ ning kadrilaule. Kadri Voorandi võimas ja mänguline esitus ning Liisi Koiksoni mahe ja siidjas, kuid vajadusel väga väljendusrikas ja külluslik esituslaad mõjusid huvitava kontrastina. Koos kitarristide Jaak Sooääre ja Paul Danieliga esitati džässivõtmes pärimuslikke rahvaviise köitvalt ja kuulamapanevalt, mahlakalt ja ilmekalt. Oli hetki, kus laval toimuvat jälgides kangastus mu silme ees justkui lapselik, kõigiti vabaks laskev käitumisviis, kus ei hoolita teiste arvamusest, vaid tehakse ainiti seda, mis on enda jaoks lõbus ja meeldiv, ning see on kindlasti miski, mis kisub ka publikut rohkem kaasa elama!

Gruusia päritolu meeslaulikute, ansambli Tbilisi kontsert toimus Pauluse kirikus, mis sobis nende helimaastiku taustaks suurepäraselt. Tbilisi repertuaar hõlmab laule mitmest Gruusia piirkonnast. Esitatakse sõjalaule, teel olemise laule, aga ka meloodilisi kirikulaule, mis vahelduvad efektsete karjase- ja pulmalauludega. Koori esitatu andis võimaluse saada osa Gruusiale omaste helide atmosfäärist, mis viis kohati mägede tippu ja karjamaadele ning tõi siis jälle alla orgu täis rahu ja sügavust. Nende esituses oli tõeline hingestatus ja emotsioonide küllus, dünaamika ja sünergia. Kontserdi toimumine kirikus võimaldas helidel põrkuda kirikuseintelt ja laest, akendelt ja sammastelt. Kõik see moodustas kokku huvitava kaja ja võimsuse ning järgmisel hetkel tõelise tasaduse ja pühalikkuse. Ei olnud raske mõista, miks see ansambel publiku palvel uuesti Eestisse kutsuti!

A-WA! kontserdile koguneti A. Le Coqi Kirsimäe lava ette. A-WA! on araabiakeelne väljend millegi rõõmuga kinnitamiseks – eesti keeles võiks see olla jah! vms. Tegemist on Jeemeni juurtega õdede bändiga Iisraelist. Nende esituses saavad vanad araabiakeelsed rahvalaulud uue elektroonilise kuue 21. sajandi tantsupõrandate jaoks, boonuseks on arranžeeringute võluvalt nipsakas huumor. Küsimusele, millest nende laulud kõnelevad, vastavad neiud järgmiselt: „Me soovime, et naised (ja ka mehed) armastaksid end ja oleksid uhked oma identiteedi üle, tunneksid end oma nahas mugavalt ning julgeksid väljendada oma mõtteid ja loovust.“ Tegemist oli tõeliselt hoogsa ja kaasahaarava kontserdiga! Kindlasti oli see üks lõbusamaid ja tantsurohkemaid. Omavahel segunesid kummastav idamaine helimaastik ning tänapäevane elektrooniline muusika, mis olid sedavõrd hõrgult kokku sulatatud, et mitte ei saanud ükskõikseks jääda. Suure lava ette kogunenud inimmeri elas esitusele kogu südamest kaasa!

Jan Blake’i & Raymond Sereba kontsert toimus jällegi siseruumes – Pärimusmuusika Aidas –, mis tähendas uut kaheeurost väljaminekut, aga see oli üks parimaid väljaminekuid sel festivalil! Jutuvestja Jan Blake on Jamaica päritolu legendaarne esineja, kes on üle maailma võlunud inimesi, jagades aafrika, kariibi ja araabia külluslikku jutupärimust oma dünaamilisel, mahlakal, soojal ja loomulikul moel. Eestis oli tal sel korral kaasas muusikaline giid Raymond Sereba, kelle lood, helid ja rütmid teevad rännaku veelgi elavamaks. Esitus algas sellega, et kogu saalis olev rahvas pandi endaga koos laulma, mis viis kõik samale hingelisele ja meelelisele tasandile ning tegi vastuvõtlikuks peatselt järgnevale loole. Ka loo keskel pandi rahvas mitmel korral kaasa laulma, mistõttu oli kohalolek veelgi suurem. Lugu ise oli aga sedavõrd kaasahaarav, et kui Jan oli esituse sisse juhatanud sellega, kuidas loo pooleli jäämise puhul jääme vesiste suudega rohkema järele igatsema, siis see ennustus täitus tõesti! Kogu pooleteise tunni jooksul publiku hinge pugenud helimaailm, vaimsete piltide ja viirastuslike kujutiste meri lõi sedavõrd elama, et meeletult kahju oli sellest lahkuda. Tegemist oli suure väljendusrohkuse, siiruse ja soojusega esitatud oskusliku jutuvestmisega, mis rikastab iga kuulaja maailmapilti ja arusaamu.

Kalàscima kontsert leidis jällegi aset ühel suurimatest lavadest – A. Le Coq Kirsimäe laval. Itaaliast pärit koosseis on oma kodumaal hetkel üks kuumemaid bände. Saletost pärit mehed segavad oma kodukandi vana rituaalset tarantellatraditsiooni elektroonilise muusikaga, mille tulemus on plahvatuslik, energiast tulvil ning hüpnootiliselt haarav. Tarantella põhineb iidsel eluohtliku tarantlihammustuse ravirituaalil nimega pizzica tarantata ning on seotud kohaliku kultuurifenomeni tarantismiga. Selle juurde kuuluvad meeletu trummeldamine ja pöörane transsiviiv tants, mis võib sarnase karakteriga muusika saatel kesta tunde või isegi päevi. Itaallased tõid festivalile oma elurõõmu ja -jaatuse, julguse, uljuse ja mehisuse! Nende esitus oli täis trummide võimsat ja bassist mürinat, kaasakiskuvaid meloodiaid, mis olid täis ootamatuid ning keerukaid, kuid samal ajal väga nauditavaid arranžeeringuid, ning muidugi oli seal palju tantsu! Rahvas kisuti juba esimeste lugudega kaasa plaksutama, tantsima ja lihtsaid viisijupikesi laulma. Igaüks, kes vähegi soovis, võis end tõesti tühjaks tantsida, justkui olekski mürgiselt putukalt hammustada saanud, ning see oleks ainus variant, kuidas mürki kehas lahustada. Kalàscima on unustamatu energiaga bänd!

Kuigi festival võimaldas kogeda väga paljusid erinevaid loomingulisi valdkondi ning pakkus rahuldust kõigile meeltele, jäid minu hinge kõige enam just viimati kirjeldatud muusikalised etteasted. Usun, et igal inimesel oli võimalik nendest neljast päevast midagi ammutada ja uut avastada, aga ka juba tuttavlike elementidega uuesti sõbraks saada. Kindlasti on see üks festivalidest, mida soovitan igal eestlasel ning ka väliskülalistel kas või korra elus külastada!

/Muuseumimeditatsioon „Pärimuse pöörane paine” Valdur Mikita ja Taavi Tuleviga Tallinna Kirjanduskeskuse Vilde majas/

Tõenäoliselt sellepärast, et neil päevil räägitakse väga paljudest tegevustest kui meditatsioonist (maletamine kui meditatsioon, toiduvalmistamine kui meditatsioon, küünte lakkimine kui meditatsioon), sean ka „Muuseumimeditatsioonist” mõeldes esiti oma vaimu valmis pigem muusikaliste vahepaladega muhedaks jutuõhtuks kui päris mediteerimiseks. Vilde juurde on igal juhul rõõm minna. Kui aga sündmuse toimumise päeval loen ürituse lehelt, et oma mati ja pleedi võiks kaasa võtta, hakkan tundma, et asi võib olla tõsine. Pakin pühalikul ilmel pleedi kaasa, matt ununeb maha, aga sellest pole midagi. Muuseumis jagatakse tegelikult lahkesti mõlemaid.

Meditatsioonivalmis seatud Vilde elutuba on hämar ja sõbralik ning loob heleda suveõhtuga huvitava kontrasti. See, kui hästi muuseumipere kirjanik Vilde kunagist kodu on tundma ja tunnetama õppinud ning kui kutsuvalt ja loominguliselt selle võimalusi rakendab, on kahtlemata eraldi väljatoomist väärt. Viimati sai siin majas käidud sügisesel „Piimamehe diskol”, nüüd siis ootavad järgmised sagedused.

Esikus kingi jalast võttes kuulen, et meditatsioonile pidavat kohale tulema 47 inimest. Vaatan üle ukse ja näen, et paljud neist on tõepoolest juba tuppa pikali heitnud. Lähen natuke ähmi täis ja raban kiiresti endale ühe ahjuäärse istekoha, tõmban pleedi ninani ja kasutan sündmuse alguseni jäänud aega rõõmuga oma „kohast ilmajäämise” neuroosi üle muigamiseks.

Ja äkki ongi tuppa ilmunud Taavi Tulev ja Valdur Mikita. Kooslus, mis mõjus kutsuvalt ürituse reklaamis, osutub dünaamiliseks ka reaalsuses. Meditatsiooni alustab Mikita sõna, mis ühel hetkel suubub Tulevi kujundatud helimaastikesse, et mõne aja pärast taas sealt selgida. Selles lainetuses saamegi vaheldumisi osa Mikita tõlgendustest kaheteistkümnele folklorist Oskar Looritsa kogutud kentsakale pärimusjutule ja võimaluse unustada end Taavi Tulevi ruumispetsiifilistesse, loodushäältega rikastatud elektroonilistesse helivoogudesse. Need lummavad, meelitavad, murduvad ja üllatavad. On nii sügavust kui ka helgust, eraldi ja üheskoos.

Tulev on oma loomingus ühendanud armastuse elektroonilise muusika ja looduse vastu väga taktitundeliselt ja leidlikult. Kõige lihtsamalt öeldes – ühe loomingulise väljundina kogub ta loodushääli, et neid siis masinate tektitatud helidega ruumispetsiifilisteks installatsioonideks põimida. Hakkan mõistma, et tuua ja tekitada loodushääli inimtegevuslikesse ruumidesse on väga tänuväärne ja oluliselt suurema cool‘ifaktoriga idee kui minna oma helitehnika ja viimaste trendide järgi peenhäälestatud playlist’iga metsa või mujale loodusesse järjekordset „eksklusiivset” murufestivali korraldama. Justkui adumata, et loodus on ennekõike elukeskkond, kus on omad seadused ja sagedused, mida igasugune inimtegevus ja kunstlik müra häirib. Samas kui loodushäälte, eriti linnulaulu kuulamine tekitab inimestes alati heaolutunnet – see olevat lausa teaduslikult tõestatud.

Folklorist Oskar Looritsa kogutud rahvajutud Valdur Mikita esituses ja tõlgenduses on aga samuti päris vänge kraam ning sobivad meditatsiooni tarvis suurepäraselt, kuna on kõige paremas mõttes arulagedad. (Vanade) eestlaste äraspidisest huumorist on päris palju räägitud ja need lood ainult kinnitavad seda. Eks pärimus ikka elab rahvasuus oma elu ja nõnda võib mõnel lool ka aja jooksul saba või koon kaduma minna või sündmustik muud moodi ootamatuid pöördeid võtta, mis asja muidugi ainult lõbusamaks teeb. Mitmed lood petavad kuulaja ära, pakkudes ootuspärasest hoopis erinevat lahendust või jättes loo hoopis lahenduseta ning paljastades niimoodi meie mõttemustreid – ootusi, mis meil lugude ülesehituse ja eriti nende lõppude osas alati vaikimisi olemas on. Ootusi selle osas, kuidas asjad tavaliselt on. Hämmastava selgusega elustub silme ees ka Looritsa informantide ehk lugude esialgsete pajatajate galerii, kellest igaüht enne tema jutustatud loo algust nimepidi mainitakse. Sooja sürrealismi ja muhedaid üllatusi peaks igal juhul jätkuma kõigile Vilde elutuppa rändama tulnutele.

Väljas on endiselt valge suveõhtu – seda reedab kaugemalt läbi verandaakna kumav päike, mille mõned kiired ka elutoa põrandale jõuavad. Hämaras toas aga hubisevad küünlad. See valgusmäng loob ruumi tasapindadele varjude virvarri, mis soovijaile oma tavateadvuse nihestamiseks veel ühe põneva lisavõimaluse loob.

Ning selles atmosfääris on põrandapraost välja hüppav härjapõlvlane juba pigem ootuspärane kui ootamatu tegelikkuse ilming.

Pärast meditatsiooni leiab aset vabamas vormis vestlus publiku ja esinejate vahel. Saame Valdur Mikita käest kuulda lähemalt Oskar Looritsa geniaalsest ja värvikast karakterist ning ühelt helisalvestiselt kuuleme ka Looritsat ennast tuliselt Rootsi kodutütardele kõnet pidamas. See, mida võib kujutada endast „pärimuse pöörane paine”, saab teda kuulates ühtäkki veelgi selgemaks. Taavi Tulev aga räägib öisest loodushäälte püüdmisest, nentides, et mitmed kunagi loodushelidest tulvil paigad on iga aastaga järjest vaiksemaks jäänud …

Lustaka lõppakordi lisavad sündmusele prouad publiku hulgast, kes äkitsi kelmikalt kõkutades teatavad, et plaanivad Valdur Mikita ära röövida ja metsa viia. Umbes sel hetkel tunnengi, et argiteadvus on tööle hakanud, käed ja jalad ka juba liiguvad ning võib vaikselt läbi selle helge õhtu kodu poole astuma hakata küll.

Järgmine muuseumimeditatsioon pidavat toimuma sügise poole. Tõenäoliselt on ka see kaunis ja lõbus. Soovitan igal juhul hoida käed soojad ja pulsil.

Claude Monet on minu vaieldamatu lemmik. Olen käinud tema majamuuseumis ning lille- ja veeaias Giverny’s – äsja juba teist korda – ning pole vahele jätnud pea ühtki võimalust külastada galeriid või muuseumi, kus on tema töid. Nii New Yorgi Metropolitanis kui ka Peterburi Ermitaažis olen ajanappusel jooksnud ainult nendesse ruumidesse, kus on üleval Monet’ teosed.

Seega loomulikult panin „Monet2Klimt“ näituse oma kalendrisse, kuigi ei kujutanud eriti ette, kuidas virtuaalselt maale esitletakse. Näituse külastus ületas aga kõik ootused – vana Heliose kino saali olid ovaalselt paigaldatud mitme meetri kõrgused ekraanid ja neile ning ka poolele põrandast olid suunatud paljude projektorite valgusvihud. Keset saali oli kolm rida pinke ning näitus oli pandud külastajate ümber elama. Me ei olnud ainult virtuaalses kunstisaalis, meie ümber olid animeeritud kujul mõlema kunstniku armastatuimad teosed – kogu programm kestis 45 minutit, kummagi kunstniku teostest oli siis vastavalt koostatud ca 22–23 minuti pikkune lugu. Maalid mitte ainult ei liikunud, vaid näituse autorid lõid neid meie ümber, liigutasid detaile, viisid meid lendama ja sukeldusid vee alla. Ümberringi oli õitemeri, lehesadu, lainete helklemine, öötaevas – need on eredaimalt meelde jäänud elemendid. Taustaks kõlasid tuntud klassikalise muusika palad.

Kuna läksin näitusele eelkõige Monet’ pärast, kirjeldan lähemalt paari tema teosest loodud virtuaalversiooni. Muidugi vesiroosid! Alguses ilmusid justkui kunstniku pintsli alt vesiroosid, siis joonistus välja veepind ning siis langesid sellele tilgad, tekitades pinnale ringe. Kostis veevulinat. Arvestades seda, et tegelikult on Monet’ veeaias pea alati rahvamass ja vaikseks mõtiskluseks on raske kohta leida, olid need hetked Heliose saalis tõeline elamus. Monet’ teoseid kajastava osa lõpuks maaliti külastajaid ümbritsevatele ekraanidele aga tema kuulsaim teos – „Impressioon. Päikesetõus“. Lugu algas pilkasest pimedusest, siis ilmusid nähtavale Le Havre’i sadama kraanad ja laevade mastid, siis paadid ning kõige lõpuks tõusis silmapiiri tagant Monet’ erkoranž päike.

Algselt 9. juunini kestma pidanud näitust on äsja pikendatud 31. augustini, nii et soovitan kindlasti kõigil kunstihuvilistel vaatama minna. Täispilet maksab küll 10,50 eurot, kuid selle eest võib näitusesaalis istuda seni, kuni soovi on – külastus ei ole piiratud ühe 45-minutilise tsükliga, siseneda ja väljuda võib ekraanidesse lõigatud „salauste“ kaudu igal ajal.

Arvo Pärdi heliloomingut on kasutatud lugematutes filmides ning tema muusika on puudutanud ja puudutab ka edaspidi väga paljusid inimesi. Õnneks väärtustatakse maailmaklassi autorit ka meil ning sellest annab tunnistust fakt, et on olemas Arvo Pärdi Keskus. Selleks, et keskuse sünniloost ja ideest veidi aimu saada, jagame värsket videot, mis just sellest kõigest räägibki.

JAANUAR
1.–7.01., Tallinn VI TALLINNA BACHI MUUSIKA FESTIVAL „BACHFEST“
1.–8.01., Tartu IV TARTU TALVEMUUSIKA FESTIVAL
7.–15.01., Pärnu PÄRNU NÜÜDISMUUSIKA PÄEVAD
20.01.–2.04., üle Eesti FESTIVAL „KOOLITANTS“
21.01., Tallinn INTSIKURMU TALIFESTIVAL
21.–22.01., Elva MONOMAANIA
25.–29.01., Tallinn DOCPOINT TALLINN
27.01.–5.02., Tallinn, Tartu, Pärnu, Jõhvi, Peterburi MUSTONENFEST

VEEBRUAR
3.–11.02., Tallinn X TALLINNA TALVEFESTIVAL
4.02., Tallinn IV PARMUPILLIFESTIVAL
4.–5.02., Tallinn SIMPLE SESSION 17
6.–10.02., Rakvere RAKVERE GÜMNAASIUMI FILMIFESTIVAL
14.–24.02., Tallinn TALLINNA VANALINNA TOIDUFESTIVAL
17.–19.02., Viljandi TUDENGITE TEATRIPÄEVAD
18.02., Tallinn NUKUTEATRITE FESTIVAL „ELUTUTE ASJADE ELUS MAAILM“

MÄRTS
3.–12.03., Pärnu, Pärnumaa LASTE JA NOORTE MUUSIKAFESTIVAL „MUUSIKAMOOS“
7.–10.03., Tartu, Viljandi, Tallinn TUDENGIJAZZ
8.–12.03., Tallinn LADYFEST TALLINN
16.–17.03., Tallinn TALLINN FASHION WEEK
18.03., Kilingi-Nõmme IV VABARIIKLIK MEESANSAMBLITE FESTIVAL
18.03., Valga EESTI MUUSIKAVIDEOTE FESTIVAL
18.–20.03., Kuressaare ÜLE-EESTILINE KOOLITEATRITE FESTIVAL „SAAREMAA MINITEATRIPÄEVAD“
18.–21.03., Tallinn VANAMUUSIKAFESTIVAL „CECILIANA“
21.–25.03., Tartu VISUAALSE KULTUURI FESTIVAL „MAAILMAFILM“
23.–24.03., Viljandi FESTIVAL „OMA LUGU“
27.03.–2.04., Tallinn TALLINN MUSIC WEEK

APRILL
Aprill–juuli, Tallinn TALLINNA RAKENDUSKUNSTI TRIENNAAL
6.–13.04., Tallinn EESTI MUUSIKA PÄEVAD
7.04., Tallinn FESTIVAL „ACOUSSION SPRING“
14.–23.04., Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva XI JAAPANI ANIMATSIOONI JA ELUSTIILI FILMIFESTIVAL „JAFF“
15.–16.04., Lüllemäe KARULA FOLK
17.–23.04., Tartu XVI SUPILINNA PÄEVAD
18.04.–26.05., Tallinn KORFEST
20.–23.04., Tallinn XV RAHVUSVAHELINE KOORIFESTIVAL „TALLINN 2017“
21.–22.04., Mooste RAHVAMUUSIKATÖÖTLUSTE FESTIVAL „MOISEKATSI ELOHELÜ“
21.–30.04., üle Eesti JAZZKAAR
21.04.–23.07., Tallinn 7. TALLINNA RAKENDUSKUNSTI TRIENNAAL
22.04.–23.04., Tallinn FESTIVAL „LET’S START DANCING“
23.–29.04., Viljandi, Viljandimaa TANTSUNÄDAL
24.–30.04., Tartu TARTU TUDENGIPÄEVAD: KEVAD 2017
28.–29.04., Tallinn TRADITSIOONILISE TANTSU FESTIVAL „SABATANTS“
28.–29.04., Tallinn TALLINN COFFEE FESTIVAL
28.–30.04., Haapsalu HAAPSALU ÕUDUS- JA FANTAASIAFILMIDE FESTIVAL „HÕFF“
29.04.–7.05., Jõhvi X JÕHVI BALLETIFESTIVAL

MAI
4.–6.05., Tartu AUTORILAULUFESTIVAL „MAILAUL“
4.–6.05., Viljandi, Tallinn, Tartu KULTUURIDESSANT
5.–12.05., Pärnu PÄRNU RAHVUSVAHELINE OOPERIMUUSIKA FESTIVAL „PROMFEST“
6.05., Viljandi ELEKTROONILISE PÄRIMUSMUUSIKA FESTIVAL
8.–13.05., Tartu, Värska TARTU KIRJANDUSFESTIVAL „PRIMA VISTA“
8.–14.05., Tartu KARLOVA PÄEVAD
11.05., Tartu XV ÜLERIIGILINE ERIVAJADUSTEGA LASTE JA NOORTE TEATRIFESTIVAL „SAVILIND“
13.05., Lao RÄIMEWEST
13.–14.05., Kihlepa VÕILILLEFESTIVAL
18.–20.05., Tartu TARTU INDIEFEST
19.–21.05., Türi XXXX TÜRI LILLELAAT
19.05.–25.08., Tallinn TALLINNA LILLEFESTIVAL
20.05., üle Eesti MUUSEUMIÖÖ
20.–21.05., Sillamäe RAHVUSVAHELINE FESTIVAL „JAZZTIME“
24.–28.05., Tallinn TALLINNA KIRJANDUSFESTIVAL „HEADREAD“
27.05., Hiiumaa TUULEKALA FESTIVAL
27.–28.05., Jäneda JÄNEDA AIA- JA LILLEPÄEVAD
27.05.–1.07., Haapsalu HAAPSALU GRAAFILISE DISAINI FESTIVAL
30.05.–3.06., Tallinn FESTIVAL „ORIENT“
31.05.–4.06., Tallinn XXXVI TALLINNA VANALINNA PÄEVAD

JUUNI
Juuni–september, Naissaar, üle Eesti NARGENFESTIVAL
1.–3.06., Saue, Tallinn XV RAHVUSVAHELINE NOORTE RÜTMIMUUSIKA FESTIVAL „VISIOON“
1.–4.06., Narva NARVA LINNAPÄEVAD
1.–4.06., Tallinn RAHVUSVAHELINE VISUAALTEATRIFESTIVAL „NUQ TREFF“
2.06., Kärdla XV HIIUMAA LASTEFESTIVAL
2.–3.06., Haapsalu ITAALIA VEINIPIDU HAAPSALUS
2.–4.06., Narva XI SEPPADE FESTIVAL „BAROKKSEPIS“
2.–4.06., Türi TÜRI KEVADFESTIVAL
3.06., Kohila KAPAROCK
3.06., Häädemeeste XII PÕHJA-LIIVIMAA FESTIVAL
3.06., Sõmeru MAAELU FESTIVAL
3.–4.06., Lange EESTI LENNUPÄEVAD
7.–10.06., Tartu TARTU LOODUSFESTIVAL
8.–11.06., Rakvere RAKVERE LINNA PÄEVAD
10.–11.06., Tallinn TALLINNA TÄNAVATOIDUFESTIVAL & TADAA! FESTIVAL
10.–11.06., Haapsalu NARGENFESTIVALI KREEGI PÄEVAD
10.–12.06., Saue XX LOOMINGU JA IMPROVISATSIOONI PÄEVAD
12.–16.06., Tallinn XII TALLINNA KITARRIFESTIVAL
12.–18.06., Tartu, üle Eesti TÄNAVAKUNSTIFESTIVAL „STENCIBILITY“
14.–22.06., Tallinn SEINAMAALINGUTE FESTIVAL „MEXTONIA“
15.–18.06., Hiiumaa SÕRU JAZZ
16.–18.06., Kuressaare AJATU MUUSIKA FESTIVAL
16.–18.06., Värska SETO FOLK „METSA POOLE“
17.–18.06., Vastseliina XXIII MAARAHVA LAAT
17.–23.06., Suure-Jaani XX SUURE-JAANI MUUSIKAFESTIVAL
26.–30.06., Peipsimaa IV PEIPSIMAA ORELIFESTIVAL
28.06.–1.07., Haapsalu HAAPSALU TŠAIKOVSKI FESTIVAL
28.06.–1.07., Tsiistre SOOME-UGRI FILMIFESTIVAL „FUFF“
28.06.–1.07., Muhu saar, Saaremaa XXI RAHVUSVAHELINE MUHU TULEVIKUMUUSIKA FESTIVAL „JUU JÄÄB“
28.06.–9.07., Raplamaa XXV RAPLA KIRIKUMUUSIKA FESTIVAL
29.06., Tartu TARTU LINNA PÄEV
29.06.–1.07., Pühajärve RETROBEST FESTIVAL
29.06.–1.07., Pärnu PÄRNU HANSAPÄEVAD
29.06.–1.07., Pärnu RAHVUSVAHELINE VÄNTORELIFESTIVAL
30.06.–1.07., Vana-Vigala HARD ROCK LAAGER
30.06.–2.07., Tallinn XII NOORTE LAULU- JA TANTSUPIDU „MINA JÄÄN“

JUULI
1.–30.07., Kabli KABLI PÄIKESELOOJANGU FESTIVAL
3.–16.07., Pärnu, üle Eesti XXXI PÄRNU RAHVUSVAHELINE DOKUMENTAAL- JA ANTROPOLOOGIAFILMIDE FESTIVAL
4.–8.07., Saaremaa KLASSIKALISE MUUSIKA FESTIVAL „HELISEVAD SAAREMAA ORELID“
4.–9.07., Ida-Virumaa XIX SUVEMUUSIKA FESTIVAL „SEITSME LINNA MUUSIKA“
5.–8.07., Tallinn ÕLLESUMMER FESTIVAL
5.–9.07., Haapsalu XXIV HAAPSALU VANAMUUSIKA FESTIVAL
6.–9.07., Tallinn XVII KESKAJA PÄEVAD
6.–9.07., Võru XXIII VÕRU PÄRIMUSTANTSU FESTIVAL
6.–11.07., Tartu FESTIVAL „KLAASPÄRLIMÄNG“
7.–8.07., Toomasmäe MUUSIKA- JA KULTUURIFESTIVAL „SETO JAANITULI“
7.–9.07., Hiiumaa XIX HIIUMAA KAMMERMUUSIKAPÄEVAD
7.–9.07., Kihnu saar KIHNU MERE PIDU
7.–9.07., Tartu TARTU HANSAPÄEVAD
7.–9.07., Kilingi-Nõmme KILINGI-NÕMME LINNAPÄEVAD
7.–9.07., Vormsi saar EESTI SAARTE PÄRIMUSPÄEVAD
7.–10.07., Pärnu PÄRNU HARMONICA FESTIVAL
7.–14.07., Viljandi XXV NOTAFE
8.07., Lindi küla MEIE KÜLA PIDU
9.07., Võsu GEORG OTSA FESTIVAL
9.–14.07., Viljandi VILJANDI VANAMUUSIKA FESTIVAL
10.–16.07., Võsu VÕSU MUUSIKAPÄEVAD
14.07., Varbuse KAGU-EESTI II EELARVAMUSFESTIVAL
14.–15.07., Nõmmküla RAHVUSVAHELINE KUNSTIFESTIVAL “FUTU MUHU. SADA AASTAT. 2017”
14.–15.07., Võsu VÕSU JAZZ
14.–16.07., Tartu PUNK & ROCK FESTIVAL
14.–22.07., Kuressaare SAAREMAA OOPERIPÄEVAD
15.07., Võsu VÕSU JAZZ
15.–18.07., Tallinn TALLINNA MEREPÄEVAD
20.–23.07., Hiiumaa XIII HIIUMAA PÄRIMUSMUUSIKA FESTIVAL „HIIU FOLK“
21.–22.07., Ostrova OSTROVA FESTIVAL
21.–22.07., Kajamaa FESTIVAL ACOUSSION LIVE 2017
21.–23.07., Varbla NÄDALALÕPP VARBLAS
22.07., Pärnu RÕÕMSATE LASTE FESTIVAL
22.07., Tõrva TÕRVA LOITS
22.–23.07., Haapsalu JOOGAFESTIVAL
22.–23.07., Narva ÜRDI KAKS KÜLGE
25.–30.07., Mustjala MUSTJALA FESTIVAL
27.–30.07., Viljandi XXV VILJANDI PÄRIMUSMUUSIKA FESTIVAL
28.–29.07., Rannapungerja TULETORNI KONTSERT
28.–30.07., Võru VÕRU LASTEFESTIVAL „RÕKKAB RÕÕMUST MAAKERA“
28.–30.07., Vormsi saar OLAVIPÄEVA ÜRITUSED VORMSIL
29.07., Võsu VÕSU RANNAFESTIVAL
29.–30.07., Jäneda EESTI TALUPÄEVAD
30.07., Haapsalu FESTIVAL „LAPSEPÕLVEMAAGIA“
31.07.–6.08., Käina HIIUMAA TANTSUFESTIVAL

AUGUST
1.–5.08., Kuressaare XXIII KURESSAARE KAMMERMUUSIKA PÄEVAD
3.–6.08., Tartu TARTU RAHVUSVAHELINE PUHKPILLIFESTIVAL „MÜRTSUB PILL“
3.–6.08., Eivere, Paide V EIVERE KLAVERIFESTIVAL
4.–5.08., Pähklimäe KUKEMURU AMBIENT FESTIVAL
4.–5.08., Pärnu PÄRNU XX GILDIPÄEVAD
4.–5.08., Haapsalu FESTIVAL „AUGUSTIBLUUS“
4.–5.08., Põlva INTSIKURMU FESTIVAL
4.–5.08., Lutike LEIGO JÄRVEMUUSIKA FESTIVAL
4.–6.08., Pühalepa VI PÜHALEPA MUUSIKAFESTIVAL
4.–6.08., Palmse jt Lahemaa külad X LAHEMAA TORUPILLIPÄEVAD
4.–13.08., Tallinn BIRGITTA FESTIVAL
4.–13.08., Tallinn XXXI TALLINNA RAHVUSVAHELINE ORELIFESTIVAL
7.–12.08., Tartu TARTU ARMASTUSFILMIDE FESTIVAL „TARTUFF“
8.–13.08., Lihula LIHULA KULTUURIPÄEVAD
8.–13.08., Varbola XXI VARBOLA PUUPÄEVAD „VARBOLA PUU“
10.–12.08., Kuressaare KURESSAARE MEREPÄEVAD
10.–17.08., Pärnu PÄRNU MUUSIKAFESTIVAL
11.–12.08., Paide ARVAMUSFESTIVAL
11.–13.08., Käsmu VIRU FOLK
11.–13.08., Haapsalu VALGE DAAMI AEG
11.–13.08., Narva AJALOOFESTIVAL „NARVA LAHING 2017“
12.08., Pärnu AUGUSTIUNETUS
12.08., Tartu TARTU TOIDUFESTIVAL
13.08., Lihula VII LIHULA LILLKIRJA FESTIVAL
14.–20.08., Võru E. TAMME NIMELINE VÕRU PUHKPILLIFESTIVAL
16.–19.08., Tartu LINNAFESTIVAL „UIT“
18.–19.08., Võru VÕRU LINNAPÄEVAD
18.–19.08., Tartu EMAJÕE FESTIVAL
18.–20.08., Põlvamaa ÖKOFESTIVAL
18.–20.08., Ruhnu saar RUHNURAHU FESTIVAL
18.08.–17.09., Viljandi VILJANDI KUNSTIFESTIVAL„QQ“
19.08., Kassari HIIU KALA JA ÕLLE FESTIVAL
19.08., Kuremaa KÜÜSLAUGUFESTIVAL
19.–20.08., Järva-Jaani FILMILINDIFESTIVAL
20.08., Tahkuranna HAPUKURGIFESTIVAL
20.08., Anija Mõis MÕISAKULTUURI FESTIVAL
21.–23.08., Haapsalu KORAALIMARATON
21.–30.08., Tallinn XIII TALLINNA KAMMERMUUSIKA FESTIVAL
23.–27.08., Tallinn FESTIVAL „TALLINNA TORNID“
24.–26.08., Tallinn WE LOVE THE 90S
24.–26.08., Tartu APARAADITEHASE FESTIVAL
25.–26.08., Tallinn ROTERMANNI RESTORANIDE FESTIVAL
25.–27.08., Pärnu RAHVUSVAHELINE SLAAVI KULTUURI FESTIVAL „SVETOTŠ“
26.08., Tallinn TELLISKIVI KIRBUFESTIVAL
26.08., Tõstamaa KADUVA? KINO PÄEV
26.08., Nõva NÕVA LESTAFESTIVAL
26.08., üle Eesti MUINASTULEDE ÖÖ
26.–27.08., Narva HOIDISTEFESTIVAL „SUVI PURKI!“

SEPTEMBER
September, Tartu TARTU TUDENGIPÄEVAD: SÜGIS 2017
September–oktoober, Tallinn TALLINNA FOTOKUU
2.–3.09., Tallinn HOOAJA AVAFESTIVAL „ESTONIA TEATRILAAT“
4.–10.09., Tartu EESTI TEATRI FESTIVAL „DRAAMA“
6.–10.09., Narva NARVA OOPERIPÄEVAD „CONTEMPART“
8.–10.09., Haapsalu NOSTALGIAPÄEVAD
9.09., Tallinn KIRJANDUSTÄNAVA FESTIVAL
9.09., Tartu TARTU TÄNAVATOIDUFESTIVAL
13.–17.09., Tallinn TALLINNA ARHITEKTUURIBIENNAAL TAB 2017
15.–16.09., Tihemetsa SEENEFESTIVAL
15.–16.09., Rapla KULTUURIFESTIVAL „SÄRIN“
15.–17.09., Viljandi VILJANDI MUSIC WALK
20.–21.09., Tallinn VALGUS KÕNNIB KADRIORUS
20.–24.09., Lihula, Haapsalu, Tallinn XV MATSALU LOODUSFILMIDE FESTIVAL (MAFF)
21.–23.09., Tallinn RAHVUSVAHELINE IMPROTEATRITE FESTIVAL „TILT“
23.09., Vormsi saar SURSTRÖMMINGFEST
23.–24.09., Tartu JAAPANI POPKULTUURI FESTIVAL „ANIMATSURI“
24.–29.09., Tartu, üle Eesti TEADLASTE ÖÖ FESTIVAL
25.09.–1.10., Tallinn XII DISAINIÖÖ FESTIVAL
28.–30.09., Tartu TARTU LASTE- JA NOORTEKIRJANDUSE FESTIVAL
29.–30.09., Kihnu saar KIHNU VIIULIFESTIVAL

OKTOOBER
3.–6.10., Tallinn TALLINN COMEDY FESTIVAL
5.–11.10., Tallinn MOEKUNSTIKINO
5.–17.10., Narva, Sillamäe, Tallinn, Tartu TEATRIFESTIVAL „KULDNE MASK EESTIS“
6.–8.10., Tartu RAHVUSVAHELINE AUTORILAULU FESTIVAL „LEHESAJU MUUSIKA“
7.10., Nõo alevik VALGUSE FESTIVAL
8.10., Rakvere XIV ÜLERIIGILISED ÕPETAJATE MUUSIKAPÄEVAD
9.–29.10., üle Eesti FILMIFESTIVAL „KINO MAALE“
10.–14.10., Viljandi VILJANDI KITARRIFESTIVAL
12.–14.10., Tallinn TALLINN FASHION WEEK
12.–15.10., Tartu XXII RAHVUSVAHELINE TARTU VANAMUUSIKA FESTIVAL „ORIENT ET OCCIDENT“
12.–15.10., Tartu RAHVUSVAHELINE SÕLTUMATUTE JA ÜLIÕPILASTEATRITE FESTIVAL „A-FESTIVAL“
16.–18.10., Viljandi TEATER NOORELE VAATAJALE
16.–22.10., üle Eesti HÕIMUPÄEVAD
19.–22.10., Tõrva TÕRVA DOKFEST
21.–22.10., Valga IV RAHVUSVAHELINE POP-/JAZZ-KOORIDE KONKURSSFESTIVAL „LAULURAGIN“
26.10., Tallinn KOHTUMISED TARKOVSKIGA
26.10.–28.10., Pärnu 35. PÄRNU AKORDIONIMUUSIKA FESTIVAL
27.10.–1.11., Tartu, Tallinn RAHVUSVAHELINE NÜÜDISMUUSIKA FESTIVAL „AFEKT“

NOVEMBER
7.–12.11., Viimsi VIIMSI HAPPY JAZZ FESTIVAL
9.–12.11., Tartu TARTU DŽÄSS- JA RÜTMIMUUSIKA FESTIVAL „IDEEJAZZ“
10.–12.11., Tartu II TARTU NOORTE FOLKLOORIFESTIVAL „KESKPÕRANDALE KOKKU“
16.–19.11., Tallinn MARDILAAT
17.–26.11., Tallinn LASTE- JA NOORTEFILMIDE FESTIVAL „JUST FILM“
17.11.–3.12., üle Eesti PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL (PÖFF)
21.–26.11., Tallinn LÜHIFILMIDE JA ANIMATSIOONIFESTIVAL „PÖFF SHORTS“
25.–26.11., Rakvere XVI JAAN PAKU NIMELINE NOORTE MUUSIKUTE KAMMERANSAMBLITE FESTIVAL
25.11.2017–7.01.2018, üle Eesti JÕULUMUUSIKA FESTIVAL „KIRIKUPÜHAD MAARJAMAAL“
November–detsember, üle Eesti JÕULUJAZZ

DETSEMBER
Detsember, Tartu JÕULULINN TARTU
8.–10.12., Rakvere DARKLAND FIRE
9.12., Tartu TÄNAVATANTSUFESTIVAL „BATTLE OF EST“

Loe eelseisvate festivalide kohta lähemalt siit!

Eesti ühe rahvusvaheliselt tuntuma koomiksikunstniku ja graafilise disaineri Veiko Tammjärve piktograafiline lühilugu „Paradise Club“, mis jutustab iroonilises võtmes Piiblist tuttavat lugu Aadama ja Eeva paradiisist väljaajamise asjaoludest, ilmus uues autorikoomiksitele pühendatud ajakirjas „Scratches“.

Uue ajakirja esimest numbrit esitleti sel sügisel Frankfurdi raamatumessil, mille püsikülaline on näiteks ka Eesti Instituudi välja antav Estonian Literery Magazine.

Plaani järgi kord aastas ilmuma hakkava ajakirja koostaja on legendaarne Hollandi koomiksikunstnik ja graafiline disainer Joost Swarte. Tema visiooni kohaselt sisaldab „Scratches“ eeskätt kaasaegsete Hollandi ja Belgia koomiksiautorite töid, kuid ka valimikku rahvusvahelisest paremikust.

Swarte tõstis Tammjärve koomiksit eraldi esile ajakirjale „The Comics Journal“ antud intervjuus (https://www.tcj.com/joost-swarte-scratching-the-surface/). Lisaks Tammjärvele on esimeses numbris ka Robert Crumbi, Art Spiegelmani, Chris Ware’i, David B ja rea teiste avangardkoomiksi superstaaride tööd.

16.–17. septembrini 2016 toimus Rapla Kultuuriklubis Baas uus muusika- ja teatrifestival „Särin“, kus üles astusid rohkem või vähem tuntud artistid, kes on mingitpidi Raplamaaga seotud.

Raplasse meelitas festivali sisutihe programm, huvipakkuv toimumispaik ja väikelinn kui selline. Teadlik valik oli kuulata eelkõige neid esinejaid, kellest varem suurt midagi ei teadnud või keda ei olnud varem laivis näinud, kuid kelle tegemistega muidu üldjoontes kursis olen.

Kui kontsertidele tagasi mõelda, paneb hämmastama, milline muusikaline kompott oli püünele toodud, iga artist oli oma žanris ja elemendis veenev.

Esimesel päeval õnnestus osa saada Mitte-Riinimanda noortekoori kontserdist, kus kanti ette Pärt Uusbergi loomingut. Täiesti esimest korda nägin laval kooslust Kahekese, kelle lõpulugu oli iseäranis kaasahaarav. Samal päeval õnnestus kuulata ka Mari Jürjensit ja Mick Pedajat, keda tunneb juba laiem publik ning kelle esinemised olid ootuspäraselt omalaadsed ja naelutasid lava ette. Mick Pedaja kitarrikäsitsus oli talle omaselt jõuline, instrumentaalid olid kontserdi parim osa.

Teise päeva programmist panin kõrva peale The Notesi, Sten-Olle, Loore Martma ja Vaiko Epliku kontsertidele. The Notes on kohalikud Rapla tüübid, teevad hubast akustilist muusikat, nagu nad ise enda tutvustuseks ütlevad. Publikule meeltmööda. Sten-Olle rokkis/bluusis täiega ja viskas iga loo vahele ka mingi teemakohase või -kohatu nalja. Ka Loore Martma jutustas oma kontserdil päris palju, need jutud olid aga seotud erinevate pillide, tema muusikuks kujunemise, olemise ja elu mõtestamisega laiemalt. Loore Martmat olin varem Pärispeal esinemas näinud. Ikka ja jälle kisub teda tagasi kuulama, lihtsalt nii ilus ja ehe on. Kuna klassikalises mõttes albumit pole ta veel välja andnud, siis on kontsert hea võimalus tema loomingust osa saada. Ja muidugi Vaiko Eplik! Jällegi üks meeleolukas heatasemeline hea tuju kontsert.

Kõik esinejad, kelle kontserte õnnestus täispikkuses lõpuni kuulata, kandsid ette lisalugusid. Publik ei lasknud esinejaid naljalt lavalt minema. Ja põhjusega.

Lastehommikust, hilisõhtustest-öistest kontsertidest ja etendustest paraku osa ei saanud, mistõttu jäävad need siinses kirjutises lähemalt kajastamata. Kes käis, see sai kuulata Rüüti, Malenat ja Tinturat, vaadata ööteatri etendust „Eestlaste muistne lugu“ ja Improteater Impeeriumi etteastet ning tantsida DJ-de taktikepi järgi.

Kultuuriklubi Baas on sellise festivali toimumiskohana tundub et ainuõige ja ülisobiv valik. Inimestel oli võimalik saalida kahe esinemispaiga vahel: üks neist – väiksem ja intiimsem, ühes õdusa kohvikuga – asus hoone teisel korrusel, teine – suurem, tehaselikum ja rokikontserdilikum – allkorrusel, kuhu jõudmiseks tuli läbida inspireeriv siseõu, mille igas kujunduselemendis võis märgata lennukust ja vigurit. Võib-olla seetõttu, et kujunduse tegi Helen Lennuk. Ruumide välisilme ühes kunstiliselt maitsekate, vigurit täis kujunduselementidega haakus väga hästi festivali sisulise poolega. Ja nii juhtuski, et festivali programm/esinejad, publik ja toimumispaik ühes kohapeal tekkinud erilise õhustikuga moodustasid ainulaadse sünergilise terviku – särina!

Kui „Särinale“ tagasi mõelda, ei suuda seni uskuda, et sellised läbimõeldult korraldatud, samas boheemlaslikult inspireerivad koosviibimised on Eestis veel võimalikud. Aeg, koht ja inimesed – kõik oli hästi.

Festivali vedur Maili Metssalu kõrvutas „Särinal“ tekkinud fluidumit mõneti Viljandi pärimusmuusika festivali algusaegadega. Mulle tõi see aga meelde ajajärgu, mil Tallinnas tegutses kultuuritehas Polymer ning Von Krahlis puudus ventilatsioon ja baar ei olnud veel uuenduskuuri läbinud. Paraku soodustas toonane Krahli remont mõneti ka „vana hea“ õhustiku kadu ning inimesed-põlvkonnad vahetusid. Loodetavasti ei kordu sarnane stsenaarium peagi põhjalikult renoveerimisele mineva Kultuuriklubiga Baas – et seal praegu heljuv õhustik ja vaimsus ei hajuks ühes remondiga kõiksusesse. Sest see on väärtus omaette.

Pilte sündmusest vaata siit.

Alates 1. juulist kuni 14. augustini on Tallinna Kunstihoones avatud tasuta asjade pood nimega Kraam.

Kui tavalises kunstinäljas kunstihoonesse siseneda, tahaks peale pileti soetamist esmajoones trepist üles putkata, et näitusi kaeda, kuid nüüd on asjad muutunud. Nimelt on paiga garderoobi ja näitusele viivale trepile üles seatud tõeline second-hand. Tegelikult on päris tõelisusest puudu vaid nüanss, et poes ei ole rahaga midagi teha ja võibki lihtsalt minna ja võtta, mis endale vajalik on. Saadaval on  nii riideid, jalanõusid, raamatuid, nipsasjakesi kui  ka nõusid.

Lisaks on tasuta asjade poes võimalik vabatahtlikkuse korras kududa kangastelgedel kaltsuvaipu, mis kingitakse Eestis elavatele pagulasperedele.

Kindlasti ei ole kokkusattumus ka see, et näitusesaalis on avatud maailmamuutva disaini näitus „Idealistid“, mida soovitame samuti kogema minna.

[Best_Wordpress_Gallery id=”8″ gal_title=”2″]