Rubriik: Urbanistika
Märtsis kajastas kultuur.info muusikafestivali Tallinn Music Week, kus sai lisaks erinevate bändide kontsertidele näha eesti disainerite töid, maitsta pop-up-kohvikutes LaMuu ökojäätist ning vestelda linnaplaneerimisest, kliimamuutustest ja uuest festivalist Station Narva, mis toimub linnas, kus elavad eestivenelased.
Aperitiiv
Miks tekitas see festival nii suurt huvi inimeses, kes põgenes Narvast kümme aastat tagasi, kohe pärast keskkooli lõppu? Esiteks sellepärast, et TMW oli täielik elamus ja tahtsin teada saada, kas ka Narvas on võimalik midagi nii toredat korraldada. Teiseks, selle kümne aasta jooksul, mil olen Narvast (ja Eestist) ära olnud, on Narva nii palju muutunud, et pidin oma silmaga nägema, kas tõesti #narvaisnext (see on «Narva Euroopa 2024 kultuuripealinnaks» peamine hashtag, mis väidab, et Narva ei oota, et teda muudetaks, ta muutub ise).
„Pean sinna minema,” mõtlesin, ja läksingi!
Hommikusöök “à la Narva”
Mitteformaalse õppe keskus VitaTiim on tore koht, kus saab kiiresti muutuva Narvaga kohaneda. Narva hommikusöögiga (tee, kohv, võilevad ja pannkoogid moosiga) kaetud pika laua taha kogunesid noorsootöötajad, kohalikud aktivistid ja festivalikülalised Narvast, Tallinnast, Tartust, Pärnust … Oma töös olen palju näinud, kuidas eesti ja vene keelt kõnelevad poliitikud ning kultuuritöötajad millegi üle arutlemiseks kohtuvad, kuid jagunevad kiiresti vene- ja eestikeelseteks gruppideks. Esimest korda pärast Eestisse naasmist nägin, kuidas eestlased ja venelased istusid koos, selle asemel et eralduda eri keelt kõnelevatesse rühmadesse, ning rääkisid kõigest n-ö narva keeles, selles toredas vene-eesti keele segus, mida oskavad Ida-Virumaa ja Tallinna elanikud. Elagu narva keel!
Täiuslik ebatäiuslik lõuna
Lõuna veetsin Narva Kunstiresidentuuris, kus mind ootasid muffinid ja ühe „ebatäiusliku” kunstiprojekti „ebatäiuslik” esitlus. Soome kunstnikud ja koomiksiraamatute autorid Kaisa Leka ja Christoffer Leka rääkisid, kuidas nad läbisid jalgratastel kogu USA ja kuidas sellest sündis „ebatäiuslik” reisipäevik. Saate raamatuga tutvuda ja seda ka osta siin, kui teid inspireerib selline sissejuhatus: „Selle raamatu lugemiseks on teil vaja nuga.” (”Imperfect”, 2017: Absolute Truth Press). Raamatuesitluse keel oli rahvusvaheline: kunstnikud rääkisid publikuga inglise keeles, pikkides siia-sinna mõne venekeelse väljendi. Sealjuures oli publik tõlkimisel abiks.
Snäkk
Kaldun korraks teemast kõrvale ja mainin, et pärast esitlust otsustasin linnas ringi kõndida ning end mõnes kohvikus soojendada, sest ebatavaliselt soe suvi on kahjuks läbi. Õnneks kohtasin endise klassivennaga, kes tegi mulle uues Narvas ekskursiooni. Linn on tõesti muutunud: uued kauplused, kohvikud, renoveeritud park ja uus (suurem kui Tallinnas) Vaba Lava teater viitavad sellele, et siin on nüüd huvitav elada.
Mida õhtusöögiks pakutakse?
Õhtusöögiks on BAZAR ehk arutelud festivalide importimise ja narvalaste identiteedi teemadel. Taas toimusid arutelud narva keeles väikeste ingliskeelsete vahepaladega. See on väga märgiline, sest narvalased vestlesid koos Eestist, Venemaalt, Saksamaalt, Rootsist ja Soomest saabunud külalistega rahvusvahelistest probleemidest. Arutleti selle üle,
Magustoitu oodates
Nende arutelude käigus tabas mind äratundmine. Igat probleemi saab seostada narvalaste uhkusega oma multikultuuse ja mitmekeelse identideedi üle. Eestivenelased ei ela mitte Euroopa serval, vaid kahe maailma piiril ja nad peavad õppima seda multikultuurset, majanduslikku ja keelelist postitsiooni ära kasutama. Narva keel ei ole kaugeltki mitte ametlik keel, kuid sellel on Ida-Eesti murde võlu ning võib-olla saab sellest esimene samm üle-eestilises infovahetuses.
Inimesena, kes on poole oma elust juurelnud selle üle, kas ta on eestlane või venelane, saan nüüd rahulikult mitme identiteediga tegutseda, sest tänapäevases globaalses maailmas on huvitavamaidki asju, mille üle mõelda. Näiteks, kuidas Narva taas suureks muuta.
Ja üks espresso
Loodan, et Station Narva toimub ka järgmisel aastal ja et basaaridel, kontsertidel, näitustel on veelgi rohkem narvalasi – mitte ainult publikuna, vaid ka osalejatena.
Aga nüüd lähen koos muusikaga päikeseloojangule vastu.
Muljeid esimeselt Station Narva muusika- ja linnakultuuri festivalilt
Sõidan reedeses täistuubitud Narva rongis ja üritan reisijaid vaadeldes tabada, kes neist on tavasõitjad ja kelle sihiks esmakordselt toimuv Station Narva festival. Kõrv püüab kinni võõraid jutukatkeid narvakate narkoprobleemidest, töötusest, alkoholismist, kõrgest kuritegevusest ja muust sellisest – esmakorselt idapiirile sõitjaid tundub olevat omajagu. Nende näod vajuvad kindlasti imestusest pikaks, kui rongist väljudes ei hakka silma mitte räpastel tänavatel jõlkuvad joodikute-narkarite hordid, vaid hoopis puhas ja heakorrastatud linn. Kuhu julgeb minna president, sinna on ka tavakodanikul asja. Välismaised infokanalid lausa kubisevad komplimentidest Narvale kui kõige hipsterlikumale Eesti linnale – sovetlik ja postindustriaalne värk läheb neile ju hästi peale. Mida aga on Narval pakkuda tavaeestlasele? Üritan seda välja selgitada.
Narvas on reede õhtule ja festivalile vaatamata ootamatult vaikne ja rahulik. Pole ühtegi viidet toimuva suurürituse kohta, välja arvatud reklaamtulbad linnaruumis. TÜ Narva kolledžis asuvas festivalikeskuses on samuti rahulik, pole järjekorda ega trügimist, ka teel peamisesse esinemispaika Kreenholmi saarele ei kohta kuskil rahvamasse. Suure lava ees seisab mõnikümmend muusikahuvilist, paar inimest on tšillimas DJ-telgis ja mõni üksik piidleb tänavatoiduputkasid. Sealne toiduvalik on eripalgeline, aga toidupakkujaid vähevõitu ja näljastena jõuame kogu pakutud sortimendi juba esimesel päeval ära maitsta. Soome toidupakkujad tunnistavad ainult sularaha, mis seab toiduvalikule omad piirid – eestlane on ju harjunud kaarti piiksutama ja rahapakke üldjuhul kaasas ei kanna. Tore festivaliüllatus on Moe Apteegi „ravimivalik“ (kulub eriti ära tuulisel ja külmal laupäeval).
Öö poole koguneb festivalipaika rohkem rahvast, laupäeva õhtul on pealava esine juba üsna täis. Kaks kõrvallava täidavad pealava vaheajal oma rolli väga hästi. Tehniline teostus on laitmatu, kõik sujub viperusteta ja suuremate hilinemisteta. Muusikavalik on paigale sobivalt postindustriaalse maiguga – on (liiga?) palju hiphoppi ja räppi, kohati tundub muusikaline programm pisut ühekülgne. See-eest vanad rokipeerud (Echo & the Bunnymen) meelitavad lava ette ka keskealised fännid. Vaatamata tehasehoonete vahel lõõtsuvale tõmbetuulele on meeleolu hea ja rahvas lõbus. Vene bändide kuulajaskond on valdavalt venekeelne ja Eesti bändide oma eestikeelne, kaks seltskonda segunevad ainult pealava ees suurtele tähtedele kaasa elades. Intiimsemat laadi kontserdid toimuvad Ro-Ro klubis jõeäärsel promenaadil, aga see paik jääb Kreenholmist väga kaugele ning hoolimata kurseerivatest festivalibussidest on sinna keeruline ja tülikas pääseda. Ilmselt taotleti muusikalise osa kaheks hajutamisega suuremat nähtavust linnaruumis (nagu Viljandi Folgil), kuid see ei täida eesmärki ning esinemiskohtade vahel liikumine võtab ülemäära aega. Tulevikus võiks kaaluda kompaktsemat lahendust. Minu jaoks on festivalil tõeline elamus ja (ootamatu?) kõrghetk Soome bänd Joensuu 1685. Tuntud headuses esineb Briti lummav Gazelle Twin, Ro-Ro klubi repertuaarist aga pakuvad tõelist naudingut vana hea Sõpruse Puiestee ja isikupärane multitalent Indrek Spungin.
Laupäeva esimeses pooles on piisavalt aega ka piirilinna vaatamisväärsustega tutvumiseks – teejuhiks tuleb narvakast ameeriklane Kris. Teeme ringi peale bastionidele, käime jõepromenaadil vaatamas Putini näoga lõvi, seikleme kasemattides ja loomulikult kindluses. Kuigi sõjaeelsest Narvast pole just palju säilinud, on vaadata piisavalt. Kindluse muuseumi väljapanekud on muljetavaldavad, nagu ka selle müüridelt avanevad vaated. Väärt külastada!
Viimasel festivalipäeval (pühapäeval) toimuvad kõik üritused jõepromenaadil. Euroopa Komisjoni keeltekohvikus Speak Dating saab õppida 17 võõrkeelt, kõrval läheb käima garaažikontsert, pakutakse tänavatoitu. Rahvast on piisavalt, ilm on ilus. Jõe keskel toimetavad kalamehed, üle nende paistab Ivangorod. Vestlusest kohalikega jääb kõlama, kuivõrd oluline oli narvakate jaoks presidendi septembrikuine külaskäik. Muljeid sellest kuuleb kõikjal. Mõni kohalik puutus presidendiga kokku isegi mitu korda. Narva on osa Eestimaast – see on selge sõnum, mis ei jää vastukajata.
Festivalilt oleks oodanud rohkem nähtavust linnaruumis ja narvakate osavõttu. 39-eurone festivalipass (päevapilet 25 eurot) on ilmselgelt liiga kallis kohas, kus takso hind linna piires on maksimaalselt 2.50. Samadel põhjustel olevat kohalikest mööda läinud ka suvine „Kremli ööbikute“ lavastus. Festivali üheks ülesandeks oli täita linnaruumi – pakkuda tegevust erinevatele põlvkondadele. Toimusid erinevad töötoad ja loengud, aga jällegi jäi kasinaks kohaliku rahva osavõtt. Kas oli põhjus reklaami vähesuses või oleks võinud mõelda narvakatele soodushinna kehtestamisele?
Mida on Narval ja festivalil pakkuda mujalt tulnule? Üldmulje nii linnast kui Station Narva festivalist on väga positiivne. Anname vastsündinud festivalile aega kosuda ning ennast näidata, hoiame pöialt, et see hea algatus tuule tiibadesse saaks. Narva on väärt külastust ning mis suudaks sinna veel paremini inimesi meelitada kui üks särtsakas ja omanäoline festival.
@media only screen and (min-width: 981px) {
.et_pb_column .et_pb_gallery_0 .et_pb_gallery_item {
margin: 0 !important;
width: 25% !important;
clear: none !important;
}
.et_pb_column .et_pb_gallery_0 .et_pb_gallery_item:nth-of-type(4n+1) {
clear: both !important;
}
}
/* Center titles */
.et_pb_column .et_pb_gallery_0 .et_pb_gallery_item.et_pb_grid_item .et_pb_gallery_title {
text-align: left;
}
/* Image fit */
.et_pb_gallery_item.et_pb_grid_item .et_pb_gallery_image img {
object-fit: initial !important;
}
Mõni tund tagasi avati beetapromenaad, mis kulgeb piki mereäärt ning ühendab Tallinna Kalasadamat Noblessneri sadamalinnakuga. Tegu on Merekultuuriaasta 2016 ideekonkursi ühe võiduideega, mis on nüüdseks ellu viidud.
[Best_Wordpress_Gallery id=”2″ gal_title=”Betapromenaad”]
4. juunil on kõik oodatud Kopli liinidele, kus toimub esimest ja viimast korda kandi senist olemust pühitsev Kopli liinide festival.
Festivali idee kasvas välja multimeediaseminaril toimunud mõtte- ning avastusretkedest, mille käigus Tallinna Ülikooli antropoloogia osakonna juhataja Carlo Cubero otsis koos magistritudengitega paika, millel oleks rohkem iseendast „kõneleda“ kui mõnel teisel paigal.
„Seminari eesmärgiks oli käsitleda tühjeneva ruumi problemaatikat ja ruumis peituvat potentsiaali. Kopli liinide vastuoluline elukäik ja lugude paljusus viis juba ise loomulikult festivali või karnevali ideeni. Maikuu algul saime kinnituse, et liinid lähevad peatsele lammutamisele, seega pidime kiirelt tegutsema, et luua kõigile huvilistele veel viimane võimalus ajaloolisi liine külastada. Samaaegselt peame tähtsaks uute arengute tutvustamist. Kopli liinid on kirju ja põneva ajalooga kant ja mida rohkem festivaliideega mängisime, seda enam lisandus organiseerijate hulka kõige erinevamaid Kopli liinide entusiaste,“ rääkis korraldustiimi liige Liis Serk.
Kohale tulevad ka endised elanikud
Praeguseks on korraldaja sõnul kontakt loodud päris paljude endiste elanikega ja sõna levib. Kogutakse ka fotomaterjali ja praeguseks on olemas juba näiteks südantliigutavad fotod 1950ndatel aastatel 4. liinil veedetud lapsepõlvest, mida tahetakse festivalil ka näidata.
„Mälestused siin elatud aegadest on helged ja ilusad. Kutsume kõiki liinide endisi elanikke kell 18 Sepa tn 4 endise supiköögi ette ühisele õhtusöögile,“ hüüdis Serk välja.
Mõtestatud meelelahutus
Korraldaja sõnul on meelelahutuslik pool pigem ideelise poolega kaasnev, kuna festivaliüritustega on püütud siduda just endisi elanikke või lihtsalt Kopli liinidega lähedalt seotud inimesi.
Näiteks teeb Professorite külas ehk Kaluri, Ketta, Süsta ja Kopli tänavatel ekskurssiooni sealne kauaaegne elanik Teet Parve, kes avab ühtlasi ka näituse liinidel põlenud majadest. Fotograaf Sven Tupits, kes on juba aastaid Kopli liine pildistanud, avab festivalil pop-up-fotostuudio. Tasuta suppi jagab Liivi Reilson, kes tegi seda tööd aastaid Sepa tänava supiköögis. Lisaks on kohale kutsutud näiteks Tallinna peal tegutsevad tänavamuusikud, riideid müüb Kopli vintaaž ja esinevad Koplis treenivad OMAtsirkuse akrobaadid.
Kirssideks tordil on oodata veel liinide ekskurssiooni juba tuntud linnatundjalt Jaak Juskelt, mõttevahetusi avalikul mõttekojal ning melomaanid saavad väärt auhindade eest teadmised proovile panna muusikaviktoriinil. Lastegalerii eest lubas hoolitseda Kopli Kunstigümnaasium.
„Ka kõht ei tohiks kellelgi tühjaks jääda, kuna lisaks festivali järelpeol Trammi baaris Derevjaška pakutavatele spetsiaalselt festivali jaoks valmistatavatele beljašidele kostitatakse Sepa tänava supiköögis ka tasuta supiga ning toitlustajaid on rohkelt kohal ka teisi,“ rääkis Serk.
Sündmust korraldab TLÜ sotsiaal- ja kultuurantropoloogia osakond eesotsas osakonna juhi Carlo A. Cuberoga ning see viiakse läbi kohaliku asumiseltsi MTÜ Professorite Küla Selts ja loomemaja Signature House abiga.