Rubriik: Soovitused

Kristjan Raud “Kalevipoja sõit Põhjamaale” (1935) / EKM

Mitmed tuhanded aastad tagasi jõudsid esimesed inimesed mere äärde välja ning jäidki selle
kaldale elama. Sellest ajast alates on see hirmutav, kuid ometi ahvatlev, heldelt andev, ent ka
halastamatult elu võttev meri olnud elu lahutamatuks osaks.
Seekord sooviksime keskenduda sellele, kuidas on mereteemat Eesti kujutavas kunstis erinevatel
aegadel kajastatud. Millisena on teda näinud ja tunnetanud rannarahvas?

Konrad Mägi ”Vilsandi” (1913-14) / Tartu kunstimuuseum
Nagu me eelmistel kordadel oleme juba rääkinud, sai Eesti kujutav kunst alguse alles üsna
hiljuti, XIX sajandi teisel poolel. Ja meremotiive võime täheldada ka juba esimese Eesti päritolu
kunstniku – Johann Köleri – loomingus. Kuigi eraldi ta sellele teemale ei keskendu. Teistega
võrreldes on merevaateid tema maastike sarjades üsna harva.
Kuid meremehe poja ja sadamalinnas Paldiskis sündinuna käsitles Eesti esimene skulptor, kellest
oleme ka varem rääkinud – Amandus Adamson – oma skulptuursetes töödes küllaltki tihti
mereteemat, tema maalides oli see juba lausa üheks peamiseks teemaks.

Konrad Mägi ”Vilsandi” (1913-14) / Tartu kunstimuuseum
Nagu me eelmistel kordadel oleme juba rääkinud, sai Eesti kujutav kunst alguse alles üsna
hiljuti, XIX sajandi teisel poolel. Ja meremotiive võime täheldada ka juba esimese Eesti päritolu
kunstniku – Johann Köleri – loomingus. Kuigi eraldi ta sellele teemale ei keskendu. Teistega
võrreldes on merevaateid tema maastike sarjades üsna harva.
Kuid meremehe poja ja sadamalinnas Paldiskis sündinuna käsitles Eesti esimene skulptor, kellest
oleme ka varem rääkinud – Amandus Adamson – oma skulptuursetes töödes küllaltki tihti
mereteemat, tema maalides oli see juba lausa üheks peamiseks teemaks.

Paul Raud “Võrku korrastamas” (1896) / EKM
Meri ei mänginud eestlaste rahvuslikus enesemääratluses olulist rolli. Määravamat tähtsust omas
talurahvakultuur. Kuid kogu Eesti alal säilinud muistendid Kalevipojast on alles hoidnud
mälestuse laev “Lennukist”, millega eepose kangelane olevat reisinud maailma lõppu. See laev
sai üheks esimeseks Eesti rahva tugevuse, vabaduse ja kartmatuse sümboliks. Seda võib kohata
Nikolai Triigi ja Kristjan Raua XX sajandi alguse töödes ning see esineb Eesti kunstnike töödes
mitmel erineval moel edaspidigi, kuni tänapäevani välja.

Nikolai Triik “Lennuk” (1910) / EKM
1920-ndate aastate rahvusliku romantismi tõusu perioodil kerkisid esile maastikumaalijad, kes
keskendasidki oma tähelepanu konkreetselt Eesti maastikule ning sel ajal ilmusid Günther
Reindorffi ja August Janseni teostesse ka saarte rannikumaastikud.
Veelgi enam hakkab merevaade tooni andma 1920-ndate teisel poolel ja 1930-ndatel, kui
kalurikülades üles kasvanud Richard Uutmaal, Eerik Haameril, Richard Sagritsal ning
merereisidel ja lahingutes osalenud Nikolai Kullil ning mitmel teisel nendesarnasel avanes
võimalus omandada haridus kunstikoolis “Pallas”. Nende meremaalides pööratakse peamist
tähelepanu motiivi edasiandmisele võimalikult täpselt sellisena, nagu see on, kuid erilise rõhuga
veel ka valgusele ja õhustikule. “Pallase” pesast väljalennanud pidasid endid üldiselt saksa

ekspressionismi traditsioonide jätkajateks, ent peale Ülemaailmset näitust Pariisis 1937. aastal
võis täheldada ka “Pariisi vaimu” mõjutusi.

Nikolai Kull “Tallinna sadam” (1915) / Tartu kunstimuuseum
 
Sõja-aastatel (1941-1944) “Pallase” koolis õppinud kunstnikke ees oodanud elu ja loometee
polnud just kergete killast. Nii näiteks vahistati 50-ndatel Hiiumaalt pärit Ülo Sooster välja
mõeldud süüdistuse alusel.
Pärast vabanemist saigi ta Eestisse naasta vaid oma joonistuste kaudu, mille üheks kõige
sagedasemaks motiiviks olid just kodumaa rannikumaastikud.

Ülo Sooster “Kadakatest mets” (1962) / EKM
Erilise tähtsusega oli mereteema ka nende emigreerunud kunstnike jaoks, kes pidid 1944.aastal
Eestist lahkuma ning kellest paljud leidsid endale uue kodu Läänemere teisel kaldal Rootsis.
Paguluses loodud meremaalidest kumab igatsus maha jäänud kodu järele, millega paraku
ühendab vaid laineid rannalt rannale uhtuv meri.

Arville Pustrom-Uus “Eestimaa rand kividega”
Sõjajärgsetel aastatel oli Eesti kui Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi pinnal ainsaks tunnustatud
kunstisuunaks sotsrealism. Kunstil tuli asuda poliitiliste huvide teenistusse. Kunstnikelt oodati
erinevates elusfäärides kommunismi ehitava tööinimese elu usutavas esituses ülistamist. Ja just
sel ajal hakkab näitustele jõudma oluliselt enam maastikumaale. Praktiliselt said kunstnikud vaid
nii väljendada oma apoliitilisust ning väljuda üldtunnustatud ideoloogia raamidest. Lõuenditel
kujutati võimsa kalatraalerite laevastiku asemel sageli hoopis vaikset rannaelu paatide ja
võrkudega või näidati selliseid inimesi, nagu tolleaegne kriitika nõudis, kuid sellistes
maastikuoludes, et kujutatavad olid näha vaid ähmaselt ja vähearusaadavatena. Kuid Stalini ajal
ei olnud isegi meremaal enam päris ohutu ja neutraalne žanr. Taevast tuli kujutada päikselise ja
pilvituna nagu kogu elu Nõukogude Liidus.

Richard Uutmaa “Pärnu kalakombinaat” (1951) / EKM
Kuid kogu selle ajastu vältel adusid vaatajad vabalt ujuvates veelindudes, teisi kaldaid nägevates,
tavatingimuste ja piirangute kallaste vahelt välja sõudvates ning silmapiiri taha suunduvates
laevades varjatud lootust vabadusele ja tõesele elule.
Kalatööstuse ja kaubalaevastiku arenedes said mingil hetkel tõesti just laevad selleks
vahendusalaks, mis võimaldas inimestel mingilgi määral sotsialistlikust reaalsusest välja saada
ning kasvõi silmanurgastki näha laia maailma. Just meri pakkus neile sellist võimalust.

Aleksander Pilar “Laevad” (1974)
80-ndatel, peale olümpiaregati läbiviimist Tallinnas, hakkas meremaalidel üha tihedamini silma
torkama sinise, musta ja valge värvi kooslus, ehkki see oli tsensuuri poolt keelatud. Ning
kunstnike tööruumides ja galeriides käivitusid protsessid, mis viisid Laulva revolutsiooni ja Eesti
iseseisvuse saavutamiseni.
Meie ajalgi on meri Eesti elaniku rahvusliku eneseteadvustamise oluline osa. Tänapäeval vaatleb
inimene mõtiskledes merd ja samas ka enda sisemusse. Üha sagedamini kujutavad meremaalid
endast sisekaemust või aitavad alati hingelähedase mere tekstuuri, värvi ja valguse kaudu
mõtestada läbielamusi, aistinguid ja tundeid.

AiliVint “Läbipaistev meri”

Lugude Eesti kunstikogust sari

Toodetud Tallinna tellimusel Tallinna Kodurahuprogrammi raames

Projekti autor: Irina Danilova Montaaž:

Svetlana Danilova

Tõlge eesti keelde: Airi Ojamets

Eestikeelse teksti luges Ilona Kroon

Sõjajärgne aeg polnud Eesti Vabariigis just kerge. Lisaks sõjas purustatu taastamise raskustele
ägenesid repressioonid ning toimusid küüditamised. Kunst oli surutud sotsialistliku realismi
ideoloogia raamidesse. Mistahes katseid oma loomingulist ideed muul moeli väljendada loeti
dissidentluseks ning see võis traagiliselt lõppeda.
Peale Stalini surma 1953.aastal hakkas olukord küll leebuma ning juba neli aastat hiljem, 1957.
aastal, toimus Moskvas VI Ülemaailmne Üliõpilaste ja Noorsoofestival, millest sai Nikita
Hruštšovi ajal alanud sulaperioodi kultuuriline algus. Festivalile saadeti Leili Muuga, Endel
Taniloo ja teisi noori kunstnikke. Neile avanes võimalus suhelda piiritaguste noorte kunstnike-
abstraktsionistidega ja neist kohtumistest uut inspiratsiooni ammutada. Sotsrealismi vundamenti
hakkasid ilmuma üha suuremad praod ning ka Eesti kunsti hakkasid üha sagedamini ja
eredamalt ilmuma üldistatud vormid, värvide mäng ja elulisemad inimlikumad teemad.

Enno Ootsing “Lumesadu” (1984)
Samal aastal algab ka Tartu Kunstnike Maja ehitus. Ja just sellest hetkest hakkab kujunema terve
suurte tegijate plejaad, kes hakkavad tooni andma tolleaegses Eesti kunstis. Juba 60-ndatel olid
kunstnikud asunud ühinema, et vahetada uudiseid, ideid, muljeid, mis polnud  tolleaegses
ametlikus kultuuriruumis kättesaadavad. Nii koondus Tartu Ülikooli kunstikabineti  direktori
Kaljo Põllu ümber suur rühmitus “Visarid”. Tallinnas moodustasid noored kunstnikud Tõnis
Vint, Malle Leis, Jüri Arrak, Kristiina Kaasik, Tiiu Pallo-Vaik, Enno Ootsing, Tõnis Laanemaa
ja Aili Vint rühmituse ANK’64.

Kunstnikud ANK’64 näituse avamisel (1974) / EKM
Tänapäevani ei oska keegi anda täpset seletust lühendile ANK, iga rühmitusse kuulunud
kunstnik tõlgendas seda omamoodi, kuid just seda võimalust seejuures hinnatigi. Erinevad
mõttelaadid said 1964 aastal ühineda uuelaadse Eesti kunsti loomiseks.
Igal selle grupi liikmel oli oma äratuntav käekiri, kuid neid ühendas loobumine nõukogude
temaatikast, soov kujundada oma, eristuvat nooruslikku kultuuri, mis põhineks maailma kunsti
uutel suundumustel, džässil ja op-kunstil. Neile kujunes iseloomulikuks isiklike subjektiivsete,
ulmeliste maailmade  loomine ja esteetiline nõudlikkus. Nende töödes hakkas kajastuma
reaalne elu, vabadus, mässumeelsus, optimism ja lootus muutustele.

Foto: EKM
Üheks rühmituse ANK’64 asutajaks ja ideoloogiliseks innustajaks kujunes kunstnik-graafik Tõnis
Vint. Olles mitte ainult kunstnik, vaid ka teoreetik, lõi Tõnis Vint oma filosoofilis-esteetilise
süsteemi, milles ühendas kõik kaasaegsed kunstilised ja kultuurilised protsessid ning maailma
kunstiajaloo. Tema laiaulatuslik eruditsioon hõlmas kõigi mandrite iidseid tsivilisatsioone, nii
üldtuntud kui ka vähem tuntud fakte ja seiku kunstiajaloost ning etnograafiast. Tõnis Vindi
eesmärgiks kujunes mingis mõttes justkui sellise universaalse koodi loomine, mis ühendaks
eelmiste põlvkondade teadmised ja kaasaegse kogemuse.

Tõnis Vint “Öö” (1984) / EKM

Malle Leis võttis juba Eesti Riikliku Kunstiinstituudi üliõpilasena suuna sotsrealismilt looduse
mõtestamisele ning just nimelt sellele keskendudes sai hiljem tuntuks natüürmordi ja
lillekompositsioonide meistrina. Tema tööd olid välja pandud Riiklikus Tretjakovi galeriis, Eesti,
USA, Poola ja Ungari muuseumides.

Malle Leis “Õhtuvalguses” (2003-05) / EKM
Kristiina Kaasik liitus samuti juba üliõpilasena ANK’64 rühmitusega. Oma sõnul oli ta siis alles
kujunemata kunstnik, kuid tegeles juba siis teiste grupiliikmetega suheldes metafüüsilise
maailma, värvide koosmõju ning vibratsioonide ja nähtamatu sügavuse maagiaga. Selle
mõistatuse lahendamisele pühendas ta kogu oma loomingulise elu. Samal ajal kui
akvarellikunstnik Tiiu Pallo-Vaik keskendus valguse olemuse saladuse mõistmisele.

Kristiina Kaasik “Kevad” (1986) / EKM
Tollal veel noor Aili Vint kujunes sügavatundeliseks ja emotsionaalseks merekunstnikuks, kes
mitte ainult ei loonud meremaale, vaid suutis merd lausa portreteerida.

AiliVint “Pärast vihmasadu” (1982)
Jüri Arrak, kunstnik, kelle nimi kuulub “100 kõige tuntuma eestlase” nimistusse, keda õigustatult
peetakse Eesti avangardismi alusepanijaks, osales samuti juba üliõpilasena aktiivselt
rühmituses. Olles erialalt metallikunstnik, asus ta sel ajal ennast proovile panema ka
maalikunstis ning sai just sellega tuntuks nii Eestis kui ka kaugel piiri taga.

Jüri Arrak “Mees laua taga” (1973)
Rühmitusse ANK’64 kuulunud kunstnike nimesid võiks loetleda ja nende loomingu üle arutleda
lõputult.
Üliõpilasaastad ei kesta kaua. Pikalt polnud määratud püsida ka rühmitusel. Ometi oli see
vähem kui viis aastat piisav aeg, et viljakal pinnasel saaks sirguda uus põlvkond kunstnikke,
kellest igaühe looming vääriks omaette lugu.
Nii erinevaid, kuid lõpmata andekaid, eredaid, avatud, vabu ja töökaid, võiks tõega nimetada
oma aja “kuldseks nooruseks”. Üheskoos ning üksteist toetades, innustades ja ergutades
suutsid nad luua selle, mida me tänapäeval võime täie veendumusega pidada unikaalseks Eesti
kujutavaks kunstiks.

ANK’64 näitus 2013 a. Foto: Peeter Sirge, Mari Kurismaa

Lugude Eesti kunstikogust sari

Toodetud Tallinna tellimusel Tallinna Kodurahuprogrammi raames

Projekti autor: Irina Danilova

Montaaž: Svetlana Danilova

Tõlge eesti keelde: Airi Oyamets

Eestikeelse teksti luges Ilona Kroon

K. Põllu “Janu” (1975) / EKM
Kaljo Põllust sai legend juba eluajal. Oma väljapaistvate tööde ja uuendustega kujutavas kunstis,
aga ka oma tegevusega õpetajana ning ümbritseva maailma hämmastava mõistmisega, avaldas ta
märkimisväärset mõju Eesti kultuurielu arengule.
Ta jõudis oma elu jooksul juhendada mitmeid põlvkondi õpilasi, juhendada soome-ugri
rahvuslikku pärandit uurivaid teaduslikke ekspeditsioone ning olla ka esimeseks Eesti
kunstnikuks, kes oma töödes muljetavaldavas professionaalses kujundlikus keeles peegeldas
põhjarahvaste iidseid uskumusi ja müüte. Kuid kõigest sellest järjekorras.

Kaljo Põllu / EKM
Kaljo Põllu sündis 28.novembril 1934.aastal Hiiumaal Kopa külas. Tema vanemate Harald ja
Charlotte Põllu kodus kõlas alati muusika, lauldi palju, mängiti kitarri, mandoliini, lõõtspilli ja
suupilli. Kaljo ise unistas viiulist ning korjas Hiiumaal uue tee ehituseks põllukive, et endale pilli
ostuks raha teenida.
Nende koju ilmus esimene raadio külas, millest kõlas samuti muusika, õhtuseid uudiseid
kuulama kogunesid ka kõik naabrid. Ema oli pärit kaptenite perest ja väga haritud. Kodus oli
palju raamatuid ja ajakirju, aga vanaisa tõi reisidelt imepäraseid asju. Kõik see ergutas fantaasiat
ja huvi elu vastu, mis sai omaseks ka Kaljole. Veel üheks poisi kireks oli joonistamine.
1949.aasta kevadel lõpetas Kaljo Põllu Puski kooli ja suundus 15-aastasena mandrile Haapsallu,
kus asus Pedagoogiline Kool. See mitte ainult ei pakkunud haridust ega taganud eluaset, vaid
pakkus ka stipendiumit. Just see sai valikus otsustavaks. Tol hetkel ei taibanud veel Kaljo Põllu,
kes üldsegi mitte ei kavatsenud algklasside õpetajaks hakata, kui väga tal tegelikult vedas.
Sel ajal olid mitmed õpetajad lootuses põgeneda küüditamise ja tagakiusamise eest tulnud
Tallinnast üle Haapsalu õppeasutusse. Nii olid ühtekokku kogunenud mitmed imehead õpetajad,
kes arendasid edasi Kaljo muusikalist annet, suunasid veelgi rohkem loodust jälgima ja
armastama, avasid talle rahvuskultuuri ilu, andsid suuna noore inimese hingelisele avardumisele.
Õpetaja Georg Rogoškinist pidas ta lugu kui oma esimesest juhendajast kujutava kunsti vallas.
1953.aastal lõpetas ta kooli ning suunati tööle Tartust mitte kaugel asuvasse Külitse kooli, kus ta
probleemideta võeti tööle muusikakooli. Peale sõjaväeteenistust asus ta elama Tallinna, hakkas
andma tunde Lillekülas, Tallinna 8. Koolis. 1956.aastal saab temast ENSV Riikliku
Kunstiinstituudi (praegune Eesti Kunstiakadeemia) tudeng. Ja ka siin vedas tal lausa uskumatult
õppejõududega, kellest igaühte meenutas kogu elu jooksul soojuse ja tänutundega.

Kaljo Põllu / EKM
Peale instituudi lõpetamist määratakse ta Tartu Ülikooli kunstikabineti juhatajaks, kus ta töötas
13 aastat. Kaljo Põllu on meenutanud: “Tartu Ülikoolis toimus sel perioodil ilmne vaimsuse
kasv. Peaaegu igal õhtul toimusid ülikooli sööklas luuleõhtud, kus esinesid Jaan Kaplinski, Paul-
Eerik Rummo, Andres Ehin, Ly Seppel, Mati Unt ja teised, olid kohtumised tuntud autoritega ja
avatud loengud.”

K. Põllu “Luuletaja Paul-Erik Rummo” (1973) / EKM)

Saanud kätte oma esimese palga, tellis ta kunstikabineti kaudu kõik tol ajal ilmunud
kunstiajakirjad: Poolast, Tšehhoslovakkiast, Rumeeniast, Ungarist ja isegi Hiinast. Nende
ajakirjade vahendusel hakati Eestis saama teateid kogu maailma kunsti kõigi kaasaegsete

suundumuste kohta, mida siis arutati kuulsas “Werneri” kohvikus ühiskonnateaduste korpuse
esimesel korrusel. See kohvik oli vabameelsete oaasiks, omamoodi teiseks ülikooliks, mis
pooleldi avalikult, poolsalaja tegutses Tartu Ülikooli sees.

K. Põllu «Hirm» (1967) / EKM

1964-65. aastail teeb Põllu mitmeid sõite Koola poolsaarele ja Kaukaasiasse, tugevad
reisielamused kajastuvad tema töödes, mis nii või teisiti olid seotud maailmakunsti kaasaegsete
suundadega.

K. Põllu «Kuulaja» (1968) / EKM

1967. ja 1968.aastal jõuab ta tagasi graafika juurde ja hakkab aktiivselt eksperimenteerima
      graafika tehniliste võtetega. Tema esimesteks graafilisteks lehtedeks said “Hirm” (1967) ja
      “Kuulaja” (“Vaikus”), mis kandsid 1968.aasta poliitiliste sündmuste sügavat tagamõtet.

K. Põllu «Hingekellad» (1967) / EKM
Mõneti ettearvamatult hakkab ta oma töödesse lisama rahvakunsti kujundeid ja sümboleid.
Teoses “Hingekellad” (1967) vastandab ta plakatlikule, massikultuurile omasele naisenäole rea
rahvariietes neide ja kirikukellade helina.
Tema “Rukkilill” (1968) kujunes lausa ikooniks: kaheksa valges riides inimest osutavad kesksel
kohal asuvale rukkilillele. Arvestades pildi loomise aega ilmutas Põllu hämmastavat julgust,
kasutades Eesti rahvusvärvide kooslust sinisest, mustast ja valgest. Kusjuures rukkilill on
nimetatud Eesti rahvuslilleks.

K. Põllu «Rukkilill» (1968) / EKM

1969.aastal teostab kunstnik seeria töid, mis on pühendatud Eesti üldlaulupeo 100.aastapäevale.
Selles sarjas on esmakordselt tunda tema meie esivanemate elustiili ja maailmavaate sügavat
tunnetust. Tema must-valgete, kergelt pruunikate talutarede, puukirikute ja maastike arhailine ja
unelev atmosfäär taastab sügavamõtteliselt ja tunnetatavalt sajanditaguse ajajärgu.
Trükitud fotosid graafilistest lehtedest neiust pärjaga peas ühendab seeriaks sinakas joon, luues
samas koosluse nõukogude ajal keelatud, kuid eestlaste südameis elavatest Eesti rahvusvärvidest sinisest, mustast ja valgest. Kuid kõik trükitud eksemplarid hävitati tsensuuri poolt.

K. Põllu «Hingekellad» (1969) / EKM

1970-ndate aastate algul elab Kaljo Põllu looming üle tõelise buumi. Kunstnik on täielikult
keskendunud eestlaste juurtele, meie eelkäijate müstilise maailmavaatele ja soome-ugri rahvaste
iidsele kultuurile. Selleks, et teadvustada ja näidata, “kes me oleme”, sooritab kunstnik
ajarännaku rahvuskultuuri allikatele, et läbi mineviku teadvustamise heita pilk ja luua ettekujutus
oma tulevikust.
Viljakas koostöö ajaloolaste, arheoloogide, etnoloogide, fennougristide ja loodusteadlastega, aga
ka võimalus süüvida ülikooli raamatukogu  ja rahvamuuseumi aarete sügavustesse, rikastasid
märkimisväärselt Kaljo Põllut, aitasid tal leida oma tõelise kutsumuse ja unikaalse kunstnikutee.

K. Põllu «Saatus» (1987) / EKM

Elnara Taidre on öelnud: “Põllu maastikud näivad endast kujutavat Eesti maailmavaate mudelit:
mitmed tema kompositsioonid avavad linnulennult kosmilisi maastikke “jumalikust”
vaatenurgast.”
1970-ndatel aastatel kujunes metsotinto kunstniku lemmiktehnikaks, temast sai selle erakordselt
nõudliku sügavtrükitehnika tõeliselt professionaalne meister Eestis.

K. Põllu «Lumesadu» (1973) / EKM

1972-1973.aastail loob Põllu portreedega tegeldes seeria, milles kujutab õpetlasi ja
intellektuaale, kes olid tema mõttekaaslased ja sõbrad: Jaan Eilart, Paul-Eerik Rummo, Paul
Ariste, Mati Unt ja teised.

K. Põllu « Mati Unt» (1973) / EKM

1973-1975.aastail saab teoks reis Uuralitesse ja Siberisse. Neile järgnesid ekspeditsioonid veel
mitmetele soome-ugri rahvaste aladele ja nende järel valmisid väljapaistvad graafilised seeriad:
“Kodalased” 
“Põhjamaa” 1976-1977
“Kalilased” 1978-1984

K. Põllu «Päikesevene» (1978) sarjast «Kodalased» / EKM

Reisidel kogutud ja kogetud materjalide põhjal kirjutas Kaljo Põllu ka mõned raamatud, mis
tegid ta tuntuks ka põhjaliku uurija ja andeka kirjanikuna.

Lugude Eesti kunstikogust sari

Toodetud Tallinna tellimusel Tallinna Kodurahuprogrammi raames

Projekti autor: Irina Danilova

Montaaž: Svetlana Danilova

Tõlge eesti keelde: Airi Oyamets

Eestikeelse teksti luges Ilona Kroon

Juba käesoleva nädala neljapäevast pühapäevani toimub Nuku teatri korraldatav üle aasta toimuv festival NuQ Treff, mis temaatiliselt keerleb ümber nuku-, objekti- ja visuaalteatri. Festivali nelja päeva jooksul tulevad Eestisse etendusi andma mitmed omanäolised ja põnevad teatritrupid.

Programmi koostades on tõesti mõeldud erinevate vanusegruppide peale, kuid ei paista olevat üldse probleem, kui mõni täiskasvanu ka kõige pisematele suunatud tükki vaatama satub. Toon kavast välja kaks etendust, mis mõjuvad isutekitavalt ning mida kavatsen ise kindlasti vaatama minna.

Eriliselt tugeva visuaalse voolavuse ja kontekstiga paistab silma lavastus „Mina, Sisyphos“, mille autor on Bulgaaria päritolu Veselka Kuncheva. Laval mängib Stoyan Doychev. Antiik-Kreeka müüt kuningas Sisyphosest on tuntud ja sellest kõneldakse tänapäevani, kuna eks leiab igaüks meist end vahel Sisyphose olukorrast, olles sunnitud üht kivimürakat aina üles lükkama, kuid tulemuseta. Inimese kärsituse ja kannatlikkuse suhted on aegade jooksul tugevalt muutunud, nii et ka Sisyphosele määratud töö tuleb ümber mõtestada. Doychev on laval küll üksi, kuid nukkude kasutamise ja füüsilise teatri kombinatsioon jätab toimuvast väga mitmetasandilise mulje. Visuaalselt oli midagi sarnast möödunud aastal NUKU teatris toimunud teatriauhindade pidulik üleandmine. Meie teatripildis ei ole just kuigi palju tugevalt füüsilisi objektiteatri tükke, nii et tasub vaatama minna!

Programmi sirvides ei saa mööda vaadata ka Prantsusmaa teatritrupi Non Nova etendusest „Fööni pärastlõuna“. Tegu on üsna lühikese lavastusega, mis sobib suurepäraselt ka väga pisikestele vaatajatele. Claude Debussy „Fauni pärastlõuna“ loob tausta värviliste kilekottide tantsule, mis mõjub kergelt, helendavalt ja hõljuvalt, kuid samas kõneleb praeguse aja suurimast probleemist: plastist tulenevast keskkonnareostusest. Kuna lavastusest õhkub värvide ilu ja maagilisust, samas aga moraalset sõnumit, siis tundub, et seda tasub vaatama minna nii väikestel kui ka suurtel.

NuQ Treffi kavas on kokku 21 erinevat lavastust, millest osa on NUKU teatri tükid, kuid esinejaid jagub Suurbritanniast Venemaani. Kindlasti tasub vaatama minna mitmeid etendusi, sest need neli festivalipäeva rikastavad kodumaist teatripilti ning lisavad teatrihooaja lõppu mõnusat värskust.

Päisefotol Veselka Kuncheva „Mina, Sisyphos“. Foto autor Ivan Donchev.