Rubriik: Reportaaž

Aeg jõulude ja uusaasta vahel on alati äärmiselt segadusttekitav. Vana on lõppenud, aga uus ei ole veel alanud. Väljas on konstantselt pime, kellelgi pole õrna aimugi, mis päev on või mis on elus üldse nende eesmärk. Inimeste mõistuse vallutavad süümepiinad liigsest söögist ja joogist. Lõppenud aastal oli olukord aga veidi parem, vähemalt nende inimeste jaoks, kes 27. detsembri õhtul Alexela kontserdimajja läksid. Nimelt pakkus Valter Soosalu & Co seal vaatajatele killukese valgust ja suve. Silmad kinni pannes võisid inimesed end leida kontserdiõhtult suvistest Pirita kloostri varemetest või suisa lauluväljakult.

Jõudsin kontserdile viisaka varuga. Lootsin leida sealt eest vanu sõpru ja tuttavaid, kellega Põhja Konna kontsertidel viimasel aastakümnel, jook käes, lava ees raevukalt pead raputasime ja laule kaasa üürgasime. Reaalsuses oli pilt aga teine. Rahvast oli 20 minutit enne kontserdi algust palju, kuid ometi kulus mul kolm ringkäiku läbi korruste, enne kui mõnda tuttavat silmasin. Demograafiline pilt oli kirju. Kokku oli saanud Eesti kultuurieliit, rõõmus ja avatud noorem täiskasvanute klass ja Krahli hilisõhtute rokinoored.

Kontsert pidi kava järgi algama kell 19, kuid inimeste rohkuse tõttu hilines. Sel ajal kui inimesed veel saali voorisid, hakkasin mõtlema Ian Andersoni kontserdi peale selles samas ruumis. Mul puudub statistika, kuid võin üsna enesekindlalt öelda, et legendaarse Jethro Tulli eestvedaja esinemisel oli inimesi vähem, palju vähem. Mingil hetkel on Põhja Konn astunud uuele tasemele, mitte ainult muusikas, vaid ka populaarsuses. See aga ei väljendunud selles, kuidas nad saali sisenesid. Valtriga eesotsas astusid bändiliikmed hämaras lavale ja hakkasid lihtsalt mängima. Ei mingit grandioosset alguse show’d. Arvestades seda, mis ees ootas, puudus selleks ka igasugune vajadus.

Mingil hetkel on Põhja Konn astunud uuele tasemele, mitte ainult muusikas, vaid ka populaarsuses.

Kontsert algas oodatult Põhja Konna uue plaadi “Hetk. InSpereeritud Tüürist” avalooga “Avamäng 2020”, kus juba tegi kaasa ka vokaalansambel Vox Clamantis. Seejärel ütles Valter publikule ka oma esimesed sõnad ja väljendas rõõmu publiku rohkuse üle. Kohe kõlas ka plaadi teine lugu Henry Kõrvitsa ehk Genka sõnadele kirjutatud plaadi üks singlitest “Üksi olemise hurmav õõv”. Kontserdi kolmanda loo ehk “Igavikuga” tehti tutvust ka helilooja Erkki-Sven Tüüriga, kellest nime järgi vähemalt kogu plaat inspireeritud on. Lisaks oli aeg särada kontserdi kolmandal kooslusel tšelloansamblil Estonian Cello Ensemble, kes Valtri võimast vokaali sama võimsalt saatis. Üldiselt esitatigi uue plaadi lood mõne vangerdusega nende õiges järjekorras. Küll aga mahtus nende lugude vahele palju põnevat ja ootamatut. Esimeseks üllatuseks oli kontserdi neljas lugu, kui lavale jäi vaid Vox Clamantis, kes esitas juudi rahvaviisi “Ma navu”. Selle looga saigi aimu sellest, milline see kontsert tulla võib. Aimdus oli nimelt see, et mingeid ennustusi kava osas teha ei ole mõtet, kõike võib juhtuda ja tuleb lihtsalt lasta sellel kõigel end kaasa viia. Keeruline on sellise kontserdi justkui kontseptuaalse ülesehituse juures välja tuua eredamaid hetki, kuid kui otsida, oli üks neist kahtlemata Betti Alveri sõnadele kirjutatud “Pigilind”, mis kuulub teatavasti Konna eelmisele albumile. “Pigilind” tuli esitamisele täpselt siis, kui pärast keskendumist värskele kraamile hakkas hing janutama veidi n–ö vana Põhja Konna järele, kuid see janu kustutati kiiresti.

Edasi käisidki laval läbisegi erinevad nimetatud koosseisud. Hetk, kui hakkas tunduma, et lähenemas on lõppakord, leidis aset siis, kui Põhja Konna esituses läksid kõlamisele veel kaks lugu eelmiselt plaadilt. Nendeks olid “Selle ilma igav kainus” ja “Hulkuv laev”.

Põhja Konna rivistuses tegi terve kontserdi kaasa ka löökpillimängija Lauri Metsvahi, kellele Valter enne lugu “Pillimees on alati tragi” ka spetsiaalselt tähelepanu pööras. Ja põhjusega. Isegi hetkedel, kui tema käsi näha õnnestus, ei saanud aru, kuidas need korraga neljas erinevas kohas olla saavad.

Just siis, kui tundus, et enam millegagi üllatada ei saa, üllatati millegagi veel. See, et Genka kahele uue plaadi loole sõnad oli kirjutanud, oli teada. Kui Valter laval Genkast rääkima hakkas, arvasin, et Genka laulab ise teise Põhja Konna loo, millele ta sõnad kirjutas, ehk “Hetke”. Eksisin jälle ja nii tuli Genka lavale koos Põhjamaade Hirmuga, kellega koos moodustatakse hip-hop artist 12EEK Monkey. Lugu “Snaige Olümpos” sobis Vox Clamantise, Estonian Cello Ensemble ja Põhja Konna esituste kõrvale nagu valatult, mis näitas veelkord, et kontserdi ambitsioonikas ülesehitus oli igati õnnestunud. Nagu laulupeole kombeks, tulid kontserdi kulminatsiooniks lavale ühendkoorid. Kõik kooslused, kes olid laval käinud, esitasid nüüd albumi nimiloo “Hetk”. Siinkohal on sõnad üleliigsed. Ka albumil kõlab see lugu ängistavalt võimsalt. Kuulake ja kujutage ette seda suurel laval, siis saate ka pildi, milline see võis olla. Pärast püsti seisvate inimeste ovatsioone tuldi lavale veel üheks looks. Erkki-Sven Tüür tegi lummava esituse, lauldes InSpe loomingusse kuuluva bluusipala “Uus ja vana”, mis uue Põhja Konna seadega on tee leidnud ka Konna plaadile. Mõtestatud lõpp ilusale õhtule.

Minu jaoks oli tegemist lõppenud aasta parima kontserdielamusega. Järgmine laulupidu leiab aset 2022. aastal, kui kavas on noorte laulu- ja tantsupidu. Ma oleksin üllatunud, kui mõni Põhja Konna vastse plaadi paladest ka seal esitusele ei tuleks.

Mari Jürjensi kontserdid on alati imeilusad ja olen neid külastanud tänaseks nii mitmeid kordi, et neid kokku lugeda enam ei suuda. Mõnikord ei ole Mari laval üksi, vaid on haaranud kaasa veel andekaid muusikuid. “Maa ja taeva vahel” kontserdil olid tema kõrval musitseerimas Robert Jürjendal kitarril ja Liis Viira harfil.

Võib-olla peaks alustama sellest, et kontserdi atmosfäär oli seekord kuidagi eriti hubane ja mõnus, olgugi et üritus leidis aset suures saalis. Vanemuise kontserdimajas on tavaliselt ikka nii, et toolid on üksteise taga sirgetes ridades nagu me oleme ikka harjunud nägema. Seekord ootasid publikut väikesed neljased laudkonnad, pakuti kooki ja kohvi ning kontserdikuulajad said end tunda väga mõnusalt ja mugavalt.

Kontserti alustati lauluga “No näed”, mis oli aeglasem ja rahulikum versioon sellest tuntud loost, mida olin harjunud kuulama. Igatahes sobis see külma ja pimeda novembri lõppu suurepäraselt, lausa nii hästi, et kui kontsert lõppes ja publik esinejad tagasi lavale kutsus, siis lisaloona esitati see lugu uuesti.

Mari Jürjensi lood on hingematvalt kaunid. Neid võiks kuulata lõputult ja need tekitavad mõnikord sellise segase tunde, kus ei saa aru, kas oled hästi kurb või vastupidi nii õnnelik, kui üks inimene üldse olla saab. Tema lugude meloodiad on tihtipeale kuidagi nukrad ja Mari hääl on selline mõtlik. Tema kõrged noodid säravad, madalad kannavad ja ta esitab teksti väga selgelt, nii et iga sõna iga täht on selgelt välja hääldatud. Tema laulud räägivad elust, lihtsatest asjadest, sõprusest, armastusest ja tunnetest üldse.

Kontserdil esitati enamik laule kolmekesi ehk siis kahel kitarril ja harfil, kuid oli ka lugusid, mille esitas ainult Robert Jürjendal (nt “Ballaad taevasele Mariale” ja “Teejoojad”) või Liis Viira. Neist viimane üllatas mind eriti oma improvisatsioonioskusega. Nimelt juhtus keset kontserti selline asi, mis ilmselt on iga kitarristi õudusunenägu: Mari Jürjensi kitarrikeel läks ootamatult katki ja hüppas kitarri küljest minema. See tähendas, et Mari pidi minema kiiresti lava taha uut keelt otsima ja selle kitarrile kinnitama. Selline asi võtab ikka natuke aega ja õnneks polnud sel õhtul Mari laval üksinda. Jürjendal ja Viira esitasid siis seni plaaniväliselt koos ühe loo ja Viira lisaks veel improvisatsiooni korras loo, millele ta tinglikult pani nimeks “Sära”. Tegelikult ma ei saanudki kuni lõpuni aru, kas mõlemad plaanivälised lood olid improvisatsioon või ainult see, mille Viira üksinda esitas, aga need mõlemad kõlasid nii, nagu oleks neid varem ikka palju harjutatud – vot nii andekaid muusikuid võis “Maa ja taeva vahel” kontserdil kuulda!

Kitarrikeel sai vahetatud ja kontsert jätkus sama imeliselt, kui see oli alanud. Mari Jürjensi kontserdil võib ikka ja jälle märgata naisi, kellele mõni lugu on nii hinge läinud, et lausa pisarad voolavad. Nii ka mul. Päris keeruline on kirjeldada, et mis siis täpselt sellise emotsiooni esile kutsub. Võib-olla see, et iga tema lugu kannab ilusat ja südamlikku sõnumit. Võib-olla Mari hääl. Võib-olla need meloodiad. Võimalik, et see kõik kokku. Seda peab ise kuulma.

Käisin 14. novembril Tallinn Comedy Festivalil, et näha välismaa koomikuid. Vahel on ju ikka tunne, et kui on välismaalt, siis peab olema tasemel. Kahjuks pidin aga pettuma – võib-olla ei olnud minu päev, võib-olla koomikute. Huumoril on üsna väike tasakaaluteravik. Väiksemgi muutus atmosfääris, vastuvõtvas publikus või sõnadevalikus, ja kõik võib muutuda, illusioon kaduda. 

Kõige nauditavam oli sel õhtul Briti elektroonilise muusika trio Haiku Salut, kes tegu muusikat tummfilmile “The General”, mille peaosas oli Buster Keaton. Vabandage minu võhiklikkust, aga ma polnud varem näinud ühtegi tummfilmi. Samuti ma ei teadnud, kes on Buster Keaton. Väga piinlik. Vaadata tänapäeval tummfilmi on nagu omada Nokia 3310-t – jah, see töötab, aga miks jätta ennast kõigest muust ilma? Saadud kogemus oli aga hoopis eriline. Reaalajas tehtud muusika tegi filmi sisseelamise nii ägedaks ja oli omaette kontsertelamus. Mida aeg edasi, seda paremini hakkas ka film tööle. Inimesed, kes olid alguses üsna skeptiliselt vaikuses istunud, hakkasid muigama ja seejärel kõva häälega naerma. Film oli üpris füüsiline (lugesin, et Keaton tegi kõik kaelamurdvad trikid ise) ning nii elasin ka mina võpatades ja vahepeal kägarasse tõmbudes filmile kaasa. Üksikud lapsed, kes saalis olid, naersid lõpus lausa laginal. Väga äge ja teistmoodi elamus! Teinekordki läheksin mingit tummfilmi niimoodi vaatama, eriti kui veel saaks istuda sellises salongilikumas atmosfääris, kuulata džässi ja lonksata Manhattanit.

Haiku Salutile järgnes Komeediklubi, kus õhtujuhi rollis oli Ben Norris (UK) ning esinejateks inglisepärase kirjapildi järgi Vasiliy Medvedev (RUS) ja The Raymond and Mr Timpkins Revue (UK), kes olid ühtlasi festivali peaesinejad. Ben Norris on viiekümnendates eluaastates koomik, kes tegi väga head crowd worki, ehk rääkis inimestega esireas, küsides neilt, kes kellega koos on, kes keda kepib ja mis tööd üldse tehakse. Ta oskas hästi improviseerida ja ka ta naljad läksid rahvale peale. Kummaline oli ainult see, et ta enda enesekindlus tundus natuke kõikuvat – minu arvates lasi ta just sellepärast peeru- ja seksinaljad käiku. Esineja ütles korduvalt, vähemalt neli-viis korda, et me ei ole piisavalt soojad ja et meie (eestlaste?) ees on ikka väga raske esineda. Ma saan aru, et selline asi tuleb üle huulte ilma mõtlemata, aga mida rohkem publikule meelde tuletada, et nad peavad nautima või peavad naerma, seda ebamugavam hakkab. Minul vähemalt. Ma ütleks, et publik naeris keskmisest eestlasest isegi rohkem, seega tõstis iga selline meeldetuletus mind tekkinud olukorrast välja. Kaasa ei aidanud ka see, et esineja algul küsis, kas tema rääkimistempo ei ole liiga kiire. Tahad eestlast endast välja ajada? Küsi, kas ta saab su inglise keelest aru.

Järgmiseks tuli lavale Vasily Medvedev Venemaalt, kes tegi nalja alla veerand tunni. Võib-olla oligi tema show‘l säärane ülesehitus? Igatahes tundus, et tal kas oli inglise keelega raskusi või jooksis ta laval lihtsalt tupikusse. Minu meelest oli ta enda kohatu olemisega päris koomiline (näiteks kui ta rääkis, kui lahe ta on, sest tal on Apple Watch ja ta ei pea enam ise oma peas kogu aeg samme lugema), aga ühel hetkel ütles ta lihtsalt: “That’s it from me!”, ja jalutas lavalt minema. Tagasi tuli Ben, kes kiitis esinejat taevani, nagu ikka on kombeks. Ma arvan, et endale kodusemas keeles oleks esineja mõjunud palju humoorikamalt.

Peaesinejateks olid tol õhtul The Raymond and Mr Timpkins Revue – juba üle kahekümne aasta tegutsenud duo, keda peetakse koomikute raudvaraks. Leidsin ka tsitaadi The Guardianist, millega nad end promovad: “Rumaluse hullumeelne ja anarhiline triumf stiili üle – sellest ei tohi ilma jääda.” Ma ütleks, et pole hullu, kui ilma jääd. Tegemist oli kahe vanemapoolse härraga, kes olid show üles ehitanud kokku miksitud muusikapalale ja nende sõnade valestikuulmisele, mida nad ilmestasid erinevate siltidega. Väga leidlik ja kiire koreograafia, mitmed vaimukad leiud, kuid minule isiklikult absoluutselt mitte naljakas. Selline jalaga-perse-haa-haa-komöödia. Publik siiski naeris ja aplaus oli kõva. Nende etendust võingi hinnata n-ö professionaalsest (kuigi vahepeal tundus, et ka ajastust tegid nad üle jala) ja unikaalsest küljest, sest sisu jättis mind täiesti külmaks. Igaühele oma.  

Ise eelistaksin kaks päeva varem vaatamas käidud Mikael Meema “Puhast poissi”. Meema oli laval enesekindel ja rääkis enda teada-tuntud maheda häälega kvaliteetseid nalju, ja seda emakeeles ja ilma tõmblemata. Eesti huumor on kindla peale tõusuteel.

Fotod: Siim Vahur

23. oktoobril esines Sügisjazz 2019 raames Eesti Rahva Muuseumis ansambel Juhan, koosseisus Riho Sibul, Jaak Sooäär, Henno Kelp ja Andrus Lillepea. Mina isiklikult ei olnud varem sellisest ansamblist kuulnud, kuid kontserdikuulutust nähes tahtsin kohe teada, kes on Juhan või mis bänd see selline on. Kui sain teada, et bändinime põhjus on see, et kõik selle ansambli laulud on kirjutatud Juhan Liivi sõnadele, olin müüdud.

Nagu on öelnud Hando Runnel: “Juhan Liivist võib alati kõnelda. Isegi kui temast midagi uut ütelda pole. Nagu ilmast.” See on tõesti tõsi, sest mitmete Eesti kirjanduse tüvitekstide autor Juhan Liiv on eestlastele oma. Mida keegi tema elu või loomingu kohta teab, on muidugi erinev ja pole ka võimatu, et enamik inimesi teab Liivi ikka sellesama hullu geeniusena, kes põletas oma luuletusi, kujutas ette, et on Poola troonipärija ja kirjutas samal ajal luulet, mis oli erakordne nii omas ajas kui ka täna. Kui see on nii ja inimesed teavad Liivi peamiselt müüdi kaudu, millele pani alguse Friedebert Tuglas, ja mis rõhutab luuletaja rasket elu ja selle tähtsust tema loomingule, siis on seda olulisem, et ansambel Juhan tutvustab publikule Liivi tekste, mis nii kuulsad ei ole.

Juhan on nüüd, kuus aastat pärast esimese plaadi ilmumist tulnud välja uue kauamängivaga “Ma lillesideme võtaks”. Tõsi, uue plaadi nimilugu on küll väga tuntud Liivi luuletus ja ilmselt pole see parim näide, kui teemaks on vähemtuntud luuletekstidele kirjutatud laulud, aga see on suurepärane tekst ja Juhani esituses lihtsalt imeilus. Tuntumatest tekstidest plaadil võib mainida ka lugu “Kes meeldida tahab”.

Esimene laul, mida Juhan uuelt plaadilt kontserdil esitas, oli “Nõmme ääres”. Nagu muusika autor Jaak Sooäär kontserdil ütles, siis Liivi luuletustes on tihti filmilikke või pildilikke episoode. “Nõmme ääres” on kahtlemata hea näide, mida ta selle all mõtles. Liivi luulekeel on lihtne, ta maalib sõnadega pilte loodusest või muust, mis parajasti hingel. Riho Sibul, kes on Juhani solist, sobib oma sumeda, madala ja kähiseva, kohati lausa sosistava häälega neid laule väga hästi esitama.

Kui aga mõelda, mis žanri muusikat Juhan viljeleb, siis jään pisut hätta. Tahaks öelda, et rokkmuusikat, eriti kui arvestada Andrus Lillepea ülivõimsat trummisoolot laulu “Tühja pesa ees” lõpus. Samas on plaadil rahulikke ja õrnasid lugusid, mida võiks pidada lausa ballaadideks. Võib-olla ongi eriline võlu just selles, et muusikuid ei pea alati mingitesse kitsastesse žanriraamidesse suruma. Ka Juhan Liiv ei olnud andekas pelgalt ühel teemal luuletusi kirjutades. Ta luuletas isamaast, loodusest, armastusest, temalt on isiku- ja mõtteluulet ja tagatipuks luulet luulestki. Juhan Liiv oli meie kirjandusloo üks suurimaid luuletajaid ja ansambel Juhan teeb tema tekstidele au, paneb need kõlama moel, nagu on sellisele luuletajale kohane.

20. septembril näidati Eestis, Tartu Elektriteatris esimest korda sakslaste Robert Siodmaki ja Edgar Georg Ulmeri filmi “Inimesed pühapäeval” (“Menschen am Sonntag”). See 1930. aastal valminud tummfilm oli nende kahe hiljem Hollywoodis kuulsust kogunud mehe esimene film.

Süžee on lihtne: viis noort, keda kehastavad just selleks rolliks valitud n–ö inimesed tänavalt, veedavad ühe suvise nädalavahetuse. Nädal on ilmselgelt täis tööd, sest argipäeva peategelased ei maini. Näeme küll mõningaid kaadreid esmaspäeva hommikust ja noorte töökohtadest, mis vastavad näitlejate päriselu rollidele (taksojuht, heliplaatide müüja, veinimüüja, filminäitleja, modell), ent ühe nädalavahetuse lõppedes oodatakse juba järgmist.

Loid abielunaine, kes rikub laupäevaõhtuse pittumineku. Kurblik modell, kes ei taha ennast teps mitte meesterahval kohe katsuda lasta. See sama loid abielunaine, kes muudkui magab ja oma abikaasat vihastab. Kevadõiena tärganud armukolmnurk. Rand ja liiv. Piknik ja põõsad. Lugu on lihtne ja naiivne ning oma kohatises grotesksuses kaasahaarav. Minutid mööduvad märkamatult, põnevad kaadrid tollasest elust vahelduvad tunnetest rõkkavate peategelaste omadega.

Filmi sündmustik toimub maailmasõdadevahelises Berliinis. Tumedad jõud polnud veel paisetena üles tõusnud – nad möllasid kaadri taga. Just nimelt kaadri taga! Sattusin pärast filmi vaatamist lugema Isabel Marleri 2011. aasta bakalaureusetööd “Embracing modern Berlin: representations of time and space in Menschen am Sonntag“. Kosutav analüüs, mida tasub tervikuna lugeda (http://www.bristol.ac.uk/history/media/docs/ug-dissertations/2011marler.pdf). Näiteks üks oluline tähelepanek: filmis puuduvad täielikult viited klassiteadvusele, -võitlusele, -vahedele. Tsiteerin: “Laupäevane filmijärg toimub keskses Bahnhof Zoo piirkonnas ja pühapäevased jõudeaja stseenid on filmitud linna edelaosas Nikolassees. Tähelepanuväärselt on nende kahe koha vaheline ala peamiselt metsamaa. Oleks filmi jõudeeluks valitud mõni teine koht Berliini järveala asemel – näiteks mõni linna Volkspark –, oleks pidanud reisima äratuntavates töölisklassi piirkondades. Seda töölisklassi piirkondade vältimist võib pidada püüuks mitte esile tuua sotsiaalse kihistuse erinevusi. Märkimisväärselt ei esine filmis peaaegu üldse Berliini vaesemate linnaosade Mietskaserne‘sid (vaste meie elamukarpidele).”

Säärane see filmitööstus oli juba tollal! Muljet loob isegi see, kui öeldakse, et näitejad on võetud tavaliste inimeste seast. Too linn, mis on üks peategelasi, varjab endas palju saladusi. Hää on taas kõrvale lugeda Stefan Zweigi, kes kirjeldab tollaseid seksuaaltabusid, mis filmis vaevu välja paistavad. Ja lõpetuseks Joseph Rothi “Savoy hotelli”, mis näitab, kuidas need mainimata massid ja tulevased diktaatorid kõik leekides ära põlevad, küllap selleks, et uutele asu teha.

“Peale tolleaegsete noorte tundmaõppimise annab see elurõõmu täis päikesepaisteline film haruldase võimaluse heita pilk sõdadevahelise Weimari ajastu Berliini tänavatele, selle ainulaadsele arhitektuurile ja linnamelule. “Inimesed pühapäeval” valmis vahetult enne natsionaalsotsialistlikku mõju ja seda, kui Joseph Goebbelsi propagandaministeerium võttis Saksa filmitööstuse üle. Filmi võib vaadelda ka kui ajakapslit, mille kaudu heita pilk Euroopa ühele tähtsamale suurlinnale 1920. aastate lõpus. Teise maailmasõja jooksul hävis üle 30% Berliini keskusest, muutes seeläbi pöördumatult Berliini ja saksa rahva nägu.”

Nii kirjutatakse filmi reklaamtekstis. Kohati on see ju õige. Filmis on unikaalseid kaadreid. Goebbelsi filmitööstus on hoopis midagi muud. Ent seesama propagandamasin töötab ka tolles tummfilmis – varjatult palju peenemalt. Filmide autorid jätkavad tegemisi Ameerika filmitööstuses, mis kandis tollal hoopis teisi sõnumeid. Aga sõnumid olid needki.

Olgu veel öeldud, et Tartu Elektriteatris on alati hirmus tore käia, sest nad juhatavad filmi sisse. Lühike sissejuhatav tekst loob konteksti, mis annab säärastele filmidele palju juurde. Ja muidugi on kõik muu Elektriteatris samuti hää – paremat kino on raske tahta!

Muusika

Nüüd siis muusika, mida peaks vaatlema filmist eraldi. Elektriteatri tummfilmide seansid on juba teada-tuntud. Varasemad filmivaatamised on olnud alati suursündmused, millest räägitakse veel aastaid – alati on filme saatnud köitvad kollektiivid. Leedu Sheep Got Waxed (loe lisaks intervjuud!) jätkab seda traditsiooni. Trio, milles “kitarri, saksofoni ja trummikomplekti täiendavad paljud efektimasinad ja digitaalperkussioon”, oli suurepärane. Film algas nõnda, et tabasin ennast alles pärast mõned minutid avakaadreid jälginult mõttelt, et vaatan ju tummfilmi. Muusika oli kohe osa filmist, seda oli täpselt parajalt, nõnda et ei tekkinud tunne, nagu oleksin kontserdil. Samal ajal ei olnud see aga lihtne taust – säärast paikatimmimist, kus nii heli kui ka pilt saavad samaväärselt sõna, ei mäleta ma ammusest ajast.

Kindlasti oleks huvitav film mõne n–ö ametliku helireaga koos üle vaadata (neid on eri versioonidega välja antud), sest ilmselgelt pidid muusikud tegema valikud, kas mõni kaader on täis traagikat või hoopis klounaadi, vaikust või hoopis pinevat ootusärevust jne. Ent vähemalt sellel seansil tundusid kõik valikud ilmeksimatud – just nii peabki olema. Kui vahel liikus pilk muusikute nägudele, oli sealt näha mängulusti ja pühendumust. Muusika voolas lainetena, keris pinget seal, kus kaadrid seda vajasid, oli oma elektroonilisuses ja džässilikkuses 20. sajandi alguse modernse Berliini peegelpilt. Harukordne saavutus, mis hakkab kohe rõhutatult meelde tulema, kui taas mõni tavaline menuk ette tuleb, kus õnnetu süntesaatorimees püüab olematut meeleolu luua.

Kokkuvõtteks peab ütlema, et see oli tänavuse aasta köitvaim filmielamus – seda tänu nii filmikaadritele ja mõtisklustele, mida need tekitasid, kui ka muusikute virtuoossusele.

Fotod: Kiur Kaasik

Eestis on päris palju koomikuid, kes on üles astunud stand up’idega. Ilmselt on enamik huumorisõpru Eestis kuulnud või näinud näiteks Tõnis Niinemetsa, Peeter Oja või Tigran Gevorkjani püstijalakomöödiaid. Ega nende šõud polegi midagi halba, kuid olgem ausad, tõelised tegijad on sellel alal Eestis ikka Comedy Estonia kutid. Nende sügistuuril ma hiljuti käisingi.

Kui mõni lugeja pole kunagi varem ühelgi stand-up’il käinud, siis võtan lühidalt kokku, mida selline üritus endast kujutab. Põhimõtteliselt koguneb hulk huumorisõpru kokku, et veeta üks tore õhtupoolik, kus saab kõvasti naerda. Comedy Estonia näitel võib selline üritus leida aset Alexela kontserdimaja suurel laval, Genialistide klubi subkultuurimajas või ükskõik millisel teisel Eesti laval või restoranis, sest kuniks on olemas mikrofon ja publikule on istumiseks mõned toolid, ongi ürituse õnnestumiseks juba põhilised kriteeriumid täidetud. Siis astuvad lavale järgemööda erinevad koomikud, kes esitavad enda kirjutatud nalju seinast seina igasugustel teemadel. Publiku reaktsioon annab esinejatele kohe tagasisidet ja igasugune plaksutamine ja kaasa elamine on sellistel üritustel alati tervitatav.

Mina külastasin Comedy Estonia sügistuuri sel korral Tartus Vanemuise teatris, kus lavale astus kaheksa koomikut. Õhtujuht oli Sander Õigus, kes on kahtlemata üks suurimaid Eesti püstijalakomöödia skeene kujundajaid, ja kes oma rahuliku ellusuhtumisega jutustab lugusid, milles kuulajad endki ära tunnevad. Esimesena juhatati sisse Rauno Kuusik, kes sel korral rääkis rohkem Eesti kuulsustest ja kelle naljad mulle isiklikult kõige rohkem meeldisid. Järgmisena tuli lavale Claus Mootse, kes on selles seltskonnas alles uus tegija, kuid mulle tundus, et rahvale meeldis ta väga ning julgen väita, et tema sai lavalt lahkudes vist ka õhtu suurima aplausi. Pärast Clausi tegi oma etteaste Tauri Küla, kes on samuti Comedy Estonias pigem uus nägu ning seejärel Mikael Meema, kes on vastupidi üks tuntumaid koomikuid. Tema n–ö tunnus on see, et maailm tekitab tema jaoks palju küsimusi ja ta julgeb küsida asju, millest me kõik mõtleme, aga küsida ei julge – tõsiselt lahe kutt. Šõu teises pooles astusid järgemööda lavale Daniel Veinbergs, Roger Andre ja Ari Matti Mustonen, kellest viimane paistab teiste koomikute kõrval silma sellega, et tema grimassid ja keha kasutamine naljade visualiseerimisel on suur osa tema imagost ja see aitab tema naljadele palju kaasa.

Kokkuvõttes oli väga meeleolukas õhtu ja on täiesti kindel, et neid šõusid külastan ma ka edaspidi nii tihti kui võimalik. Kellegi teise arvamus Comedy Estonia stand-up’ist ei saa kunagi edasi anda reaalset tunnet ja neid emotsioone, mis sind saalis nende šõul valdavad. Praeguseni pole ma veel Eestis kohanud neile võrdseid vastaseid, kuid tahaks muidugi loota, et häid koomikuid sirgub aja jooksul juurde. Selle sügistuuri šõusid on võimalik veel näha mitmel korral oktoobris ja novembris Eesti eri paigus. Soovitan seda kõigile, kes tahavad lõbusalt aega veeta, korralikku kõhutäit naeru ning kes ei kohku ära, kui laval kasutatakse ka ebatsensuurseid väljendeid ja tehakse nalja asjade üle, millest hulk inimesi kunagi rääkidagi ei julge.

Keha on iseenesestmõistetav vaid senikaua, kui sellele mitte mõelda. Mida pikemalt aga kehale ja selle toimimisloogikale keskenduda, seda rohkem kihte kooruma hakkab – olgu see siis subjektiivsus, poliitika, moraal, esteetika, keskkond või midagi muud. Augusti lõpus toimunud 18. rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal võttiski kehakesksuse kui viljaka uurimisteema oma programmi fookusesse ning mõtteainet jagus kolme nädalavahetuse peale rohkesti.

Ehkki kehaline kohalolu ja sellest tulenev nihestatus väljendus mingi nurga alt enamikus lavastustest, paistis kõige selgemalt silma hoopis miski muu – SAAL Biennaal oli naise nägu. Jah, meeste lavastatud või isegi nende osalusel esitatud etenduste osakaal oli programmi mahust tibatilluke. Kuraatori säärane valik oli küll alateadlik,¹ kuid seda kõnekam. Seisneb ju üks oluline kehaga seotud probleemistik selle allutamises ühiskonna võimusuhetele, mida rakendatakse eriti just naise kehale. Samuti kannab Lääne mõttelugu tugevat dualismipitserit, kus keha ja vaim on üksteisest lahutatud nagu loodus ja kultuurgi, ning esimest kummastki paarist nähakse alaväärtuslikuna. Kumba lahtrisse kuulub selles tabelis naine – mehe vastand? Õnneks on kahe tulba asemele tekkimas ka vahealasid, ning samuti püüavad nii keha, loodus kui naine teha võrdväärsena võtmise comeback’i. Tavakäibes on kaheks vastandiks lahterdamine siiski visa kaduma.

Naist, kes tunneb keha ja loodust, on sellessamas Lääne mõtteloos peetud ikka ohtlikuks ja nõiana ühiskonna äärealadel hoitud, kui mitte tapetud. Veidi puudutas seda teemat festivali üks poliitilisemaid lavastusi, Mali Weili “Forests | Unlearning”. Fragmentaarse loengu või juturännakuga avati metsa kujundi abil poliitilise kogukonna tekkimise ning sellest kellegi väljaarvamise loogikat, publik ringikujuliselt kõlarite ümber istumas nagu lõkketule veeres. Lavastuse lõpus esitati ettepanek uutmoodi kodakondsuseks, mis põhineks performatiivsusel – kodanik ollakse siis, kui kodanikuna käitutakse.

Keha kohta käivad reeglid ja normid on tänuväärt aines ühiskonna võimusuhete analüüsiks. Eriti on just naise kehasse istutatud pidev enesest teadlik olemine, teadmine, et teised jälgivad ja et näiteks mõned liigutused või kehahoidmise viisid ei ole sobilikud. Teadlikkust oma keha teistele paistmise kohta süvendab ka sotsiaalmeedia. Núria Guiu Sagarra lavastus “Likes” tegeles laikide kui sotsiaalse prestiiži tähistajaga ning keha kommertsialiseerumisega Youtube’i jooga ja dance cover’ite ehk valmistehtud koreograafiate isikupärase tõlgendamise näitel. Etenduse selge struktuur, millest vähemalt kolmandiku moodustas eelseisva akadeemilisevõitu selgitus, ei pakkunud paraku oma arengus kuigivõrd üllatusi ning ka lõppes liigagi ootuspäraselt pimenevas saalis läpakaekraani taga laikide ootamisega. 

Hoopis mitmetahulisemalt käsitles võimusuhteid, täpsemalt iha mehhanisme ja sellega seotud võimustruktuure Mette Ingvartseni lavastus “21 pornographies”. Eks seksuaalse erutuse peamine keskus ole aju, ning selles lavastuses loodigi peamiselt kujutlusvõimele tuginedes ühtaegu pinev ja distantseeritud, leebe ja rõve õhustik. Nägime vaimusilmas kõike, mida meile jutustati, ka seda, mida ei tahtnud näha, ning me pead pöördusid sinna, kuhu jutu sees käega viibati, ehkki teadsime väga hästi, et lavanurk on sama tühi nagu ennegi. Kujutlusvõime manipuleerimise küüsi haarati ka muud meeled – publikule jagatud šokolaad jõudis just suus sulama hakata, kui jutustatavas stseenis algas sitasöömise orgia.

Illusioonide loomine ja (naise)keha küsimus oli luubi all ka Florentina Holzingeri “Apollonis”. Ilusatele meestekehadele loodud neoklassitsistliku balleti ja tsirkuse friigishow ristand alustas julge lubadusega: siin näete tõelist higi, tõelist valu, tõelist verd ja tõelist meelelahutust! Hoogne, hullumeelne, naerutav ja vaatajate, aga ehk ka esitajate taluvuspiiril balansseeriv (õigemini, küllap nii mõnegi jaoks sai see piir ka ületatud) lavastus hoidis vaataja pideval tooliäärel, kuna tempo ei raugenud ja järgmist stseeni ei saanud eelmisest tuletada. Jalaga-näkku-huumori ja ülevõlli-popkultuuriviidete taustal leidus lausa piibellikke stseene, kus naisekeha presenteeriti ilusana just oma jõulisuses.

Kehalisusega on otsapidi seotud ka “mina” ja “tema” vahelise suhte küsimus. Kõige eredamalt vahendas seda probleemi Marion Siéferti lavastus “Le grand sommeil”. Laval oli Helena de Laurens, naine, kelle keha kasutab lavastuse kontseptsiooni kohaselt oma monoloogi pidamiseks väike tüdruk, kes juriidilistel ja meditsiinilistel põhjustel lavale ise astuda ei saa. Teatripraktikas nimetataks laval toimuvat näitlemiseks, siin aga joonistus seestunud Lolitat meenutava tegelase tekitatud võõristusefekti kaudu välja oluline näitlemise probleem – kust lõpeb näitleja inimesena ja kust algab roll? Laenab ju näitleja rollile oma keha ja hääle, aga mis piirini? Ulaka lapse maneeridega naine mõjus kui parasiiti kandev vaevatud loom, ning vahepeal tikkidena väljapurskuvad hüperseksuaalsed episoodid tundusid samas kehas asuva naise ja lapse omavahelise võitlusena keha juhtimisõiguse pärast. Esitaja hullumeelsus oli mõjuv ning jättis saalist lahkudes tükiks ajaks elektrilise ja natuke räpase tunde.

Soov murda välja “mina” kammitsaist ja tunda ühtsust ülejäänud olevaga on religioosse kogemuse üheks aluseks. Religioosset kogemust võib aga otsida eri paigust. Prantsuse etenduskunstniku Anne Lise Le Gaci soololavastus “La Caresse du Coma ft Ange 92 Kcal” tõi vaatajateni lõigu uute inimeste vastuvõtust hüpoteetilisse sekti. Segades new-age’ilikku esteetikat koomiliste diagrammide ja videolõikudega, esitas Le Gac esoteerilise udujutu žargoonis ideid eri liikide vahelisest harmooniast, kõike olevat läbivast koest ning elususeks vajalikust liikumisest ja muundumisest. Huumori segamine justkui teaduslike, ent tähenduseta sõnadega tundus juhtivat tähelepanu tõejärgse maailma kitsaskohtadele, kus näiteks see, kas maakera on ümmargune või lapik, võib “oleneda inimesest”.² Võib-olla kunstilise võttena, võib-olla muul põhjusel lõppes küllalt veenvalt üles ehitatud absurdne maailm lausa suvalisel kohal, millest oli kahju – oleks tahtnud näha toimunu suhtes mingitki seisukohavõttu.

Ka Adriano Wilfert Jenseni tasane ja minimalistlik “feelings” tegeles ühtlasi nii isikliku kui jagatud fenomeniga: tunnete poliitikaga. Lavastus kulges tasases rütmis ning suurema osa ajast liiguti laialipaigutatud publiku vahel täielikus vaikuses, suutmata seega alati ka täielikult tähelepanu haarata. Mõjusaimad stseenid tegelesid aga individuaalsuse ja ühtsuse vahelise suhtega, eraldiseisvate tegevuste nivelleerimisega sünkroonsuseks, eriti kui sealjuures sai iga esitaja korraga näha vaid ühte kaaslast. Ruum tundus muutuvat hiiglaslikuks sünapsiks, mis iga tantsija-närvirakukese infot järgmiseni juhatas.

Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi “Performance STL-is” sarnanes Jenseni lavastusega selles mõttes, et ka siin toimetasid laval autonoomsed partiklid-esitajad, kes pealtnäha sihitus tegevuses ruumis ringi hõljudes aeg-ajalt tegevuskonstellatsioone tekitasid. Minus tekitas küsimusi aga kummaline seaduspära, et ainult naissoost etendajaid seoti mitmes stseenis kinni, talutati ringi või hoopis lohistati, võttes neilt sellega agentsus. Kuidas ei märgatud sellist pimenurka sooküsimuses muidu üsna teadlikus lavastuses, kus arutleti muu hulgas näiteks Viini cis-vabade pidude üle?

Festivali toimumispaikadest kõige imposantsem, industriaaldüstoopilise katedraalina mõjuv Noblessneri laevatehas vajutab oma erakordse olemusega igale seal toimuvale üritusele jälje, mida ei saa ignoreerida. Nõnda tundub pea võimatu käsitleda Madlen Hirtentreu installatsiooni “Kliinik pärast paati” ja Alissa Šnaideri performanssi “Weird tales i have tried to write” üksteisest lahus, kuna jagatud ruumi tähendusväli muudab nad ühe apokalüptilise maailma kaheks ilmnemiseks. Hirtentreu installatsioonisessiooni keskne kujund, laest rippuv beebinuku ja metallämbliku hübriid tekitas seoseid küborgide, kimääride ja muude vahealadele jäävate olenditega. Paraku hajus saateks kõlanud luule-loits ruumis laiali nii, et kõrv tabas sealt vaid aeg-ajalt mõne tuttava sõna ja nõnda polnudki muud teha, kui pool tunnikest ämblikumonstrumi jalaliigutusi jälgida. 

Ka Šnaideri performanssi esmane väljendusvahend tundus olevat visuaal, mis lausa kutsus publikut toimuvat jäädvustama. Lavastuse maailma sisseelamine võttis veidi aega, kuna väliseid segajaid oli küllalt palju – selleks, et vilksamisi üle kellegi õla maas aegluubis liikuvat esitajat näha, tuli rahvamassis trügida, lisaks võisid ootamatult jalgu jääda näiteks maas vedelevad kipskäed. Ent peagi tekkis justkui industriaalkoletise kõhust väljasülitatud, veel robustse platsenta jäänustega kaetud tantsijate tegevusse teatud rütm, õhkkond tundus valguse koondumise abil muutuvat intiimsemaks ning ka tähelepanu suutis selleks ajaks juba üldisest ruumielevusest fokusseeruda. Gigantsete, siiski ju laevale mõeldud uste merele avanemise grand finale, mida iga “Saja looga” tuttav olev inimene võis juba ette aimata, jättis mitmeid tõlgendusvõimalusi, kuid taamal pahaaimamatult Noblessneri suunas jalutav paarike pani tahes-tahtmata mõtlema, kuidas see kontrast teiselt poolt välja näeb – ilus õhtu, õrn meretuul, vist paistis ka täiskuu – ja siis lähedalasuva hoone seina avanemine, sees kari õhupuudusest õhetavaid inimesi ümber räpase poosevõtva naise… Elamus saadi kahtlemata mõlemal pool seina.

Hoopis teistsugusesse tulevikku kui apokalüpsisemeeleolud ja küborglus vaatas Itaalia kunstniku Francesca Grilli lavastus “Sparks”. Tallinna Õpetajate Majas, kaunis vanalinna hoones lugesid lapsed külastajate käejoontelt nende tulevikku ja olevikku. Mida muud tulevikuennustamine ongi kui olevikku turvatunde süstimine ebakindla tuleviku suhtes? Ka siin mängis meeleolu tekitamisel olulist rolli lisaks toredatele ja tarmukatele lastele nostalgilisest kodanlikust minevikumaailmast pärit ruum. Ennustus ise aga annab kätte helge (ehkki neoliberaalselt poliitikapimeda) jõu olla ise enda tuleviku sepp: elu on valge paber, millest või millele võib teha kõike.

Ja lapsed ise? Jah, eks natuke ole nemadki hele paber, ehkki igaüks oma tekstuuri ja värvinguga. Kui Kärt Kelderi vestlusest Annika Üprusega koorus mõte, et töö ja perega hõivatud inimesed ei käi eriti performance-etteasteid vaatamas, kuna kardetakse tundmatut,³ siis SAAL Biennaali lavastused, kus kasutati etenduses ka lapsi (lisaks Grillile ka Mali Weil) panid mõtlema, et hoopis lapsi tuleks rohkem viia vaatama kaasaegset tantsu ja etenduskunste, kogema mõjusat valgust, huvitavat liikumist, sisendusjõulist keha, uudset vaatenurka. Tundlikuma lapse vanem saab lavastuse tutvustusest ju lugeda, kui hoiatatakse strobootilise valguse, laval suitsetamise või potentsiaalselt häirivate stseenide eest. Arusaamatus või ebamugavate küsimuste esilekerkimine tekitab aga hea võimaluse omavahel võrdsete partneritena maailma asju laiemalt arutada. Niisiis – viigem laps etenduskunste vaatama, sest nii kasvab ehk vabam ja loovam inimene, kes võiks tulevikumaailma asjad enda kätesse haarata! Ja nii ehk jõuame ka maailma, kus naise keha on ta enda teha.

¹ https://kultuur.err.ee/970725/kuraator-saal-biennaalist-etenduskunstidel-on-tavateatri-ees-paratamatuid-eeliseid

² https://elu24.postimees.ee/4102025/telegrami-peatoimetaja-kahtleb-kas-maa-on-ummargune-see-oleneb-inimesest

³ https://kultuur.err.ee/974421/kart-kelder-saal-biennaal-poletab-oma-teemavalikuga

Tänavune Intsikurmu festival rõõmustas külastajaid taaskord maagilises Põlva metsas, pakkudes emotsioone ja meelelahutust nii muusika, kunsti kui ka keskkonna näol. Eraldi mitteametlikuks programmiks võib pidada ka telkla-hängi, kus laupäeva varahommikul kella seitsme paiku oli äratajaks kõrvaltelgi JBL kõlarist kostuv Lady Gaga 2010ndate aastate popurrii.

Intsikurmu festival on minu jaoks saanud brändiks. Intsikurmu bränd on peale hea muusika veel peresõbralikkus, soe ja muinasjutuline õhkkond, huvitav tänavatoit ja käsitööõlle. Kõik see kokku tekitab terve festivali vältel õdusa ja positiivse tunde, kus ununeb täielikult linnamüra ja olmerutiin. Inimesed arvestavad üksteisega ja festivalil lõbutsevad koos lapsed, noored ja vanad.

Intsikurmu metsas sai kontserte kuulata Metsalaval, Oru laval ja Intsikurmu laval. Muusikat jagus pea iga maitse jaoks – esindatud olid näiteks pop, hip-hop, RnB, house, rokk, Soundcloudi räpp ja indie-muusika. Tänavu jäi eriliselt silma see, et nii mitmeski eristiilis olid esindatud house’i sugemed ning iga stiili puhul leidus ka mitmeid alaliike ja segatud elemente. Mitmekesisust lisas ka artistide eriilmeline taust, esindatud olid mitmed erinevad kultuurid ning artistid manasid lavadele isikupärase õhkkonna ja meeleolu.

Reedel pakkusid elamusi artistid nii Eestist kui ka mujalt. Intsikurmu laval esinesid näiteks üks viimase kümnendi Eesti muusika suurimaid mõjutajaid Ewert and The Two Dragons ning õhtu lõpetas Ukraina sensatsioon Ivan Dorn, kes oli tänavuse festivali üks suurimaid üllatajaid. Intsikurmu lava oli inimestest tulvil ning Dorni muusika viis inimesed erakordsele reivilainele. Enne Dorni esines Intsikurmu laval ka rahvusvaheline ansambel Superorganism, kelle kontserti ma väga ootasin ja kõigile soovitasin. Lavaline show oli väga vinge, kuid paraku laulis solist päris kõvasti mööda. See aga ei takistanud mind neile siiski tugevalt kaasa elamast! Meeletu kogemuse pakkus reedel veel Oru laval esinenud RnB kuninganna Iris Gold, kelle kontsert oli midagi uut ja üllatavat. Kogu ta olemus, liikumine ja hääl tekitas täiesti erilise kogemuse.

Laupäeva päeval täitis Intsikurmu lava Mick Pedaja, kelle sumedad ja müstilised rütmid nagu olekski Intsikurmu metsa mõeldud. Oru laval pakkus ägeda elamuse Eesti RnB printsess Yasmyn, kelle muusikas on lisaks RnB-le veel hiphopilikke ja house’ilikke elemente. Nooremat põlvkonda hullutas veel Soundcloudi räppar Villemdrillem, kelle kohta ütlesid möödaminevad noored fännid, et “Villemdrillem teeb muusikat intellektuaalidele… jah, kes ei lähe, on harimatud matsid”. Räpi erinevaid palgeid avas publikule ka andekas räpipoeet EiK.

Üheks olulisemaks elamuseks oli minu jaoks Tel Avivi bänd Garden City Movement’i kontsert, olen nende muusikat austanud juba aastaid ning nende live oli tohutult ilus. Ka nende muusika kombineerib omavahel erinevaid stiile nagu house, indie ja elektrooniline muusika. Energilise kontserti tegi ka eestlaste lemmik Lenna ning rokisõpru rõõmustas kodumaine Kuradisaar. Võimsa lava-show tegi Kerli. Laupäeva lõpetas Oopus, kellest ma olin varem palju kuulnud ning see bänd ületas igasugused ootused, pakkudes maagilise ja visuaalselt lummava reivikogemuse.  

Intsikurmu festivalilt sain ka see aasta kaasa palju häid kogemusi, head toitu, uusi artiste, keda muusikaloendisse lisada ja üllatusi juba varem teatud artistidelt. Tore on näha, et festival areneb korraldusliku poole pealt iga aastaga ning mets tehakse aina külastajasõbralikumaks.

Foto: Aron Urb

4. augustil oli kõigil Dagö sõpradel põhjust külastada Luke mõisaparki Tartumaal, sest ansambel andis seal mõnusa kontserdi, mida oli kogunenud kuulama sadu inimesi.

Kontserdi alguses juhtis laulja Lauri Saatpalu tähelepanu potentsiaalsetele ajakirjanikele, kes võisid külalisena publiku hulgas olla, sest 2018. aastal samas kohas toimunud Dagö kontsert kergelt öeldes ebaõnnestus. Julge ja eneseirooniline märkus oli aga igati asjakohane, sest kui keegi tuli sel õhtul Dagöt kuulama, mõtetes kollane ajakirjandus, jäi ta küll pika ninaga. Kontsert oli suurepärane ja tekitas ainult meeldivaid emotsioone.

Dagöle omaselt oli juttu vähe ja mõnusat muusikat palju. Mulle tegelikult meeldib, kui esineja lugude esitamise vahel ka pisut pikemalt mõnel mõttel peatub. See annab võimaluse esinejat “tundma õppida” või vähemalt näha, milline inimene ta reaalsuses on: kas ta teeb palju nalja, räägib tõsistel teemadel, püüab publikuni tuua tema jaoks olulisi mõtteid/väärtusi vms. Lauri Saatpalu on seda tüüpi esineja, kes laulab kolm laulu järjest, ütleb ühe üsna mittemidagiütleva lause ja laulab siis edasi. Ärge saage minust valesti aru, Dagö on ilmselt minu lemmikbänd Eestis, aga mõnikord kujutlen ma ikkagi ette, milline oleks Dagö kontsert, kui nad lugude vahel jutustaksid ja nalja teeksid, nagu teeb seda näiteks Jarek Kasar.

Kontserdi esimene lugu oli legendaarne “Šveits” ja edasi tulid riburada pidi ülejäänud lood “Muusikust” “Jääni”, kus publik sai nautida Saatpalu võimsat häält ja improviseerimisoskust. Tuntud laulude vahele esitas bänd ka oma uue loo “Tantsi mu poole”, mis sai publikult väga sooja vastuvõtu osaliseks. Dagölt pole ammu uusi lugusid tulnud, nende viimane plaat ilmus 7 aastat tagasi. On rõõm, et ansambel töötab nüüd uue plaadi kallal, mis ilmub loodetavasti 2020. aastal.

Dagö seltsis veedetud mõnusa õhtupooliku juures oli oluline roll kindlasti ka kohal, kus kontsert aset leidis. Luke mõis on oma suure pargiga romantiline koht, kuhu minna isegi siis, kui seal mõnda avalikku sündmust parajasti ei toimu. Miks mitte minna mõnel ilusal suve- või sügispäeval parki jalutama, pidada väike piknik, kuulata veevulinat ja imetleda puulatvade peegeldust vees? Kontserdile saab Luke mõisaparki minna aga sel suvel veel 15. augustil, kui seal esineb Öösorr.

Isegi kui eestlasi valdab kontsertidel tammumistorm, siis teevad nad seda siiski südamest. 4. juuli õhtul said Klubis Laev kokku Frankie Animal ja Miljardid – esimesed tähistasid singliesitlust (ja üllatasid kuulajaid ka uute lugudega) ning teised tutvustasid oma värsket EPd.

Laev oli täitunud rahvaga, kes, hoides ennast siiski pisut tagasi, nautis kahe koosseisu muusikat terve hilisõhtu.

Frankie Animal on kasvanud ja küpsenud järjest tugevamaks koosseisuks – uus singel “Playful” tutvustab kuulajale järjest uuemaid külgi nende elust, olust ja muusikalisest eneseväljendusest. Lühike salm ja kiire ümberlülitus refrääni tekitavad kuulajas soovi, et lugu ei lõppekski – “Playfuli” loop’imise üle on tänulik nii kuulaja meel kui ka kindlasti keha. Sõltumata meie valmisolekust, haarab uus singel meid kohe kaasa.

Frankie’de lauljanna Marie Vaigla teeb live’is silmad ette paljudele muusikutele oma kehalise eneseväljenduse ja häälega. Näha, kuidas sünkroniseerimine keha ja hääle vahel ühendab publikut ja muusikat, on kaunis vaatepilt suvises õhtus, aga ka Eesti kontserdimaastikul üldiselt. Tervet bändi kirjeldab ausus, puhtus ja flirt – ei ole vahet, mis järjekorras, ja ei ole vahet, mis eesmärgil –, uutes lugudes on uus küpsus ja varasemale kuulajale antakse võimalus kasvada koos Frankie’dega. Loodetavasti võtab ka publik samad märksõnad endaga kaasa.

“Kickdrum” ja uus lugu “Peaches” annavad kinnitust mu tõekspidamisele, et Frankie Animal vajab järjest suuremat ruumi, 10 meetri kõrgust katust ja hoogu, et Laev saaks sadamast välja sõita. Võimalus publikuga üksteise kõrval õõtsuda ja võimaluse tekkides isegi tantsida, annab kehale parema arusaama nende uppunud maagilisest olekust ja värskelt küpsetatud muusikast. Ilusaim mälestus minu kui noore koreograafi silmis oli eelmise albumi lugu “The Backbeat”, mis ühendab kujutluspildi ja tantsu nii peas kui ka kehas.

Kui Jonas Kaarnametsa parimaks tantsupartneriks oli neljapäevasel kontserdil tema meelas kitarr, mida ei saa märkamata jätta – väga muljetavaldav –, siis Miljardites mängiva Raul Ojamaa sujuvus aeglustas kiire nädala hoogu.

Miljardid tegid publiku kehad ja meeled soojaks oma õhulise EPga – miks õhulise? Sest nende kuulamisel tekib enda ümber isiklik ruum, kus keha saab liikuda vaid nende ja enda koosmõjul tekkivast olust.

Lisaks muusikale teab Marten Kuningas, kuidas pugeda publiku närvisüsteemi, et seal siis tuure alla võtta ja panna kuulaja endaga kaasa mõtlema. Rahva kehaline seisund mõjutab Miljardeid, ja vastupidi. Hüpnotiseeriv sound, sõnad ja ajalugu tekitavad kehas võimaluse seda silmad kinni nautida või pilku lavalt kõrvale pööramata jälgida.

Miljardid on küpsenud stabiilselt, lisades värvikalt juurde erinevaid üksikuid maitseid. “Ma ei oska tantsida, aga mu sees kõik liigub,” selgitas üks külastaja, kes seisis lummatult rahvamassi sees ja laskis end teiste kehade ning muusika mõjutusel õõtsutada.

Mega-mix uuest EPst ja vanadest lugudest mõjus ühtse tervikuna. EP “Imeline” sulandub imeliselt kokku “Kunagi Läänes” albumiga, mis võib jätta isegi tunde, et tegemist on eelmise kompoti järje või uue peatükiga. Lugu “Vari” soojendas hoolimata hilisõhtul tõusnud tuulest ja vihmast keha – Miljarditele aitab live’is kaasa kummaline omavaheline sünkroonsus, mis tekitab tunde, et nad seisavad kõik samal lainel.

Heal juhul ei ole võimalik eristada tantsijat tantsust – Frankie Animal ja Miljardid oskavad sulanduda omaenese muusikaga ühte.

Me peaksime kontsertidel rohkem tantsima, mitte mõtlema, kuidas me seda teeme või kuidas see välja näeb. Mõlema koosseisu muusikal on võimalus viia kuulaja keha endaga kaasa – kui me seda vaid lubame.

Fotod: Patrik Tamm

Kõigil pealinlastel ja ka neil, kes tulevad ESTO ja laulupeo ajaks Tallinnasse, tasuks külastada Tallinna uusimat tõmbenumbrit Fotografiska fotomuuseumit, mis avati 20. juunil Telliskivi Loomelinnakus. Selle rajajad on öelnud, et Fotografiska Tallinn on kohtumispaik, kus saavad kokku kunst, hea toit, muusika, disain ja avatud mõtteviis. Tallinna fotokeskus on Stockholmi Fotografiska esimene välismaa lapsuke. Järgmisena avatakse sarnased muuseumid New Yorgis ja Londonis.

Fotografiska on Stockholmis tegutsenud vaid kaheksa aastat, kuid korraldanud juba üle 190 näituse nii maailma tippfotograafidelt kui ka andekatelt uustulnukatelt ning on hetkel üks Stockholmi külastatavamaid muuseume. Fotografiska Tallinn on 2500 m² pinnaga elegantne ja stiilne hoone, millest umbes pool on näituste ala kahel korrusel. Allkorrusel on kohvik ja loengusaal. Kõige kõrgemal asub restoran – sealt avaneb kaunis panoraamvaade Toompeale ja Kalamajale.

Mõtlemapanevad fotod loodusest ja inimestest

Fotografiska pole lihtsalt muuseum, vaid see näitab fotokunsti kaudu elu erinevaid külgi ning tekitab vaatajates diskussiooni vaadatavaga. Tallinna Fotografiska pakub hetkel nelja avanäitust.

Suurim neist on Jimmy Nelsoni (Suurbritannia) “Austusavaldus inimkonnale”, mis mõjub rabavalt oma ülivõimsate värvifotodega maailma kaugete nurkade põlisrahvastest. Fotograaf on külastanud eksootilisi hõime, kelle kombeid ja elu tundma õppides on valminud mõjuvad fotod ja videod ohustatud iidsetest kultuuridest. Samal ajal mõjub see näitus ka teatraalselt ja museaalselt – inimesed kannaksid justkui kostüüme laval või poodiumil. Avapäeval pidas Jimmy Nelson loengu, kus ta rääkis nii huvitavatest läbielamistest oma elus kui ka oma kunstniku-kreedost – näidata fotode kaudu inimestele iseennast justkui peeglist.

Soome vanameistri Pentti Sammallahti näitus “Kauge maa” viib meid samuti kaugetesse paikadesse, kuid fotode järgi on üldiselt väga raske öelda, mis maal on need pildistatud. See võiks olla sama hästi ka kuskil Eestis. Sammallahti fotokeel on väga kaunis ja poeetiline. Eriti südamlikud on tema pildid lastest ja loomadest. Sellel näitusel on väljas ka üks Sammallahti fotoseeria Tallinnast 1981. aastast, kus näeme mööduvat erinevaid inimesi. Kunstnik kasutab traditsioonilist mustvalget tehnikat ja on pilte niimoodi teinud juba üle 50 aasta. Ta on öelnud, et fotod justkui antakse talle ning iga pildi taga on natuke ka head juhust.

Norraka Anja Niemi näitus “Rollis” paneb vaataja mõtlema naiste identiteedile ja soovidele meie maailmas. Kunstnik on kujutanud naisi erinevates lavastatud olukordades ning kasutanud modellina iseennast. Tema fotod on väga filmilikud ja visuaalselt kaunid, neis on tunda poeetilist üksindust.

Varalahkunud Anna-Stina Treumund oli ikooniline Eesti fotokunstnik, kelle tööd kutsuvad kaasa mõtlema naise seisundi üle ühiskonnas, aga ka seksuaalsuse piiridest. Kunstnik uuris oma fotoprojekti tegemiseks ajalugu, vanu ajalehti, kirikuraamatuid ja dokumente. Treumundi lavastatud ajaloolised pildid kujutavad naisi, kes võivad olla meile ajaloost juba tuttavad või ainult oletatavad tegelased või siis tervenisti kunstniku väljamõeldised.

Näitused ootavad vaatajaid kuni 15. septembrini. www.fotografiska.com/tallinn

Foto: Pentti Sammallahti

Treski küüni suvehooaeg sai 31. mail vägeva avapaugu.

Treski küün, kus on käimas juba neljas suvehooaeg, on looduslähedane ja romantilise õhkkonnaga kontsertpaik Setomaa vallas. Juba ainuüksi koht on väga hea põhjus, miks külastada mõnd sealset kontserti. Peopaik asub looduskaunis kohas – avapeol võis näha lausa linde küüni katuse alla pesasse lendamas. Seega on Treski küün väga mõnus sihtpunkt linnakärast eemale saamiseks. Lisaks sellele on mõeldud ka lastele, kelle jaoks on õuealale tehtud mängunurk, kus saab lõbusalt aega veeta.

Sel korral esinesid suvehooaja avapeol Tarvo Madsen Bänd, Nedsaja Küla Bänd ja Terminaator. Teel kontserdile olin kahe esimese osas võrdlemisi skeptiline, sest neist esimene oli minu jaoks täiesti tundmatu ja Nedsaja Küla Bändi osas olin loonud endale mingil põhjusel kuvandi, et selle sihtgrupp ei ole minuvanused inimesed. Tuleb aga tunnistada, et eksisin – eriti positiivselt üllatas mind Tarvo Madsen Bänd. Hoolimata sellest, et noored tegijad on koos mänginud vaid pool aastat, oli publikus inimesi, kes olid neist ilmselgelt varem kuulnud. Ja mitte ainult! Oma esinemise lõpuks panid muusikud kogu publiku endaga kaasa laulma ja tõmbasid peo varakult käima.

Oma 200. kontserdi andnud Nedsaja Küla Bändi ülesastumise ajaks oli küün rahvast juba paksult täis. Pidu oli välja müüdud ja võib arvata, et suur hulk rahvast oli saabunud just nende pärast. Tegemist on ikkagi kohaliku Setomaa bändiga, mis võitis ka “Rahvabänd 2018” saate. Oli näha, et publik teadis kõiki Nedsaja Küla Bändi lugusid – tantsiti ja möllati, nagu oleks tegemist kõikide peoliste lemmikbändiga.

Terminaatori esinemise ajal oli näha, et professionaalid on lava vallutanud. Heli ja valgustus olid tasemel, pillimehed omas elemendis ja rahvas rokkis kaasa. Sellise kaliibriga bändilt ei saakski vähemat oodata ja Terminaator ei hoidnud end millegagi ka tagasi. Eks need, kes on Terminaatori kontsertidel käinud, teavad niigi, millest ma räägin. Need, kes pole mingil põhjusel nende kontserdile veel jõudnud, võiksid seda kindlasti teha. Sest isegi kui sa Terminaatorit ei kuula, on Terminaator oma lugudega sinu südamesse ikkagi jõudnud. Endagi üllatuseks võid varsti avastada, et tead kõiki nende lugusid peast, misjärel leiad end juba nendega kaasa rokkimas.

Treski küünis on sel suvel tulemas veel neli kontserti. Neist järgmine 22. juunil, kui lavale astuvad Revals ja Fropp. Suve jooksul esinevad teiste hulgas ka Curly Strings ja Zetod. Neist viimase koosseisu kuulub Treski küüni peremees Jalmar Vabarna.

Fotod: Silver Tõnisson

Adamson-Ericu muuseumis avati aprillis näitus “Laval ja lõuendil”, mis heidab pilgu 20. sajandi algusaega läbi teatrilava portaali. Külastajateni on toodud esimeste teatrikunstnike looming, kes alustasid tegutsemist koos Eesti professionaliseeruva teatriga sajandi esimestel kümnenditel.

Näitusega parema kontakti saamiseks osalesin nii kuraatori Kerttu Männiste tuuril kui ka näituse kujundaja Mae Kivilo maketivalmistamise töötoas. Üks toetas teist ning koos avasid ja ahvatlesid nad piiluma sügavamalt vabariigiaegsesse teatriellu.

20. sajandi märksõnaks kohalikul teatrimaastikul on selle professionaliseerumine, mis on tiba hilisem suurriikides toimuvast. Kui aga vaadata konkreetselt lavakujunduse elu, siis on selle arenemiskulus näha paralleele: kaugenemine maalilisusest toimus Eesti teatrites vaid napilt hiljem kui Euroopa olulisemate teatritega riikides, nagu Saksamaal ja Prantsusmaal, aga ka Venemaal. Näen siin otsest seost Eesti teatrikunstnike elulugudega – nad kas õppisid või vähemalt külastasid tihedalt Euroopa metropole, kust ammutasid inspiratsiooni. Roman Nyman õppis Peterburis, Henrik Olvi reisis Euroopa suurlinnades, Peet Aren oli mõjutatud saksa ekspressionistidest ning Ado Vabbe resideerus eri perioodidel Münchenis, Dresdenis ja Pariisis.

Kerttu Männiste kuraatoritutvustus kulges kronoloogiliselt ning tugines teatriajaloo sündmustel. Alguspunkt oli aastas 1913, kui avati Estonia teatrihoone lavastusega “Hamlet”. Niiviisi astusime Roman Nymani maailma – mees, keda võib pidada Eesti esimeseks erialaseks teatrikunstnikuks. Viis, kuidas Männiste Nymanist rääkis, oli tõepoolest kaasakiskuv. Männiste tõi võrdluse, et kui enne kasutati lavadel suuresti “tükk-kujundusi”, siis Nyman hakkas lähenema lavastustele individuaalsemalt. Euroopa teatrikunstis võib näha selle algeid lavastajate Adolphe Appia ja Max Reinhardti loomingus ning lavatöödes. Samas oli Eesti teatrikunst suuresti mõjutatud ka Venemaast ja on seda tänini. Eelmise sajandi alguses oli vene teatrikujunduses eristatavad kaks suunda: klassikalisem maaliline joon, mida Männiste nimetas Leon Baksti stiiliks, ning eksperimenteeriv laad, mis eelkõige mängis ruumi ja mahuga. Viimane sobib kokku saksa ekspressionismiga, mis oma kodumaal avaldus eriti efektselt Bauhausi lavakujundustes, mille juhtveduriks oli Oskar Schlemmer. Seda äärmiselt futuristlikku lavakujunduse stiili kasutatakse retrospektiivselt ka tänapäeval, mis on siiani hämmastav oma rütmistatuse ja korrapäraselt rangete vormilahenduste poolest. Kõiki neid elemente võis näha ka Eesti toonastel lavadel.

Vaatajana imponeeris mulle geomeetriline mäng, mida näeb tugevalt Henrik Olvi lavakavandite juures. Köitev on jälgida, kuidas ta oma kavandeid kollaažitehnikas valmistas, et trotsida lavakujundusega kaasas käivat ja lahutamatuna tunduvat maalilisust. Kõrval torkas silma Peet Areni loomingu terav koloriitsus ja vormilised deformatsioonid, mis mõjuvad veidi sarnaselt temast tunduvalt hilisema arhitekti Vilen Künnapu loomingule. Mõlemad pakuvad vaatajale teistsuguse geomeetriatunnetuse.

Kuraator arutles põnevalt selle üle, et 1920. aastatel võis näha tendentsi, mille puhul lavastust ette valmistades oli suurte otsuste kaalukauss kunstniku poole küllaltki kaldu. Seetõttu oli võimalik eristada ka lavakunstnikele iseloomulikke käekirjasid. Täna valitsevad teised arusaamad ning suure osa otsustest langetab siiski lavastaja. Kuid siiski kohtab “oma stiili” ka tänaste tegijate juures. Näiteks paistab see tugevalt välja Kristjan Suitsu loomingus. 20ndate aastate iseärasuste kohta lisas Männiste veel, et sel perioodil hakkasid näitlejad tundma end liigselt tagaplaanile jäetuna, kuna kujunduslikud elemendid olid niivõrd domineerivad. Kui mõelda, et tänapäeval on tihti näitleja lavastajale võrdne partner ja kaaslooja, siis on seda 20ndate kulisside vahele peitujäämist keeruline ette kujutada.

20ndate aastate iseärasuste kohta lisas Männiste veel, et sel perioodil hakkasid näitlejad tundma end liigselt tagaplaanile jäetuna, kuna kujunduslikud elemendid olid niivõrd domineerivad. Kui mõelda, et tänapäeval on tihti näitleja lavastajale võrdne partner ja kaaslooja, siis on seda 20ndate kulisside vahele peitujäämist keeruline ette kujutada.

Kuraatorituuri juurest aga maketivalmistamise köögipoolele, mida viis läbi näituse kujundaja ja ise teatrikunstnikuna tegutsev Mae Kivilo. Oli armsalt vastakas, kuidas enne nokitsema asumist rääkis Kivilo pika loo, kui raske on lavakujundajate töö ja elu. Oma jutuga tekitas ta aga veelgi suurema kihu ise meisterdamisega peale hakata. Kivilo soovitas kõikidel osalejatel manada silme ette kindel plaan, mida kujundama asuda. Eriti hea on mõelda mõne näidendi süžeele. Pärast sai Kivilolt head nõu, kuidas midagi sättida ja mille kallal veel vaeva näha, et tulemus korrektne saaks. Ta mõjus juhendajana julgustavalt, pikkides jutu sisse näiteid isiklikest kogemustest. Maketitöötoa lõpuks oli aru saada, kui väga ta oma tööd armastab ja kuidas see silma särama paneb. Ehk siis algsed hirmujutud stsenograafiast kui õudsest tööst said loomulikult kummutatud. Töötoast sündis elevus, et pärast makettide valmimist võngub igas osalejas veidike Nymanit, Olvit, Arenit või mõnda praegu tegutsevat teatrikunstnikku.

Näituse puhul tekkis hetkeks kurbusenoot, kuna see ei käsitlenud ühtki naiskunstnikku, kes vaadeldaval perioodil samuti teatrilavadega tegeles. Kaasata oleks võinud näiteks Karin Lutsu loomingu, kes pärast Pariisis pesitsemist rahateenimiseks teatrites töötas. 20ndatel tegeles Luts peamiselt kostüümidega ja seda suuresti Draamateatris ning ka toonases esindusteatris Estonias. Tekkis kahtlus, et ehk pole naiskunstnikke lavajoonised ja kavandid eriti heas korras säilinud. Samas väike uurimine tõi välja, et Reet Varblane on koos korralike illustratsioonidega neist isegi 1992. aastal ajakirjas Teater.Muusika.Kino kirjutanud.¹ Lutsu looming haakuks hästi näituse stilistilise joonega, kuna oli ka tema eksperimentaalne ning tihti iseloomustatud kui “isepäine looja”. Samuti olid tal head sidemed Adamson-Ericuga, nii et muuseumimaja peremehega passiks ta ka hästi.

Näituse puhul tekkis hetkeks kurbusenoot, kuna see ei käsitlenud ühtki naiskunstnikku, kes vaadeldaval perioodil samuti teatrilavadega tegeles. Kaasata oleks võinud näiteks Karin Lutsu loomingu, kes pärast Pariisis pesitsemist rahateenimiseks teatrites töötas.

Näituse ülesehituselt ja paigutuselt oleks võib-olla oodanud veidi teatraalsemat lähenemist. Praegu on see väga maalikunsti poole kaldu, mis on teisalt jälle mitmeti põhjendatav. Esiteks tegutsesidki toonased teatrikunstnikud suuresti maalikunsti hariduse baasil, kuna stsenograafiat ei olnud võimalik tol ajal Eestis veel õppida. Lisaks on lavakujunduste juures keeruline säilitada makette ja jooniseid, kuna need on osa pidevast tööprotsessist. Seda rõhutas ka Männiste oma tuuril, et kui praegu neid umbes saja-aastaseid kavandeid vaadata, võib märgata nende mõningat räpakust. Asi on lihtne – nad olid valmistatud igapäevasteks lavastusprotsessi töövahenditeks. See mõte on isegi meeldiv: toonased lavastused, lavastajad, kunstnikud ja teised teatritegelased tuuakse veelgi lähemale, kui on võimalik näha nende kohvitassiplekke ja rasvaseid sõrmejälgi.

Näitus “Laval ja lõuendil” on tõepoolest lavaesine portaal avastuslikku maailma – ta vaimustab ekstravagantsuse ja loomingulise julguse eksponeerimisega, mis Eesti teatripilti 20. sajandi esimesel poolel kujundas. Samas innustab näitus välja kaevama veelgi teatrimaagiat, mis toona sündis ja oli suuresti tingitud just lavakujundusest. Nii avaneb eesriie ja seal taga lehvitavad ekspressiivselt Nyman, Adamson-Eric, Peet Aren ja teised kujud.

Aitäh näituse kuraatorile Kerttu Männistele põneva tuuri ning Mae Kivilole meeleoluka töötoa eest!

Näitusega saab tutvuda kuni 4. augustini.

¹ R. Varblane, Karin Lutsu teatrikostüümid. – Teater.Muusika.Kino 1992, nr 11, lk 42–45, 96–97.

Oma esimese Tallinn Music Week’i (TMW) kava vaadates nägin mitmeid uusi nimesid, kelle muusikat varem kuulnud polnud ning seetõttu võtsin eesmärgi kuulata ja avastada enda jaoks eelkõige uusi artiste ning saada omanäolisi elamusi.

TMW ei hõlma vaid muusikaprogrammi, oma hääle saavad ka kunst ja konverentsid. Konverentsid puudutavad lisaks muusikatööstusele ka sotsiaalselt tundlikke teemasid, näiteks palgalõhe, ning ka üldisemalt on mitmed muusikat puudutavad teemad põimitud ühiskonnas toimuvaga. Minu jaoks osutus üheks kõige paeluvamaks arutlus Venemaa kaasaegse muusikatööstususe üle, kus panelistideks olid näiteks Diana Pashkovskaya Yandex Musicust ja vene träppmuusiku Oxxxymironi mänedžer Zhenya Murodshoeva. Vene räppmuusika austajana oli huvitav kuulda selle telgitagustest ning vene muusikamaastikust.

Festivali kolme päeva jooksul leidsid oma kuulajaskonna mitmed eri žanrid. Mulle pakkus kõige enam huvi hiphop, kuid olin avatud ka muudele žanritele. Enamik kontserte toimus Telliskivi loomelinnaku kandis, nii et erinevate kohtade vahel liikumine oli mugav ning muutis kogemuse minu jaoks mitmekesisemaks. Loomelinnakus oli õhtuti tunda ka mõnusat festivalihõngu, mis muidu argisele Tallinnale õdusa palge andis.

Neljapäeval lõi Intsikurmu lavale täiesti omamoodi õhkkonna Puuluup, kes tõi Telliskivi rohelisse saali tunde, nagu viibikskimegi Intsikurmu suvises metsas. Vahvad pillid ja rütmid tekitasid positiivseid emotsioone ning haarasid publiku täielikult enda lummusesse. Esimest korda kuulsin laivis ka Daniel Levi, kelle popi ja roki vahepealse muusika järgi lava ees tantsisime.

Erinevate Tubade Klubi programm “Made in Canada” pakkus publikule sumedat indie-muusikat, mille saatel istuti diivanitel või õõtsuti mahedate rütmide taustal. F-hoones oli seevastu võimalik kuulata punki ning saada üpris autentne punkkontserdi kogemus. Kuigi see ei ole žanr, mida ma igapäevaselt kuulaks, oli see siiski väga huvitav ning taoliste kogemuste pakkumine on üks Tallinn Music Week’i suurtest võludest. Kõige sügavama mulje jättis mulle Sveta baaris programmi “The Kids are Alright” raames esinenud Yasmyn, kes on minu arvates üks ägedamaid naisräppareid Eestis. Tema lavaline kohalolu, liikumine ja flow jätsid sügava elamuse ja sain ka uue lemmiklaulu.

Reedel tundus mulle kõige populaarsema üritusena väljamüüdud F-hoone “Made in Baltics & Sony Music õhtu”. Enamasti kõlas F-hoones popmuusika, kuid põgusalt sai kuulata ka teisi žanre. Muljet avaldas näiteks Anna Kaneelina, keda olin küll varem mitu korda Spotify soovitustes näinud, kuid kuulsin esimest korda alles Tallinn Music Week’il. Teise positiivse avastusena tooksin välja Suurbritanniast pärit trio Wyldest.

Reede õhtus leidus midagi nii džässi, DnB, bassimuusika kui ka alternatiivmuusika austajatele. Vestlesin festivali käigus põgusalt Britt Randmaga (Made in Baltics, turundus), kes rõhutas samuti, kui meeldiv on TMW mitmekülgne programm – lahedat energiat leiab nii metal’ilavalt, punkkontserdilt, popmuusikast kui ka räpist. Põnevate artistidena tõi Randma välja näiteks noore mõminaräppari villemdrillemi ja alternatiivse naisteansambli Hekdik, keda nimetas Eesti Pussy Riotiks. Kõige suurema elamuse sai Randma Anna Kaneelina kontserdilt, mis teda emotsionaalselt ja muusikaliselt kõige rohkem mõjutas.

Laupäeval esinesid mitmed huvipakkuvad artistid samal ajal erinevates kohtades, kuid suurema osa ajast veetsin F-hoone hiphopilaval, kus astusid üles nii Eesti kui ka välismaa artistid. Ainus pettumus oli see, et hiphopiprogrammis polnud ühtegi vene räpparit. Positiivse üllatusena leidus lisaks neljapäeval kuulatud Yasmynile ka selles programmis lahedaid naisräppareid. Kogu festivali suurimaks lemmikuks sai ansambel Hekdik, kelle “Kolmeraudses” tuntuks saanud poliitiliselt laetud lugu “Tasuta wifi” tekitas saalis tugevaid emotsioone ja tähendusrikka aplausi. Täiesti omamoodi kogemuse sain ka Peterburist pärit rühmituselt Sado Opera, kelle lavaline show kandis edasi tohutut energiat ning muljet avaldas ka nende poliitiline taust.

Tallinn Music Week 2019 pakkus üllatusi, omanäolisi muusikaelamusi, inspiratsiooni ja festivalimelu. Kindlasti avardas see ka mu muusikaeelistusi ning lisaks kogemustele sain ka mõned uued lemmikartistid. Linnafestival tõi kokku eriilmelised muusikažanrid ning pakkus midagi huvitavat igale kuulajale.

Päisepildil Yasmyn. Foto: Patrik Tamm